Ideaalne taies. Juhan Voolaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põhimõtteliselt võis ideaalseks taieseks osutuda ükskõik mis. Rahva seas levisid jutud, et kuigi üritust nimetatakse konkursiks, siis tegelikult on tegu loteriiga, ja selline info tõi taiestega kohale erakordse hulga inimesi. Igal pühapäeval seisid sajad inimesed foorumil sabas, miski kaenlas või seljas, süles või enda kõrval kivisillutisel maas, päike kõrvetas otse kuklasse, esines minestamisjuhtumeid, ikka ja jälle käidi suure purskkaevu juures, et loopida külma vett näkku ja särgile.

      Konkursi komisjon koosnes viiest vanast ja targast mehest, kellel olid kõigil seljas ühesugused kuldse tikandiga mustad toogad, mis andsid neile erakordselt tõsiseltvõetava välimuse. Kohtunikud viibisid foorumiäärses sammastega hoones, nad istusid tumepunaste seinte ja maani ulatuvate roheliste kardinatega avaras saalis pika Kreeka pähkli puidust laua taga ja vaatasid kõik teosed üle. Olid need puidust või savist, kivist, kootud või punutud, vahet polnud. Leidus kokkukruvitud ja ühteseotud esemeid, tahutuid, valatuid, haisvaid, elusaid, surnuid ja tükeldatuid. Inimeste fantaasia oli lai, nüüd huvitas kõiki üksnes, kui lai ja kas sellest laiusest piisas ideaalse taiese valmistamiseks. Inimesed olid väga enesekindlad nagu ikka sellistel konkurssidel ning järjekorras seisjate hulgas kuulis tihti ülbitsemist.

      Konkurss oli väldanud juba kuid, aga kõik taiesed saadeti järjepanu tagasi. Üldjuhul oli asi kohtunike jaoks selge paari sekundiga, mõnda taiest uuriti aga tõsisemalt, nii et üks või teine õigusemõistja laua tagant püsti tõusis ja saali keskele teost lähemalt vaatama läks. Sageli püüti kohtunikke kingitustega ära osta. Paljud osalejad ajasid saali kitsi ja lambaid ning pakkusid neid kohmetult kohtunikele, loomad klõbistasid sõrgadega, nende jalad vajusid libedal kiviparketil harki, nad puistasid pabulaid ja urineerisid häbenematult, kuhu aga juhtus. Kohtunikud võtsid kõik loomad vastu, kuid kuna nad läksid ahneks ja hakkasid rahvalt varjamatult aina suuremaid andameid nõudma, siis vahetati nad peagi uute ja rikkamate vastu välja, keda vaeste inimeste ahtrad loomad ei huvitanud ja kes said segamatult tööle pühenduda.

      Kõige levinumaks ja vähem energiat nõudvaks äraütlemise vormiks kujunes nüüdsest kuiv pearaputus, mida nägid sajad osalejad järjest. Nürimeelselt loodud taieste puhul võis kohtunike näole tekkida valuline grimass, mõnikord vehkisid nad kätega või siis hoopis naersid, viimane reaktsioon tabas tundlikke kunstiinimesi, kelleks olid kõik pompeilased lühikese ajaga muutunud, eriti valusasti. Aga parata polnud midagi ja kohtunikke süüdistada oleks olnud ebaõiglane, sest nende silme ette veeti tõepoolest igasugust lollust. Nii mõnigi väljanaerdud kandidaat, kelle rinnus tuksus värskelt täissülitatud süda, siirdus foorumilt otse Türreeni mere äärde kaljudele ja viskus sealt alla kobrutavasse vette. Mõnda neist ei nähtud tõepoolest enam kunagi, kuid enamik ilmus siiski õhtul purjuspäi koju, tigedad nagu sitikad, sõimasid naist ja lapsi, süüdistades neid majapidamise vaimse õhustiku rikkumises, mis on vajalik ideaalsete taieste loomiseks, mölisesid valjult poole ööni, rääkisid kohtunike ebaõiglusest ning kirusid ka üldisemalt riigikorda ja valitsust, kuni vajusid lõpuks magama.

      Kuid sõkalde sekka sattus ka terasid. Näiteks ükskord maalis keegi ühe käega napollane valmis sama kõrgel kunstilisel tasemel maali, kui on tänapäeval tuntud Leonardo da Vinci „Mona Lisa”. Kohtunikud, kes olid vaieldamatult asjatundjad, mõistsid maali sügavust kohe, tabasid ära selle mitmekihilisuse ja haarde, kuulutasid selle ideaalseks taieseks ning konkurss lõpetati. Foorumileitsakus sabas seisev rahvas saadeti laiali ja kohtunikud lahkusid saalist, siiski vaatas viimane neist veel saaliukselt kogemata tagasi, jäi seisma ning röögatas nii, et see kostis isegi õue ära. „Stop! Tagasi! Kõik viivitamatult tagasi!”

      Kohtunikud naasid ja nende suu vajus üllatusest ammuli. Just nende endi poolt ideaalseks taieseks kujutatud maal paistis külje pealt üksnes mõttetu vertikaalse kriipsuna, kusjuures pilti ennast polnud nähagi.

      „See küll ideaalne taies pole,” ütles üks kohtunikest, „see on pelgalt ideaalne maal!” ja kõik olid temaga sada protsenti nõus.

      Konkurss käivitus uuesti ja jätkus endise hooga. Teiste hulgas käis komisjoni ees üks äärmiselt vaene ja õbluke kongus ninaga mehike, kelle nimi oli Giancarlo Pipinini. Giancarlo elas väljaspool linnamüüri savihütis koos oma kolmejalgse kõhna kitsega ning seisis pühapäeviti foorumil tundide kaupa päikeselõõsas, et siis lõpuks kohtunikele oma taiest esitleda. Mehel oli kunsti peale nii kätt kui ka silma, ta suutis voolida tilaga kausse, mõtles välja uut tüüpi soengu, raius marmorit, õppis keelt rulli ajama, punus ja tikkis, kuid komisjon saatis ta alati minema, tihti kuivalt pead raputades, kuid nii mõnigi kord kõige hullemat tehes – naerdes. Mõne kuu jooksul leidis õrna hingega Giancarlo puhul aset kolm merrekargamise juhtumit, ent alati ilmus ta südaöösel koju, märg, kurb ja purjus. Ta nügis läbi une mögiseva kitse seina poole, heitis masendunult oma heinaga kaetud savist voodile ja jõllitas nii kaua tsikaadide siristamist kuulates pimedusse, kuni uni võimust võttis. Hommikul ärgates oli depressioon kõva, kuid päeva peale äng taandus ning õhtuks, kui ka pohmelus kadus, hakkas Giancarlo mõtlema uue taiese loomisele.

      Ühel sombusel päeval jalutas Giancarlo jälle kunstist mõtteid mõlgutades jändrike päikesekuivade puude, suurte kaktuste ja okkalise võsa vahel Vesuuvi jalamil, kui ta komistas veidra rondi otsa. Kummardunud ja tõstnud haralise juurika hajameelselt üles, sai mees ühe hetkega nii valgustatud, nagu oleks talle pimedas ruumis taskulambivihk näkku suunatud. Esmapilgul tavalise rondina tundunud mõttetu juurikas osutus selgepiiriliseks looduse imeks, mis väljus oma täiuslikkuses füüsilise keha raamidest ning tekitas Giancarlo Pipinini peas hulgaliselt uusi mõtteid, põhiliselt helged, aga leidus ka tumedamaid. Võimsad ideed tagusid seestpoolt mehikese pead, juurikas mängis temaga nagu laps kaleidoskoobiga, pöörates Giancarlo ajus peituvat kraami aina uuesti ja uuesti külili, nii et moodustus järjest enneolematuid seosed. Ühe hooga leiutas mees sõna „mädavõigas” ning plankingu, sulges seejärel silmad ning töötas välja ühiskonnakorraldusliku süsteemi, mille kohaselt said vaesed ja rikkad ilma üksteist vihkamata koos elada. Võimsad mõtted ja imelised ideed aina kihutasid mööda Giancarlo pead, mees seisis tundide kaupa võsa vahel ja lihtsalt oli, nautides justkui kinokülaline värvilist vaatemängu. Mööda jooksis pulstunud koerajurakas, kes silmitses Giancarlot kümmekond sekundit, haugatas küsivalt ja järas meest säärest, kuid kuna Giancarlo ei teinud temast üldse välja, urineeris loom tema jalgadele ja tormas minema. Lumm hajus alles öö saabudes, kui pimedus ei lubanud mehel inspireerivat juurikat enam vaadelda.

      Uskumata süllelangenud õnne suurust, läks vaene mees koju, asetas imelise juurika lauale ja jäi magama, kahtlemata hetkekski, et konkursi „Pompei otsib ideaalset taiest” võit on tal taskus. Giancarlo Pipinini mõtles uinudes auhinnaks määratud kullakirstule ning talle peatselt eraldatavatele, igakuiseks kasutamiseks ettenähtud süütutele neitsitele. Unes astus Giancarlo vaikides punaste seintega saali ja asetas juurika lauale, kohtunikud kargasid püsti ja hakkasid vaimustusest karjuma, aga …” siinkohal katkestas vanaisa jutustamise ja häälitses madalalt: „Pumm-pumm-pumm!”

      „Mis juhtus?” küsis Õuno ja vaatas talle ehmunult otsa.

      „Vesuuv hakkas purskama,” lausus vanaisa. „Giancarlo magas, vulkaan purskas ja hommikuks oli terve linn tuha alla mattunud, ideaalne taies muu hulgas.”

      Väike Õuno nuttis, sest Giancarlo sai surma. Teda ei huvitanud, et koos Giancarloga hukkus terve linn, tal oli ainult sellest ühest väetist mehikesest kahju. Ometi lugu sellega veel ei lõppenud, vanaisa rääkis, kuidas tänapäeval kaevati Pompei välja, leiti tuhakonservis kenasti säilinud inimluud ja inimeste asjad, täpselt nii, nagu need purskamise ööl jäänud olid. Giancarlo voodi kõrval laual seisis endiselt juurikas, mis sai ühe hoobiga maailmakuulsaks. Juurikas viidi Vatikani, pandi seal vaatamiseks välja ning see trumpas üle isegi Michelangelo maalitud kuulsa Sixtuse kabeli lae. Inimesed jalutasid pikkades koridorides, nägid lae ära, mühatasid kannatamatult ning alles juurika juures ilmus nende näole rahu ja lõdvestus. „Nüüd võin ma rahus surra,” ütlesid paljud õnnelikult pead vangutades, aimamata, et ideaalne taies – nagu juurikat laiapõhjalise rahvusvahelise СКАЧАТЬ