Ideaalne taies. Juhan Voolaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii et paljastus helesinine taevas.

      „Poja,” ütles männi najal lebav vanaisa tasa Õunole ning tema ninasõõrmetest hakkas verd voolama. „Ideaalne juurikas on päriselt olemas.”

      Soopoiss vaatas surevale vanaisale otsa, tolle silmis alati põlenud tuli kustus aeglaselt, ent ta paistis olevat mõistusel. „Ah?” küsis soopoiss.

      „Ideaalne taies on päriselt olemas,” kordas vanaisa, tõstis vaevaga käe ja puudutas Õuno põlve. „Ma leidsin selle väikese poisikesena siitsamast soosaarelt ja viisin endaga Eestisse kaasa.”

      „Ma ei saa aru,” ütles Õuno, aga vanaisa ei pannud talle seda pahaks, vaid ainult noogutas kergelt, nii et tema huuled puudutasid üht habemekarvadesse takerdunud käbi.

      Puude vahelt kostis järsku kraaksumist ja Õuno vaatas ehmunult üles. Vanaisa oigas mõned korrad ning tema lumivalgel ripsmel maandus kärbes. Putukas jooksis ripsme all silmanurgani, tõusis seal ripsmekatusele ja läks tagasi algusesse. Iga normaalne inimene oleks praegu silma pilgutanud, mõtles Õuno murelikult, aga verest tühjaks jooksev vanaisa ei teinud kärbsest väljagi. Võib-olla ei olnud kärbes enam vanaisa asi, ehk oli probleem liiga väike, et sellele aega ja energiat raisata ning kulutada ära üks silmapilgutus.

      „Ma olen väljaheidetu ja ma olen väljaheitja,” lausus vanaisa, alustades näiliselt täiesti uut teemat. Õuno tahtis midagi öelda, aga vanaisa tõstis häält ja poiss püsis tasa. „Mu hingel lasub kohutav patt, rämpsinimese vääriline ilge tegu ja ma olen toime pannud midagi, mis on hullem kui tapmine. Mälestus sellest teost on mind mitukümmend aastat justkui põletanud, ma olen piinelnud ja ahastanud, aga mida on see kõik väärt võrreldes sellega, mida ma olen põhjustanud? Mitte midagi!”

      „Mis patt see on siis?” küsis Õuno, kes ei osanud vanaisa jutust esialgu midagi arvata. Uudised kuhjusid, neid tuli korraga liiga palju ja üllatusmoment kadus. Ubljuudoki rünnak, vanaisa verest tühjaksjooksmine, päriselt eksisteeriv ideaalne taies ja lõpuks veel mingisugune patt.

      „Ma ei lasknud elu šampusekorki taevasse, nagu loodus ette näeb,” ütles vanaisa, „vaid tagusin selle hoopis pudelisse, ebaloomulikult, tihedalt, tagasivõtmatult. Ma keerasin ühe elušampuse nii tugevalt perse nagu vindiga, õhutatud jook ei vahutanud välja, vaid jäi pudelisse vangi ja riknes, sattus tohutu surve alla ning muutis pudeli ohtlikuks pommiks.”

      „Mis pommiks?” küsis soopoiss ja püüdis surija juttu veidigi mõista, aga vanaisa jätkas teda tähele panemata.

      „Ma olen mõelnud, kuidas oma tegu heastada, kaalunud tuhandet eri moodust ja pöördunud isegi jumala poole, keda ma ei usu. On vaid üks viis, kuidas asja parandada, ja seegi variant on üksnes õlekõrs uppuja peos. Ma lükkasin asjaga tegelemist ikka ja jälle edasi, jah, ma olin nõrk ja olin inimrämpsu ees hirmul, kartsin, et mind püütakse kinni ja lastakse maha nagu marutõbist peni. Mu ettevaatus oli aga argus, ei midagi muud. Lõpuks ma lihtsalt vananesin, jõud kadus ja mu käsi jäi abivajajale ulatamata, abivajajale, kelle ma olin ise loonud. Kork, poja. Kork on endiselt pudelis.”

      Vanaisa puhkas, Õuno silmitses teda ja tõstis juba käe, et habemest käbi ära võtta, aga loobus sellest viimasel hetkel.

      „Mida sa tegid siis?” küsis ta tõsiselt.

      „See ei ole praegu tähtis, mida ma tegin,” lausus vanaisa. „Tähtis on see, mida sina tegema pead.”

      „Mina?”

      „Jah, sina, poja, sina, sest mina enam ei saa. Sa pead minema Eestisse ja sealt ideaalse taiese ära tooma!”

      „Eestisse!” hüüatas Õuno ja kargas jalule. „Aga sa ise oled alati …” vanaisa ei lasknud tal jätkata.

      „Jah, olen, olen. Aga nüüd on teisiti, nüüd sa PEAD!”

      „Aga sa ise ütlesid, et inimrämps ja lendurid …” alustas poiss, aga vanaisa katkestas teda uuesti.

      „Kuuled, poja! See on mu viimane soov, see on sulle püha!”

      Päike säras puude kohal, väikesed valguslaigud langesid läbi lehtede vanaisale, puude all oli vilu olla ning tunda oli mulla ja mahlaka rohelise alusmetsa lõhna. Kõik oli nagu ikka, välja arvatud see, et vanaisa lamas männi najal ja jäi järjest nõrgemaks, kukal viltu vastu puud ning juuksed männikoore küljes kinni, silmad aegamisi läiget kaotamas ning veri jala seest aina samblasse voolamas. Kusagil kaugel hakkas kägu kukkuma ning Õunole meenus, kuidas vanaisa need kukkumised alati kokku luges, öeldes, et nii määrab loodus ära, mitu aastat on inimesel veel elada jäänud. Täna kuulasid nad veel viimast korda koos kägu, kes just nagu irvitas surija üle, kukkudes kümme korda ega lõpetanud veel siiski, jätkates ja jätkates. Aastate eest olid Õuno ja vanaisa selsamal teemal rääkinud ning poisike oli kuulanud kauget hüüdu ja küsinud:

      „Kust kägu teab, et mingi inimene elab veel seitse aastat?”

      „Kägu viis läbi teadusliku uuringu,” vastas vanaisa ja naeris.

      „Aga kui järgmine kägu kukub sellele inimesele kaheksa korda?” uuris Õuno edasi ega mõistnud vanaisa naeru.

      „Siis on esimene kägu eksinud.”

      „Aga kui veel järgmine kukub üheksa?”

      „Tähendab, et ilmsiks saavad üha uued andmed. Käod tutvuvad eelnenud uuringutega, uurivad seejärel ise asja ning lükkavad vajaduse korral eelmiste kägude uuringutulemused ümber,” seletas vanaisa. Poiss juurdles probleemi kallal kaua ja ükskord, kui nad kahekesi kalalt tulid ja kägu taas kukkuma ning vanaisa aastaid loendama hakkas, pöördus ta selle küsimuse juurde tagasi.

      „Aga kust sa tead, et kägu just sinu aastaid kukub?” küsis soopoiss. „Me oleme siin ju kahekesi.”

      „Kahekesi küll,” vastas vanaisa, kui kägu lõpetas, „aga üks on täiskasvanu ja teine laps. Käod uurivad ainult täiskasvanute aastaid, laste omi uurivad hoopis rähnid. Kui sina tahad teada saada, mitu aastat sa veel elad, siis sa pead rähni toksed ära lugema.”

      Varsti kuulsidki nad rähni, kes tagus puu pihta nii pikki ja kiireid seeriaid, et üksikuid lööke kokku lugeda oli võimatu.

      „Just nimelt,” ütles vanaisa, kui Õuno talle üllatunult otsa vaatas. „Lapsed on surematud, pea seda meeles, poja! Laste ees olevaid aastaid ei saagi kokku lugeda, ainult täiskasvanute puhul on see võimalik.”

      „Aga mis siis saab,” küsis Õuno veel viimase küsimuse, „kui kägu ükskord üldse ei kuku?”

      „Vot siis on häda käes,” vastas vanaisa. „Siis peab jooksu pistma.”

      Kägu kukkus kolmkümmend korda ning vaikis siis ja Õuno sai järsku aru, mida see tähendas. Kuna vanaisa ei saanud loogiliselt võttes enam nii kaua elada, oli kägu kukkunud hoopis temale, ja see omakorda tähendas, et kägu kuulutas ta täiskasvanuks. Kägu on tõepoolest väga tark, mõtles soopoiss.

      „Ma toon sulle midagi,” pakkus Õuno. „Mis sa tahad? Õunu soovid? Porgandeid?”

      „Midagi ma ei taha,” vastas vanaisa väsinult. „Mis mul niisama viga peaks olema?”

      „Sul on ju jalg otsast ära, veri voolab …”

      „Mitte jalg ei ole otsast, vaid selle laba,” sõnas vanaisa rahulikult, nagu käiks jutt täiesti igapäevasel teemal. СКАЧАТЬ