Kui mind enam ei ole. Adam Haslett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu olekski ta päriselt ka maganud. See polnud aus, et ta tegi seda Alecile ja mulle, mitte mulle ja Michaelile, sest kui Michael oleks ka olnud, siis isegi kui ma oleksin pidanud talle ütlema, mida teha tuleb, oleks tal vähemalt piisavalt jõudu, et aerutada, ja me oleksime paati edasi liigutanud. Aga Alec oli lihtsalt liiga väike ja igavene hädavares. Ma ei taha enam mängida, paps, vingus ta. Celia ei oska seda teha. Tee silmad lahti, paps. Teda pole siin, vastasin mina. Sa ei saa temaga vinguda, sest teda pole siin, kas sa siis ei kuulnud, mis ta ütles? Me peame paadi liikuma saama, nii et lõpeta vingumine. Ma näitasin sulle, kuidas seda teha. Sa pead alguses aeru enda ette tõstma ja siis tagasi tõmbama. Ära ole selline nannipunn. Pane see lihtsalt vette ja tõmba enda poole, kui ma ütlen nüüd. Panime aerud vette ja mina ütlesin, Nüüd!, ja Aleci poole liikuv laine tõstis tema aeru hoidjast välja ja see kukkus merre. Püüa see kinni! karjusin ma. Ta proovis seda teha, aga tema käed olid liiga lühikesed ja ma pidin end uuesti tema poolele libistama, kallutades paadikülge ainult mõne tolli võrra vee kohale, ja selleks ajaks oli veel üks laine meie alt läbi läinud ja aeru kaasa viinud. Nägin seda jardi kaugusel ja siis juba kaugemal. Alec hakkas nuuksuma. Ta raputas uuesti papsi jalga, aga paps ei liigutanud ega avanud silmi. Päikese käes oli palav ja silmadel oli valus vette vaadata, sest sellelt peegelduv valgus oli pimestavalt ere. Vaatasin taha ja me liikusime kaugemale kohast, kus me olime olnud siis, kui paps homaaripaadi viipega peatas, ja saarest ka kaugemale. Nii ebaaus, et ta mind selle hädavaresega jättis. Tõstsin oma aeru hoidjast välja ja liikusin kükakil väikese õhukese pingini paadininas, kus tavaliselt sai pritsmetest märjaks. Paps tegi samamoodi, kui väljas oli udu ja me hakkasime kaldale jõudma. Ta lülitas siis mootori välja ja aerutas paadininast, üks tõmme ühelt, teine teiselt poolt, pressides läbi udu, et kai üles leida. Tema sai seda teha istudes, aga mina pidin pingil põlvitama, sest ainult nii olin piisavalt kõrgel, et aeru vette panna. Vähemalt nägin nüüd meie maja, nii et ma teadsin, mis suunas me peaksime liikuma, aga sellest polnud mingit kasu, sest mul ei õnnestunud eriti teha midagi enamat, kui aeru käes hoida ja teha nii, et mööduvate lainete raskus seda vette ei tõmbaks. Kui olin seal mõne minuti põlvitanud ja ühelt küljele teisele kiikunud, vaadates samal ajal vette, hakkas mul süda pahaks minema. Pöörasin ringi ja istusin pingile maha, et mul parem hakkaks. Alec nuttis. Ta kükitas paadi põhjas papsi kõrval ja raputas tema lõtva kätt. Teda pole siin, ütlesin mina. Ehkki nüüd, kui olin alla andnud, teadsin ma, et mäng on kohe läbi.

      Margaret

      „Sa mõlgutad mõtteid,” ütleb Michael, vaadates mind ülevalt trepilt, paks arvutiteemaline raamat käe otsas. Ta on kõhn nagu kondibukett, mis lühikestes pükstes ja T-särgis torkab veel enam silma. See on üks põhjustest, miks talle koolis ei meeldi, sest teda narritakse selle pärast.

      „Kas tõesti?”

      „Sa vahid ainiti tühjusesse, näol kergelt hämmeldunud ilme. Sellisena kirjeldatakse inimest, kes veeretab mõtteid.”

      „Kus isa on?”

      „Ta jahmerdab paadiga. Ta võttis Celia ja Aleci kaasa.”

      „Miks sina ei läinud?”

      Ta suunab pilgu sillerdavale merele, eirates mu küsimust. „Mille üle sa juurdled?”

      Nädal on möödas, ja John pole temaga kahekesi veel kümmet minutitki veetnud, ja nüüd läks ta hoopis teiste lastega minema. Michael mängib väheke õe-vennaga, kuid suurema osa ajast täidab ta lugemise ja keerukate paroodiate visandamisega, viimati kohaliku ajalehe teemal. Leidsin selle hommikul tema öökapilt. Pawtucketi Teataja: kohalik perekond sõidab kogemata puhkusele, naaseb. Spetsiaalne ühisjuurdlus kristliku uudistesaatega 70 °Club, lisaks ilmateade.

      Heldema tujuga arvan ma, et John lihtsalt unustab, mida olen palunud tal teha, ja kuna ta armastab vabadust, leiab ta, et lapsed peaksid tegema seda, mis neile meeldib, kuid teinekord, pingeseisundis, tajun, et asi on enamas kui hajameelsuses. Ta ei tea, mida oma vanemale pojale öelda; see on tema jaoks ebameeldiv ja tekitab kohmetust ning ta libiseks sellest võimalikult kiiresti üle, klõpsates lülitit, et võiks poega, keda ta on äsja kohelnud lapsena, kohelda nüüd ühtäkki täiskasvanuna, kes peab ise maailmaga hakkama saama. John saadeti kaheksaselt internaatkooli. Ta on piisavalt nutikas, mõistmaks, et see oli ja on üks organiseeritud julmuse vorme, aga kuna ta pidi selle ise läbi elama, pesitseb kusagil temas endiselt hirmualge, et teda seostatakse hädisusega. Sõnatult kannab kõige enam seda raskust Michael, Celia ja Alec üldse mitte.

      „Aga merisiilikute rand?” küsin mina. „Me polegi seal veel käinud.”

      „Kas sa pakud divertismenti?”

      „Ma pakun, et läheksime jalutama. Metsas on jahedam.”

      „Jahedam, kuid orkaani korral hädaohtlikum.”

      „Jäta nüüd,” ütlen mina, „lähme!”

      Ta asetab raamatu pingile ja, endal mõtlik ilme ees, möödub minust ja läheb majja. Küll mu lapsed on viisakad. Me oleme nad viisakateks kasvatanud. Meil ei tulnud eales pähe toimida teisiti. Neid pole sunnitud inglaslikult täiskasvanute seltsis vaikima. Kuid kombed õpetavad teatud hetkedel sõbralik olema. Kuidas tervitada võõrast kuni selleni välja, kuidas iga tühise emotsiooni pärast ei pea korraldama stseeni, sest ka teistega tuleb arvestada. Kui üle pingutada, hakkab see neid lämmatama. Ma ei usu, et mu ema vaevus kunagi mõtlema, kui palju head kombed inimeselt nõuavad, sest see vaev ei saaks eales olla hullem sellest, et keegi temast halvasti arvab. See poleks kunagi hirmsam kui suutmatus täita kombekohasuse norme. Johni ema on veelgi ahtameelsem, tundes õudu, et me laste energiat tõhusamalt ei ohjelda. Ta ütles Johnile, et see on minu ameerikalik mõju. Ta süüdistab mind selles, et tema poeg elab Ameerika Ühendriikides, nagu oleks minul mingit sõnaõigust selles, kus me elame.

      Me ei arutanud omavahel, et tahame oma lapsi kasvatada teistmoodi, kui meid kasvatati, ma usun, et teatud leebumine on loomulik. Näiteks ei saaks Celiast eales debütanti, isegi kui oleksime piisavalt jõukad; see oleks absurdne. Loomulikult tahan ma, et teised minu lastest hästi arvaksid, aga nad teevad seda niigi, minupoolse jõupingutuseta. Piisab, kui osutada sellele, mis on ebaviisakas ja kuidas on sobilik teist tänada ja kui oluline on end panna teise inimese asemele, muud midagi. John andis Michaelile ja Celiale vahel laksu, kui nad olid märksa nooremad, ja ta on paar-kolm korda ka Alecile laksu andnud, aga ainult siis, kui nad valetasid või keeldusid korduvalt sõna kuulamast. Kahe vanema lapsega ei teki selliseid olukordi enam vaat et üldse. Nad on õppinud käituma. Me pole formaalsusi kummardav perekond, kuid söögikordadel katame laua ja sööme koos ning lapsed peavad lauast lahkumiseks luba küsima, kui nad on lõpetanud. Kindlasti on inimesi, kelle arvates on see iganenud. Ma peaksin justkui kapriise takka õhutama, sest äkki peitub neis geenius. Aga minu arvates pole see mõistlik. Ükskõik mida nad teevad, ümbritsevad neid alati ka teised ja nad peavad nendega läbi käima ja viisakad olema. Ma tahan, et nad oleksid õnnelikud. See on peamine.

      Matkaraja alguses hoiab Michael põldmurakaoksi minu ees kõrvale, juhtides meid läbi rohtu kasvanud rajalõigu nõlvast üles puude vahele. Rand jääb kahekümne minuti kaugusele, mis on edasi-tagasi rännakuks vahest liiga pikk maa, kuna peaksin ka õhtusööki valmistama, aga hea on jalgu sirutada. Ta räägib härra Carterist, kellelt ta sai oma kuningmao, kuid soe tuul kannab pooled laused mu kõrvust eemale. Püsin võimalikult lähedal, et järg päris käest ei läheks.

      Eile õhtul sadas ja seened on pead välja pistnud – peaksin neid nimepidi teadma, aga ei tea. Seal on lubivalged lainelise servaga pallikesed, nagu heljuksid langenud okste kohal tahked pilvetükid, ja ereoranžide tippudega kreemikad kobarad, mis kuhjuvad mädanevate kändude külgedele, ja siis veel need erilised sakilise äärega pruunid poolkaared, mis kulgevad mööda vanemate puude koort üles nagu liliputtidele mõeldud trepiastmed.

      Hämmastav, СКАЧАТЬ