Kui mind enam ei ole. Adam Haslett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ John istus tohutu suures ooteruumi meenutavas saalis, kus oli hunnik toole ja kohvilaudu, kõik ootajad olid mehed, enamik luges ajalehte või mängis kaarte või vahtis niisama ähmasest aknast välja. Johni nägu oli igasugusest südikusest sedavõrd tühi, et tundsin ta vaevu ära. Kui ta poleks silmi liigutanud, oleksin teda surnuks pidanud.

      Ruumi pääses vaid põhjapoolne valgus ja aknakatted olid poolenisti ette tõmmatud. Mulle tundus niivõrd jabur jääda sellesse kõledasse räämas õhustikku, et ma pakkusin: „Äkki lähme jalutama?” Ma pidin sealt lahkuma, et end taas kindlal pinnal tunda, ja ma pidin tema kaasa võtma.

      Loomulikult polnud see nii lihtne. Selgus, et ta ei viibinud haiglas esimest korda. Teisel Oxfordi-aastal oli ta pidanud lahkuma terveks semestriks. Pärast seda – peaaegu kümme aastat – oli ta end üldiselt hästi tundnud. Ta oli olnud mees, kellega ma olin tuttavaks saanud. Nüüd, täiesti teise inimesena, sai ta vaevu sõna suust. Ta hoidis mul lihtsalt käest kinni, kui me läbi Hyde Parki jalutasime, Johni vaim Johni keres.

      Ta ütles, et peab puhkama. Ta on väsinud. Muud midagi. Aga ma teadsin, et asi ei saa olla ainult selles või et see on vaid osa tõest. Pealetükkiva ameeriklasena leppisin kokku kohtumise tema arstiga. Haigla töötajaskond oli äärmiselt üllatunud, „Aga olgu siis peale,” arst võtab mu jutule.

      Ma mäletan selle mehe siniseruudulist nööpidega kampsunit ja nelinurkseid prilliraame ning pakse musti juukseid, mis olid vahaga üle pea kammitud. Ma ei saanud aru, kas ruum, kus me kohtusime, oli tema kabinet või lihtsalt paik töövälisteks kohtumisteks. Raamatud olid riiulisse pandud täiesti süsteemitult ja seintel ei rippunud ühtegi diplomit. Aga mees paistis end seal mugavalt tundvat, oli end sisse seadnud ja pakkus mulle sigaretti, enne kui mu diivanile istuma juhatas. Ta istus minu vastas ja uuris peamiselt oma sigaretiotsa, toksides suitsu pidevalt vastu mererohelise tuhatoosi äärt tuhmunud vasest püstaluses.

      „Tal läheb võrdlemisi hästi,” teatas ta, tõstis pilgu vilksamisi minule ja noogutas samal ajal kergelt, nagu loodaks, et sellega on asi korras.

      „Aga miks ta siin on? Kas te võiksite mulle öelda?”

      „Kui kaua te olete koos olnud?”

      „Poolteist aastat.”

      Ta mõtles hetke järele, otsekui kaaluks, kuidas jätkata.

      „On teatud tasakaalutus,” ütles ta, tõstes jala üle põlve ja toetades sigaretti hoidva käe põlvele. Ta kandis villaseid käänisega viigipükse ja pruune perforeeritud nahast detailidega kingi. Ta oli minust ilmselt poole vanem. Arvestades valge kitli puudumist ja aeglast, läbimõeldud kõnerütmi, meenutas ta mulle pigem professorit kui arsti.

      „Piltlikult öeldes tema mõistus sulgub. Läheb justkui talveunne. Ta vajab puhkust ja aeg-ajalt kerget äratust, mida praegu pole tingimata tarvis, kuid mida me saame vajadusel pakkuda.”

      „Ja seda on varemgi ette tulnud.”

      „Jah, seda nüüd küll.”

      „Ja see tähendab, et seda võib veel juhtuda?”

      „Raske öelda. Võib juhtuda. Aga selliseid asju ei saa ette ennustada. Stabiilsus, pereelu – kõik see võib aidata.”

      Sel hetkel olin vast nutma puhkemisele kõige lähemal. Ma polnud juhtunust kellelegi rääkinud. Kui, siis kõigest maininud ja kohe vabanduse leidnud, öeldes, et kõik on hästi. Kuid tolles ruumis mehe seltsis, kelle inglaslik vastutulelikkus päästis minus millegi valla, valdas mind ühtäkki hirm ja koduigatsus ning ilmselt ma siiski poetasin mõne pisara. „Me peaksime kevadel abielluma,” ütlesin ma.

      Ta toksas taas sigaretiga vastu tuhatoosi äärt ja tõstis siis aeglase liigutusega jala üle teise, nii et õlad ja pea püsisid täiesti liikumatult paigal. Ta vaagis mu teadet niivõrd kaua, et hakkasin kahtlema, kas ta oli mind üldse kuulnud. Siis tõstis ta oma lahke pilgu ja küsis: „Sellisel juhul ma eeldan, et te armastate teda?”

      Noogutasin.

      „Siis on ju kõik nii, nagu olema peab,” leidis ta.

      Külastasin Johni Lambethi kliinikus igal pärastlõunal ja me käisime koos jalutamas, isegi kui väljas sadas vihma. Selle ruumi valgus mõjus kui arstlik eksimus. Toda tohtrit ma rohkem ei kohanud ega vestelnud temaga enam kunagi.

      Raske oli kelleltki infot saada. Küsimuste esitamine ei olnud selleks sobilik moodus. Samamoodi oli mõni aasta hiljem, kui ma St. Thomase haiglas Michaelit sünnitasin, kõik olid ääretult heatahtlikud, kuid peale meelituste ei olnud neil midagi pakkuda.

      John jäi kliinikusse kuuks ajaks. Tema isa külastas teda korra, ema mitte kordagi (John oli täiuslik ja ema ei tahtnud tõestust millelegi muule). Ma ei tea, mida John oma korterikaaslastele või ülemustele rääkis, igatahes mitte seda, et ta psühhiaatriahaiglas viibib. Selle kuu jooksul ei osanudki ma tihti arvata, kumb on hullem, kas tema sünge meeleolu või häbi ja äng, mida see temas esile kutsus. Ja ta ei tahtnud minuga üksikasju arutada.

      Otsustasin, et oma vanematele ma sellest ei räägi. Ammugi mitte sõpradele, sest nad hakkaksid ainult muretsema. Oma õele Pennyle ma siiski puistasin südant, kuid sundisin teda vaikima. Veidral kombel minu lähedus Johniga kasvas. Ma olin ainus, kes teda korrapäraselt külastas, ja ehkki tuli pingutada, et võtta vastu pulmi puudutavaid otsuseid, sellal kui ta jaksas vaevu uudiseid lugeda – pidin muretsema, millises seisus ta selleks ajaks on –, oli neis jalutuskäikudes pargis, võib-olla just sellepärast, et ta ei jahvatanud pidevalt nagu tavaliselt, midagi, mis andis temasse armumisele kaalu juurde. Ma olin alati mõelnud, kas salapära, mis ühe armuloo alguse nii köitvaks teeb, peab tingimata kaduma või kestab see õige inimesega edasi. Ma poleks arvanud, et vastus saabub sellisel kujul, sedavõrd põimunult ärevuse ja vihaga, mida tema kadumine minus tekitas, kui ta jättis mu mõnes mõttes vaid varemega iseendast, kuid seal see soovitud salapära oli, sügavam, kui oleksin osanud arvata. Kogu tema hoog ja tulisus võisid haihtuda nagu mõni ilmastikunähtus ja jäädagi kadunuks, naastes siis imekombel umbes kuus nädalat hiljem nii ennastunustavalt, et ta ei näinud midagi imelikku selles, kui mu reipalt käevangus autonäitusele MG-sid vaatama juhatas ning viis mu seejärel lõunat sööma, kus me jõime ära pudeli veini, nagu poleks kunagi midagi juhtunud.

      Meie viisteist aastat kestnud abielu jooksul pole ta rohkem kordagi haiglasse ega selle lähedalegi sattunud. Ta pole pidanud katkestama tööd, ta pole vajunud pooltki nii sügavale nagu tol sügisel. Tujud võivad tal kõikuda ja aeg-ajalt märkan paari nädala pikkuse ajavahemiku vältel, et tema energia on hääbunud, ja ega ma vist ei suuda kunagi vabaneda siis murest, et kõik võib märksa hullemaks minna. Mis on osa põhjusest, miks salapära on meie vahel säilinud. Seda võib pidada haiglaseks. Hirm selle rolli ees. Aga asi pole üksnes hirmus ja raske on selgeks teha, et selles hirmus on ühtlasi hellust. Ma olen ainus, kes teab, nagu mina seda tean, et tal on tarvis kedagi, kes tal silma peal hoiaks. Halvimatel hetkedel, kui lapsed on väsinud ja majas valitseb korralagedus ja ma näen tema kõnnakust, kui ta tööpäeva lõpus mööda sissesõiduteed maja poole sammub, et ta on madalseisus, tundub mulle, nagu oleks ta neljas laps, ja ma tahaksin uksest välja marssida ja alles kuu aja pärast tagasi tulla. Aga enamasti pole see nii. Ma ei pruugi alati aimata, mida ta mõtleb, kuid ta sirutub minu poole. Ja sellistel hetkedel täidab mind taas algusaegade erutus. Ma ei näe, et see oleks võimalik, kui mõistaksin teda läbi ja lõhki.

      Seitseteist aastat koos. Kolm last.

      Ja siin me oleme, kõik viis, triivime oma laeva meenutavas autos mööda maanteed põhja poole, kui lapsed taga jälle rüselema hakkavad: Michael hõigub aator-lõpuga nimesid, mis ta on lisanud Kelsey saja hüüdnime nimekirja – manipulaator, regulaator, konspiraator –, millest СКАЧАТЬ