Ideaalne taies. Juhan Voolaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taga ja lastes kätel käia. Tema toodanguks olid kohmakad viisud, laastukarbid, toominga- ja sarapuuvitstest korvid ning seina- ja toakaunistused, millel puudus praktiline väärtus. Töö käigus tõmbus ema aina rohkem endasse. Kui talve sügisepoolses osas oli õhtu põhirõhk Õuno õpetamisel ja suhtlusel, siis kevadeks oli ema kõnelemise täielikult lõpetanud ega vastanud tihti ka siis, kui temalt otse midagi küsiti, raputas punutise kohalt üles vaatamata pead, mühatas või rehmas käega. Talve jooksul valminud käsitöö täitis kevadeks tagatoa, risust olid saanud tarbeesemed ja madalamat sorti kunst, mida kellelgi tarvis polnud. Aeg-ajalt tegi ema oma toodangu seas inventuuri, sorteeris osa esemeid välja ja viis maja taha kompostihunnikusse. Vanaisa võttis Õunol käest kinni, läks poisiga kuhja juurde ning lausus: „Vaata hoolega, poja, sinu ees on inimühiskonna arengumudel. Alumine ots mädaneb, aga ülevalt antakse muudkui uut peale.”

      Vanaisa ise istus punuva ema vastas köögilaua taga ning kirjutas. Tema pliiats aina lihvis valget paberit, õhtust õhtusse, talvest talve, kuni lõppes otsa ning tuli võtta uus. Väike Õuno, kes tundis küll trükitähti, ei saanud vanaisa käekirjast aru ning tekstiread meenutasid talle madalaid merelained, mis jooksid ülitihedalt paberi ühest kaldast teiseni ega jätnud kusagile vaba ruutsentimeetrit. Paber oli küünalde kõrval järgmine lõplik vara soosaarel, kord luges vanaisa huvi pärast kokku ja selgus, et ta suutis ühe paberilehe kahele poolele koos tühikutega ära mahutada kümme tuhat tähemärki. „Ja mitte tavalist, vaid ikka mõttega tähemärki,” ütles ta. Kirjutanud kogu peeru põlemise aja intensiivselt, istus vanaisa enne järgmise läitmist vaikides pimedas ja mõtiskles, ema jõudis enne uue tule süttimist korra või paar ohata ning siis kõik kordus. Soopoiss mäletas hästi seda helki vanaisa silmis, kummalist sära, mis sinna kirjutamise ajal tekkis. Vanaisa näis kirjutades õnnelik olevat, aga põhjust Õuno ei mõistnud. Tihti vaatas Õuno vanaisa asemel hoopis tema varju ahju kõrval seinal, tohutu pea ja pika habemega värelevat kuju, mille ees vehkis väsimatult palgijämedune pliiats. Teinekord, kui vanaisa kirjutamisest puhkas, istus ta lapse juurde köögipõrandale maha ning vedas lauajalgade vahel ringi käbisid ja oksaraage, mis kujutasid endast inimesi ning loomi.

      „Mida sa teed?” küsis Õuno ükskord ja sikutas kirjutava vanaisa särgivarrukat. Poiss oli alles nii väike, et üle lauaserva paistsid üksnes tema ümmargused silmad ja tatine nina.

      „Putru keedan,” vastas vanaisa ja puudutas pliiatsi tagumise otsaga hellalt poisi nina.

      „Putru keedad?” üllatus poiss. „Mis putru?”

      „Seda putru, mis mõistus pähe toob, poja. Inimesed jagunevad kokkadeks ja mittekokkadeks ning kokad keedavad peas putru, tahavad nad seda või mitte.”

      „Kas sina oled kokk?”

      „Jah, poja, mina olen kokk. Üksik habemesse kasvanud vana soosaarekokk.”

      „Kus su pott on?” küsis Õuno.

      „Pott on siin,” ütles vanaisa ja osutas pliiatsiga endale otsaette. „Puder mulksub sees.” Ta kummardas lapse poole ja käskis: „Kuula!”

      Õuno surus kõrva vastu vanaisa kõrget laupa, oli veidi aega päris tasa ja sosistas siis: „Mulksub jah!”

      Vanaisa naeris.

      „Aga kus taldrik ja kulp on?” uuris poiss edasi, kui vanaisa end jälle sirgu ajas. „Kuhu sa pudru tõstad?”

      „Taldrik on see,” lausus vanaisa ja näitas poisile paberit, „ja kulp see.” Ta hüpitas käes pliiatsit. „Pliiatsikulbiga tõstan ma pudru peapotist välja ja plartsatan paberitaldrikule. Ja pane tähele! Kuigi ma võtan putru ju potist kogu aeg ära, siis see ei vähene seal üldse. Täpselt nagu oli „Lauake, kata end!” loos.”

      „Mis „Lauake, kata end!” loos?” küsis laps ja vanaisa rääkis talle selle tuntud muinasjutu.

      Vaikus kartulimaal püsis mõnda aega ning vint hoiatas Õunot veel paaril korral pirrutikkude varguse eest metsas. Soopoiss toetus labidale ja silmitses tähelepanelikult võsa, valmis esimese ohumärgi puhul majja pagema ja mõeldes, et labidas on küll hea maa kaevamiseks, kuid pole ka relvana paha. Paljakäsi ei oleks tal Ubljuudoki vastu mingisugust lootust olnud, aga labidaga, mine tea. Äkki peaks ikkagi mõneks ajaks majja minema, arutles Õuno endamisi, kuid kuna vaikus aina kestis ja tema kõrval seisis pooltäis korv muldapanemist ootavate kartulitega, otsustas ta tööd jätkata. Kummardanud korvi kohale, haaras soopoiss kummassegi kätte kolm või neli kartulit ja viskas need siis paari meetri kõrgusele õhku. Kartulid langesid juhuslikesse kohtadesse robinal maha ning seda just vaja oligi, juhuslikkust, sest nii nõudis vanaisa poolt soosaarel kehtestatud kord. Nende aias ei tohtinud olla ühtegi äratuntavat vagu, taimed pidid kasvama nii nagu jumal juhatas ning täpselt sinna, kuhu kartul kukkus, ta ka mulda kaevati − see ettevaatusabinõu pidi välistama nende avastamise taevast. Kartma pidi lendurit, kes ei tohtinud aimu saada, et soos elatakse, mõeldakse põllumajandusele ja süüakse juurvilju – lendurit lennukis.

      Kui vanaisa Õunole esimest korda lendurist rääkis, oli too umbes nelja-aastane. Vanaisa kükitas majatrepil muretult kuivanud konnajalga näriva lapse juurde ja osutas näpuga sinisesse taevasse.

      „Seda heledat triipu näed?” küsis ta.

      „Jaa,” vastas laps, konnakoib suus, ja silmitses sinist kõiksust, mille vedas kaheks valge vatiservadega jutt.

      „Kas sa tead, mis see on?”

      „Lumest jutt.”

      „Ei,” raputas vanaisa pead, „kahjuks ei ole see lumest jutt, vaid lennuk, mille sees istub lendur, meie kõige hullem vaenlane.”

      Poisike silmitses valget triipu taevas nüüd hoopis uuel pilgul, konnakoib kukkus maha, aga ta ei pannud seda tähelegi. „Kes see lendur on?” küsis ta siis.

      „Lendur on üks kuri mees,” vastas vanaisa, „kes ei tohi meid mitte mingi hinna eest näha.”

      „Kas kuri mees istub selle kriipsu sees?” küsis laps, mille peale vanaisa tõusis, läks tuppa ja tõi sealt raamatu. Ta näitas poisile lennuki pilti ja rääkis lendamise põhimõttest, lennukõrgusest ja reaktiivmootorist, mis paiskab lennuki taha kuuma õhku. Õuno kuulas pingsalt, sest vanaisa lugu valge juti otsas imepisikeses helkivas ristikeses istuvast kurjast mehest, kes lendas mõistusega käsitlematul kiirusel ringi ja tundis huvi nende kapsamaa vastu, tundus täiesti muinasjutuline. Edaspidi nägi soopoiss öösiti unes, et soo kohal siugles koos pääsukestega majasuurune valgest metallist lennuk, mis napsas sel moel öökulle ja kotkaid noka vahele, nagu teised linnud püüdsid putukaid. Viimaks laskus lennuk üksiku vaevakase kohale, haaras ratastega selle kidurast ladvast, pani oma raudsed tiivad raginal kokku ning jäi tukkuma, propellerid külgedel aeglaselt tiirlemas.

      Kui kätte jõudis kartulite mahapaneku aeg, pöördus vanaisa lenduriteema juurde tagasi. Ta loopis aias kartuleid laiali ning nähes, et Õuno seisab eemal ja jälgib teda, lõpetas hetkeks töö.

      „Taim ei tunne vao mõistet ja loom ei tunne vao mõistet,” ütles vanaisa, kui poisike oli lähemale läinud. „Aga kes tunneb vao mõistet?”

      „Lind?” pakkus laps, aga vanaisa vangutas pead.

      „Ei. Mõtle veel!”

      „Kala?”

      „Ei, poja, mitte kala,” lausus vanaisa, pani korvi käest ja võttis labida. „Ainuke, kes vao mõistet tunneb, on inimene, näiteks lendur. Ja just selle pärast me panemegi kartulid maha juhuslikkuse alusel, mõistad? Meie herned peavad meenutama nõgesepuhmaid, meie kõrvitsakollane СКАЧАТЬ