Ideaalne taies. Juhan Voolaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poiss!” ütles vanaisa, lõi labida maasse ja sirutas pahklikud peod lapse poole. „Kui lendur meid näeb, ütleb ta seda mittelenduritele, kes tulevad kohe püssidega siia, ja esimese mittelenduri, kes soosaarele astub, kägistan ma nendesamade kätega ära.”

      „Aga kas järjekorras teine mittelendur tohib soosaarele astuda?”

      „Ei! Ka teise, kolmanda, sajanda kägistan ära. Kägistan seni, kuni kätes jõudu jätkub, ja siis hakkan jalgadega kägistama.”

      Õuno hakkas naerma, viskas ennast selili maha, pani jalad ümber korvi ja pigistas. „Kas nii kägistad sajandat mittelendurit, kas nii?” küsis ta.

      „Jah,” vastas vanaisa lapse määrdunud varbaid silmitsedes, „üsna nii ma seda asja mõtlesin küll.”

      „Kas kägistada on tore?”

      „Ei, kägistamist tuleb nii kaua vältida, kui see veel võimalik on. Soo on meie kodu, saad aru? Soo ümber aga asub Eesti ja Eesti ümber maailm, mis on mõlemad koduks inimrämpsule. Ja inimrämps, poja, see on nii ohtlik liik, et meil nende seas elada ei kannata.”

      „Kas inimrämps pühitakse luuaga kokku ja visatakse ära?”

      „Oleks see vaid nii,” vastas vanaisa ja vangutas nukralt pead. „Inimrämps vohab nii vägevasti, et seda ei suuda keegi luuaga kokku lükata, veel vähem minema visata. Ainuke võimalus inimrämpsust vabanemiseks on nende ümberaretamine päris inimesteks, aga selline asi võtab tuhat aastat aega.”

      „Mida inimrämps teeb?” küsis soopoiss, kes lebas endiselt selili kartulite vahel, jalad ümber korvi, aga ei kägistanud seda enam.

      „Inimrämps litsub teisi omasuguseid teerullina lapikuks,” vastas vanaisa, „kui sa saad aru, millest ma räägin, poja. Iga rämpsinimene püüab teist asfaldiks rullida, et tema enda tee siledam saaks, inimene on inimesele parema tee kattematerjal. Meil siin soos on aga omaette ühiskond, mis on kurjusest prii, me käitume õigesti ja me kasvatame oma lastest pärisinimesed.”

      „Mis lastest?” küsis Õuno ja vanaisa vastas: „Sinust.”

      Selleks, et lendur neid ülevalt ei näeks, käskis vanaisa alati valgel ajal lagedal ringi liikudes pea kohal lendurivarju kanda. Lendurivari oli vanaisa enda leiutis, vihmavarju analoog, mis oli pealt samblaga kaetud ja mida seisis välisukse kõrval alati mitu tükki.

      „Ilma lendurivarjuta on sohu minek keelatud!” lausus vanaisa karmilt.

      „Miks?” küsis soopoiss ja vanaisa vastas: „Kohe kargavad kallale.”

      Lendurivarju varre alumises otsas oli puujuurest konks ja ka see oli sohu minnes hädavajalik abivahend. „Kui sa laukasse kukud ja soo sind sisse imema hakkab,” õpetas vanaisa, „siis lööd konksu mättasse ja vead ennast välja.”

      Õuno töötempo oli just taastunud ja noormees haukas iga mahalangenud kartuli kõrvalt labidatäie mulda välja, kui metsas märuliks läks. Lärm tuli jõe poolt, sealt, kust vanaisa pidi kalalt tulema. Esmalt möirgas Ubljuudok kaks korda ning seejärel kostis oksaraginat koos inimese ehmunud hüüetega, mida kuuldes tundis soopoiss üle keha kihutavat jäist voogu.

      „Mine perse, elukas!” karjus vanaisa metsas ning sellele järgnes vali kiremine. See kohutav ahv Ubljuudok oskas kuke moodi kireda, mille kohta oli vanaisa öelnud, et tegu on looduse imega, missugust mujal maailmas ei kohta. Vindil sarapuu otsas sai küllalt ja ta lendas minema, jättes endast maha vaikselt õõtsuva oksa.

      Õuno oli Ubljuudokit mitu korda üsna selgelt näinud. Kaugelt vaadates tundus loom erakordselt alasti inimese sarnane olevat, ainult selle erinevusega, et ta peas oli võimas lakk nagu lõvil pildiraamatus. Ema ja vanaisa olid sookollist rääkides väga kidakeelsed, vältisid seda teemat ja vaatasid kõneldes mujale, selle põhjust soopoiss täpselt ei mõistnudki. Aja jooksul kogutud infokildude põhjal järeldas ta, et saladus, mida tema eest varjati, oli tegelikult üsna lihtne ning Ubljuudok meenutas seetõttu inimest, et ta oligi inimene. Tundus, et tegu oli metsistunud ja ihuüksi soos üles kasvanud õnnetu olendiga, keda eristas oma kuulsatest eelkäijatest Mowglist ja Tarzanist täielik vaimse võimekuse puudumine, mis ei lubanud tal tõusta teistest loomadest kõrgemale. Ubljuudok leidis endale sobivat toitu soosaare ümbrusest ega käinud eriti kaugemal hulkumas ning selline paigalpüsivus päästis ilmselt ta ka välismaailma kurjade inimeste käest.

      „Me peame lootma, et mõni murakaline teda soos ringi kalpsamas ei näe ja vaimuhaiglasse ei helista,” oli vanaisa kord emale öelnud, aimamata, et Õuno neid pealt kuuleb. „Klaperjaht läheb kohe lahti, see on täiesti kindel, kuigi psühholoogidel poleks Ubljuudokiga midagi peale hakata ja ma arvan, et ta lõpetaks hoopis loomateadlaste laual.” Soosaare elanikud harjusid aastate vältel Ubljuudoki kohalolekuga täiesti ära ning arvestasid tema kui looduse igapäevase osaga. „Vaevakased, kiilid, murakad ja Ubljuudok,” ütles vanaisa. „Väga normaalne.”

      Kuuldes vanaisa karjeid, ei viivitanud Õuno enam hetkegi, vaid haaras labida tugevasti pihku ja pistis pikkade sammudega üle kartulimaa häälte poole jooksu. Pärast kiremist maad võtnud vaikus oli hirmuäratav ning mingi jube eelaimus nööris võsa vahele tungiva soopoisi kõri. Peagi jõudis ta jalgrajale, mis läks piki soosaare oosi suurte puude all jõe poole – ainsale rajale, mida vanaisa oli suveperioodil lubanud tallata, sest see polnud ülalt lendurile nähtav.

      „Poja!” kuulis Õuno vanaisa häält ja tema paljad jalad tõstsid tempot männiokastega kaetud pehmel rajal, mida ristasid lõpmatud maapinnale tungivad puujuured. Vanaisa hüüdis veel ja tema hääl oli väga imelik.

      „Poja! Poja!” korrutas ta valjult, kuid veidralt emotsioonitult. „Poja!”

      Oos tegi jõnksu, soopoiss tormas kurvi tagant välja ja seal, ühe jämeda männi najal, vanaisa lamaski, näost valge nagu pilv.

      2

      „Vanaisa!” karjatas soopoiss labidat samblasse lüües ja põlvili laskudes. Ta haaras vanaisal õlgadest, et teda paremasse asendisse aidata, kuid vanaisa sosistas: „Poja, ära rapi mind!”

      Õuno tõmbas käed ehmunult eemale ja küsis hingeldades: „Mis siin juhtus?”

      „Ah, ei midagi,” vastas vanaisa raskelt. „Ubljuudok murdis jalalaba ära.”

      Vaatamata oma kaheksakümnele eluaastale soopoisi jaoks ikka nii suur ja tugev tundunud vanaisa oli praegu männi najal lebades täiesti teistsugune, sassis valged juuksed puukoore ja vaigu küljes kinni, jõuetu lõug rinnale surutud ja käed lõdvalt samblal. Vanaisa oli ainuke mees, keda Õuno oma elus näinud oli, kui jätta kõrvale pooleldi loomariiki kuuluv Ubljuudok. Vanaisa oli olnud Õuno maailmapildi ülesehitaja, tema juht ja majakas eneseleidmise käänulistel teedel, esialgu kasvataja ja õpetaja ning hiljem peaaegu et sõber, vaatamata sellele, et neid lahutas umbkaudu kuuskümmend eluaastat.

      Pikk ja tugev vanaisa oli eluga soosaarel hästi hakkama saanud. Tema kõrge lauba alt vaatasid maailma punnakad silmad, mis olid Õunole alati sambla sisse peitunud linnumune meenutanud, tal olid puhmas kulmud, mille vahele tekkis siis, kui vanaisa mõttesse jäi, tagurpidi V-kujuline korts. Soopoiss mäletas aega, kui vanaisa habemes oli leidunud veel tumedat, kuid nüüd oli see hõre karvatuust ühtlaselt valge nagu juuksedki, mille alt paistvate pehmete kõrvalapakatega oli Õuno imikueas mänginud. Vanaisal oli seljas isevalmistatud hallist linast särk nagu soopoisilgi ning jalgu katsid samast materjalist püksid. Soopoisile tundus, et vanaisa jääb kohe magama, sest tema tavaliselt nii nõudlikult maailma seiravad kotkasilmad olid pooleldi kinni vajunud. Loojas pilk püsis rahulikult soopoisil, vanaisa naeratas СКАЧАТЬ