Kurjuse päevik. David Kinney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuidas umbes kaks tuhat inimest suutsid mõrvata kuus kuni kaheksa miljonit? See on matemaatiliselt võimatu.”

      Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmendki aastat pärast natsiajastut keeldus ta järele andmast. Seda lahingut pidas ta oma elupäevade lõpuni.

      Sel ajal kui Kempner tuhises Ameerika ja Euroopa vahet, ajades rahvusvahelisi õigusasju, oli tema pereelu väga komplitseeritud. Ehkki ta advokaadifirma tegutses Frankfurdis, oli temast saanud Ühendriikide kodanik ja tema peamine kodukoht oli ikka Pennsylvanias Lansdowne’is, kuhu ta oli sõja ajal kolinud. Seal elasid veel tema teine naine Ruth, kes oli sotsiaaltöötaja ning kirjanik, eakas ämm Marie-Luise Hahn, sekretär Margot Lipton ja 1950. aastatel ka poeg André.

      Kempneritel oli üks saladus: poisi ema ei olnud Ruth Kempner – nagu nad kõigile rääkisid –, vaid Margot Lipton. Robert Kempneril ja tema sekretäril oli olnud 1938. aastal armulugu.

      André kasvas teadmises, et ta on Kempnerite adopteeritud laps. Koolidokumentides oli poisi emana kirjas Ruth Kempner. Nii oli toona lihtsam. „Lihtsam doktor Kempnerile,” ütles Lipton. Ei André ega ta vanem vend Lucian – Kempneri poeg esimesest abielust – saanud veel palju aastaid tõtt teada. Omad kahtlused neil küll olid. André pulmas Rootsis imestasid kõik, et Lipton ja peig on äärmiselt sarnased.

      Ent Kempneri pojad olid liiga aupaklikud, et aru pärida. „Ma lihtsalt võtsin tõeks kõik, mis isa ütles,” selgitas Lucian, „ülejäänu aga ei olnud minu asi.”

      Ükskõik, kui palju ta ka teadis, kasvas André üles isa jumaldades. Veel pärast sedagi, kui ta oli kahekümne üheksa aastasena asunud koos oma naisega Rootsisse elama ja talu pidama, saatis ta vanematekoju üksikasjalikke kirju. „Tahan sind tänada, isa, et oled olnud meile kõigile nii suurepärane paps,” kirjutas ta kord pärast Kempneri ja Liptoni külaskäiku. „Mul pole kunagi kerge öelda sulle seda silmast silma, aga ma loodan, et sa iialgi ei alahinda seda armastust ja mõistmist, mida ma sinu ja su töö vastu tunnen.”

      1970. aastate algul oli Kempner jäänud pidama Euroopasse, elades vaheldumisi Saksamaal Frankfurdis ja Šveitsis Locarnos. 1975. aastal – pisut pärast seda, kui üks neonatside jõuk oli tema büroo ees protestinud – tabas teda infarkt ja ta tervis jäi liiga nõrgaks, et üle ookeani reisida. Ruth Kempner ja Lipton, kes elasid endiselt Pennsylvanias, käisid tal mitme nädala kaupa külas, aga muul ajal pidi advokaat toetuma veel ühe pühendunud naise abile.

      Ameeriklanna Jane Lester oli kasvanud New Yorgi osariigis Brockportis, mis asub sadakond kilomeetrit Niagara joast idas. 1937. aastal läks ta ühe klassikaaslase kannul Saksamaale, kus õpetas inglise keelt inimestele, kes lootsid välja rännata. Aastaid hiljem tunnistas ta oma sinisilmsust. Tal polnud õrna aimugi, mida Hitler vaenlastega teeb. 1938. aastal Kristalliööl, kui natsid märatsesid kogu Saksamaal, rüüstates sünagooge ja juutide poode, magas ta õiglase und. Järgmisel päeval ei mõistnud ta sugugi, miks keeltekooli õpilased kohale ei ilmunud. Ta lahkus Saksamaalt, töötas Buffalos maaklerifirmas ja seejärel hakkas Washingtonis välisluureametis masinakirjutajaks.

      1945. aastal sattus Lester lugema Washington Postist uudist, et Nürnbergi protsessil vajatakse tõlke, ja ta kandideeris Pentagonis sellele tööle. Peagi sõitiski ta jälle Saksamaale.

      Ta teadis Kempnerit kuulu järgi ja nägi teda Nürnbergi Grand Hotelis, kuhu enam-vähem kõik protsessiga seotud inimesed õhtuti kogunesid. Nad kohtusid viimaks 1947. aastal, kui Kempner värbas tulevastele protsessidele personali. Lesterist sai tema abi, kes käis temaga tihti ülekuulamistel kaasas, ajades sellega kahtlustatavad segadusse. „Nad ei saanud mu rollist hästi aru,” rääkis ta. „Liikvele oli läinud kumu, et ma olen psühholoog.” Tal oli ka au olla inimene, kes tõlkis Wannsee protokolli Ameerika süüdistajatele inglise keelde.

      Pärast sõda töötas ta Frankfurdi lähistel Oberurselis Ühendriikide sõjaväeluure baasis. Aga ta tegutses edasi ka Kempneri heaks, tõlkides kirjavahetust ja juhtides ta praksist. Sellest kujunes neli aastakümmet väldanud partnerlus.

      „Robert Kempneri elu viimasel kahekümnel aastal ei olnud ma temast ööl ega päeval lahus,” rääkis ta. „Olin tema põetaja, tema sohver, tema sekretär.” Ta ei öelnud seda välja, ent ta oli olnud ka mehe armuke.

      Kempner ja tema elu kolm naist olid lähedased lõpuni. Nagu märkis Lucian aastaid hiljem: „See oli üks suur õnnelik perekond.”

      Kempneri abikaasa Ruth suri 1982. aastal. Elu lõpupoole elas Kempner Frankfurdi lähedal hotellis, kus tema ja Lester magasid kõrvaltubades, mille uks oli lahti. Nõnda sai naine olla lähedal, kui mehega oleks öösel midagi juhtunud. Robert ja Lucian Kempner kõnelesid peagu iga päev ja kuna isa ei kuulnud hästi telefonijuttu, istus Lester ta kõrval ning kordas kõike, mis Kempneril kõrvust mööda läks.

      Kempner suri 15. augustil 1993. aastal üheksakümne kolme aastasena. Samal nädalal oli Lipton sõitnud Pennsylvaniast Saksamaale tema juurde.

      „Ta suri mu käte vahel,” rääkis Lester. „Seal me istusime, teine teisel pool Robertit ta surivoodil.” Kui saabus arst, kes tunnistas mehe surnuks, „valdas meid kohutav õud, kaotusvalu ja uskmatus”.

      Naised helistasid Lucianile, kes sõitis oma abikaasaga Münchenist kohale ja võttis asjaajamise enda kätte.

      See ei osutunud lihtsaks. Kogu elu uurimistööd teinud, kirjutanud ja reisinud Kempner oli kõik alles hoidnud. Maalid, mööbel, tuhanded raamatud ja dokumendipatakad tema mõlemas elukohas, Frankfurdis ja Pennsylvanias Philadelphia äärelinnas Lansdowne’is. Ta säilitas lõputult isiklikke, tööalaseid ja juriidilisi dokumente: vanad passid, aadressiraamatud, lapsepõlve koolipäevikud, kasutatud rongipiletid, kommunaalarved, vanad kirjad ja fotod.

      Lester leidis Kempneri testamendi oma hotellitoast kotisahtlist. Jämeda joonega vaevuloetav tekst mahtus ühele leheküljele. Selle dokumendi kohaselt pärandas Kempner kõik oma poegadele Lucianile ja Andréle.

      Aga asja juures oli konks.

      2. Kõik on kadunud

      Kaks aastat pärast Kempneri surma püüdis ta ustav abiline Jane Lester üha leida viisi, kuidas mehe pärandit elus hoida. Tema staatus silmapaistva Nürnbergi prokurörina kindlustas talle sõjajärgse Saksamaa avalikkuses tähelepanuväärse koha. Ta võttis protsessi teemal järjekindlalt sõna kirjutavas ajakirjanduses ja televisioonis. Aga Ühendriikides oli ta enamvähem tundmatu. Lester tahtis seda olukorda muuta.

      Ta otsustas helistada New Yorgi osariigis Lewistoni linnas elavale ordineeritud vaimulikule ja endisele teoloogiaprofessorile Herbert Richardsonile, kes juhtis väikest akadeemilist kirjastust Edwin Mellen Press. Oponendid pidasid Mellenit põlastavalt „ennastupitavaks tühisuseks, mis eksitades nimetab end akadeemiliseks kirjastuseks” (selline lause ilmus ajakirjas Lingua Franca, kelt Richardson nõudis seepeale edutult 15 miljonit dollarit kahjuhüvitist). Võimalik, et Lester sattus Richardsoni nimele mõnes Kempneri kaustas. 1981. aastal oli Kempner üritanud äratada Ameerika kirjastajate huvi oma teoste vastu ja teiste seas võttis ta ühendust Melleniga. Richardson selgitas, et tema pisike ettevõte ei suuda tagada tulusat trükiarvu.

      „Probleem aga on selles, et minu arvates tuleks teie raamatud inglise keeles välja anda ja neid peaks Põhja-Ameerikas levitama,” kirjutas Richardson 1982. aasta aprillis. „See on väga tähtis info ja oleks kurb, kui sellest midagi ei teataks. Ent mida saan ma teha??? Mina olen väikekirjastaja ega tule sellega paraku toime.”

      Kui Lester talle kolmteist aastat hiljem helistas, oli Richardson endiselt huvitatud. Lester tõlkis ühe osa Kempneri memuaaridest ja Mellen andis selle 1996. aastal välja, tähistades nõnda viiekümne aasta möödumist esimese СКАЧАТЬ