Ideaalne taies. Juhan Voolaid
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ideaalne taies - Juhan Voolaid страница 7
Название: Ideaalne taies
Автор: Juhan Voolaid
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949561728
isbn:
„Las joovad, las olla kellelgi pidupäev!”
„Halb on vaadata,” vastas Õuno.
„Halb? Sa ei tea, poja, mis asi on halb. Las olla putukatel jõulud, nende jaoks veristati täna inimene!”
Õuno ei ajanud enam putukaid ära, aga jala poole vaadata ta ka ei suutnud. Köndi ümber oli sitikatest lausa must, sääsed pinisesid kõhnalt kohale ja lahkusid minut hiljem raskelt nagu pommilennukid, kui olid end maitsvast verest täis imenud. Nad lendasid eemale ja lasid kusagil sõnajalalehe all leiba luusse.
„Korda, poja!” käskis vanaisa.
„Mida?”
„Kus ideaalne taies on?”
„Suure-Jaani, Ehitaja 5−24.”
„Täpselt nii.”
„Aga kus see taies seal korteris täpsemalt asub?” küsis Õuno. „Palju aega on möödas, äkki on see koristamisega kaotsi läinud või minema visatud, ükskõik mis.”
„Väga hea, et sa seda küsisid,” lausus vanaisa. „Ideaalne taies asub peldikus.”
„Peldikus!?” hüüdis Õuno.
„Just, ma peitsin selle siis sinna, kui ma seal elasin.”
„Sa elasid peldikus?”
„Jah, poja, aga sellest loed sa hiljem ise. Ma müürisin taiese peldikulakke, seal, kus sein ja lagi poti taga kokku saavad, on eenduv nurk. Kõik arvavad, et selle taga jookseb toru, aga nii see ei ole, selle ehitasin lakke mina ja pistsin tekkinud ruumi ideaalse taiese.”
„Kuidas ma taiese võõrast peldikust kätte saan?” küsis soopoiss murelikult. „Ütleme, et ma koputan uksele, uks tehakse lahti ja mis edasi? Ma ei saa ju ilma selgitusteta kellegi peldikusse tormata ja lage lammutama hakata.”
„Küll sa midagi välja mõtled,” lausus vanaisa. „Kui sa juba peldikus oled, siis pea meeles, et ma mätsisin nurga vasaku serva kokku ainult poole sentimeetri paksusest mördikihist. Kõvasti lüües peaks sinna augu sisse saama küll.”
Õuno ei vastanud midagi, kummardus, et vanaisa pikki juukseid puu küljest lahti harutada, aga lamaja keelas teda jälle.
„Lase olla!” ütles vanaisa. „No nüüd tuli veeisu peale.”
„Ah?” küsis soopoiss.
„Too vett. Ma tahan juua!”
„Kohe toon!” hüüatas Õuno abivalmilt, kargas püsti ning tormas mööda rada maja poole, jättes surija üksi metsa alla.
Soopoiss lippas majauksest mööda ja jõudis kaevu juurde, mida raamisid sama vanad, pragunenud ja hallid palgid nagu olid majaseinteski. Madal kaev asus majast paarikümne meetri kaugusel ja ämbri allalaskmiseks kasutati teivast, mille otsas oli roostes metallkonks. Soopoiss laskis ämbri kaevu ja just siis meenus talle ema surm, mis oli aset leidnud umbes viis aastat tagasi siinsamas maja juures. Nad olid vanaisaga just jõe äärest tulnud, hea noos korvis ning istunud maja ette trepile ilma lihata ühepajatoitu sööma, mida ema sageli valmistas. Toit oli potipõhja kinni jäänud ja Õuno mäletas tänaseni lõhna, mida eritasid kergelt kõrbenud kapsalehed ja kaalikad, kui ema neid potist puulusikaga lahti kaapis ja kaussidesse kopsas. Ulatanud kausid vanaisale ja Õunole, võttis ema ukse kõrvalt madala tabureti ja kalakorvi ning läks istus eemale õunapuu alla, et kalad ära puhastada. Soopoisil oli viimane jutuajamine emaga hästi meeles.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.