Kui mind enam ei ole. Adam Haslett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isa kärsitud lapsed.

      Mina olen ainus, kes ei nõua pidevalt vastuseid. John ei pruugi oma küsimusi sõnadesse panna, aga need on temas olemas, tema olemise viis. Ja lapsed nõuavad kogu aeg vastuseid kõigele: mis hommikusöögiks, lõunaks, õhtusöögiks on? Kus Kelsey on? Kus paps on? Miks me peame tuppa tulema? Miks me peame magama minema? Mõni päev räägingi nendega üksnes vastuste vormis, ja põhjuste, millele ma ei oska vastust anda, ja juhtnööride, mida ma jagan loodetud vastuste asemel.

      Küsimused ei lakka siingi, aga kui oleme saarele jõudnud ja nad mängivad kolmekesi suurema osa päevast kividel või isaga paadis või siis saalivad väliveranda ja meresoppide vahet, plekkpotis krabid, siis lihvivad soolane vesi ja päike nende pulbitseva energia ääred maha ning aeg-ajalt õnnestub mul piisavalt kauaks iseenda seltsi jääda, et kui nad tagasi tulevad või kui jälgin vargsi nende toimetamist, siis ma hetkeks päriselt ka näen neid. Mida tavaliselt ei juhtu. Nägemine pole see meel, millega ma neid tajun. Nendeks on puudutus ja kuulmine. Vahel vaatan vaid mõne aasta taguseid fotosid ja tunnen nad vaevu ära. Kuid päev algab ja lõpeb nende häälte ja kehadega. John on midagi muud. Need on paralleelsed maailmad. Kuuldavasti arvab teadus nüüd samamoodi. Ma ei teadnud seda enne, kui Michael sündis. Nüüd on see ilmne. Lugesin ükspäev romaani ja üks tegelane ütles: „Me elame surnute keskel, kuni ühineme nendega”, midagi sellist pahaendelist, sünget, ja ma mõtlesin, Võimalik, aga kellel on aega surnute jaoks kogu selle elu, kõigi nende elude segadiku keskel?

      Me jõuame Port Clyde’i sinise voodrilaudisega majakese juurde keset pärastlõunat ja käime kohalikus poes, et hommikuks pliidi jaoks gaasi hankida ja toitu osta. John tahab hommikul vara ärgata, et jõuaksime võimalikult kiiresti saarele. Ta läheks meeleldi juba õhtul, aga selleks ajaks, kui me maja korda seaksime ja toidu ära paneksime, tuleks voodeid ikka õlilambi valgel üles teha. Pealegi meeldib lastele ka see mandrimaja, mängida murunõlval turritavatel graniitrahnudel ja tormata edasi-tagasi alumiiniumist sildteel, mis kulgeb üle mõõnaranna kaini. Vaatan õhtusööki valmistades, kuidas nad seal mängivad.

      Nad tajuvad, ise seda märkamata, uut maailma enda ümber, soolast õhku, selget valgust, mis meieni, lõuna poole, jõuab alles sügisel, erksaks võõbatud homaaripaate, mis lahe virvendavalt pinnalt vastu peegeldavad. Need pole sedasorti asjad, millel peatuda, kõige olulisemad on neile siiski käegakatsutavad esemed: kett, mille Michael paneb risti üle silla, proovides takistada teiste allatulekut, põõsad, mille taha nad end peidavad, kõrge rohi, millest nad läbi ronivad, muutes Aleci ja Michaeli hingamise õige pea kähedaks.

      Pärast õhtusööki tohivad Michael ja Celia veel tund aega üleval olla ja lugeda. Ehkki Alecil on kodus oma tuba, ei meeldi talle omapead jääda, kui ta kujutab ette, kuidas teised kaks veel kusagil maja peal koos midagi sepitsevad. Aga täna õhtul ei tee ta sellest numbrit, sest isa jutustab talle lugu. John ei loe neile kunagi raamatuid ette. Ta mõtleb ise lugusid välja. Minul pole õhtul enam sellist energiat ega ka tema leidlikkust. John meisterdab salvrätikust kummituse, puuklotsist kuninga ja Alec jääb vakka nagu transis, loo lummuses, aga ka sellepärast, et talle saab osaks isa tähelepanu, ainult temale, nagu oleks see taevane õhk. Ja kui John kummardub, et talle unemusi anda, sirutab Alec käe taas tema topeltlõua poole, see on priske ja soe ja kriibib pisut, ja Alec on rahulolev moel, mida mina ei suuda eales temas tekitada, sest mina pole eales erandiks.

      Sellal kui John nõusid peseb, sukeldun kahekümneks minutiks Ford Madox Fordi romaani „Hea sõdur”, saades võitu oma esialgsest ärritusest kogu selle klassijaburuse peale ja kuidas keegi ei ütle kellelegi midagi tähendusrikast, sest otsekohene lihtsalt ei sobi olla. Nagu Henry Jamesi või Edith Whartoni raamatutes. Need romaanid, kus tahaks tegelastele karjuda, et võta end nüüd kokku ja paiska see välja, säästa meid sajast leheküljest vingerdamisest. Ent mu vimm vaibub ja lasen end võluda Nauheimis viibivatel Ashburnhamsidel, veeretades vaikselt mõtet, kuidas saab keegi koolutada oma elu sedasi ümber kinnismõttelise armastuse, kui tuppa astub John, köögirätik õlale unustatud, ja laseb pilgul libiseda üle toas valitseva korralageduse, otsides kusagilt kandekottidest ajalehte. Tal pole kõige õrnemat aimugi, kuhu ta selle torkas. Pistan käe tema portfelli küljetaskusse ja ulatan talle lehe.

      „Kas sa Billile helistasid?”

      „Jah, kõik on kombes,” ütleb ta, pilk juba libisemas üle pealkirjade, kui sätib end minu vastu tugitooli põrandalambi alla.

      Olen küllalt mõnusalt rammestunud, usaldamaks, et ta ütles Bill Mitchelliga vesteldes õiged kuupäevad. Miks ei võinud seda kuu aega tagasi korda ajada, sellest ma aru ei saa. Pean lihtsalt eeldama, et saame oma kaks nädalat (ühel aastal jõudsid nad päev varem ja pidime motelli minema). John on krooniliselt ja ärritavalt hajameelne. Sellal kui mina mäletan kõiki kuupäevi. Piinlik tunnistadagi, kui paljut ma endiselt oma peas talletan: meie esimene külaskäik Johni vanemate juurde (5. aprill 1963), päev, mil ta ostis oma Morris Minori (10. märts 1964), ja nii edasi ja nii edasi. Ma mäletan ka nende sündmuste aastapäevi, aga ma ei maini neid teistele, sest kui tegemist pole sünni või surma või pulmadega, siis vaadatakse mind hämmeldunult, nagu tahetaks küsida, Miks sa oma pead sellise tühja-tähjaga vaevad, mis tähtsust neil asjadel on? (Selle asemel mainin neid lastele; neil pole aimugi, millest ma räägin, ja nad ei kuulagi õieti, ehkki noogutavad siiski, enne kui järgmise küsimuse esitavad.) Näiteks sai eelmisel kuul kuusteist aastat hetkest, kui John ette teatamata minu uksele ilmus, auto toitu ja veini täis laaditud, ja me sõitsime kaugele Põhja-Šotimaa mägismaale, tema sõbra majja, mille ta oli nädalavahetuseks laenanud.

      Johni sõprade majad. Seal me kõik oma puhkused veedamegi.

      Celia on ülakorrusel magama jäänud, raamat rinnal. Ta keerab end silmi avamata küljele, kui ma selle tal käest võtan. Michael istub ikka veel vastu voodi peatsit ja loeb romaani, vingerdades teki all varvastega. Tal kulub rahunemiseks meeletult aega. Alecil ja Celial on lihtsamad patareid, mis põlevad läbi ja kustuvad. Aga Michaeli jaoks on see uus voodi ja uus tuba, isegi kui ta on siin käinud kolm suve järjest, ning pikast sõidust ja väljas jooksmisest ei piisa, et teda maha rahustada. Kui oleme mõne päeva saarel olnud, laseb ta end pisut lõdvemaks, leiab kahele teisele ligilähedase rütmi, kuid mitte kunagi täielikult. Ta nägi mind sisenemas, aga loeb edasi, surudes hambaid kergelt põse sisekülge. Tõmban käega läbi tema paksude mustade juuste, mis vajaksid lõikust – need vajuvad silmile ja kõrvadele –, ja hakkan puuke otsima. Ta keerab pea eest.

      „Sa tegid juba seda.”

      Alecit on nii lihtne puudutada. Ta pole kunagi puudutamise vastu. Celia on nüüd kümme ja on hakanud märkama, et tal on keha, mistõttu teda on nüüd keerulisem puudutada, ei mingit minu jala külge klammerdumist, pigem tõuklemine ja tirimine ja hukkamõistvad pilgud. Aga Michaeliga on algusest peale üks häda olnud. Imikud on küll väiksed krimpsus olendid, ent võrevoodis või põrandal sirutavad nad end ikka välja. Kuid Michael ei teinud seda pea kunagi. Nagu väike vanamees, olid tal õlad peaaegu kogu aeg längus ja keha keskkohast kõver. Ta magas imehästi, aga kui ta siiski nuttis, oli sülle võtmisest harva kasu. Ma ei mõistnud seda. Just seda emad ju tegema peavad, nutva lapse sülle võtma. Mõtlesin, et vahest on asi minu kogenematuses, aga siis tuli Celia ja pärast teda Alec ning nende sülle võtmine, kui nad nutsid, mõjus nagu nupule vajutamine – nutt lakkas. Siis mõistsin ma nende erinevust. Celia ja Aleci ebamugavus oli ihulik ja voolav, see liikus neist läbi ja kadus. Kuid Michaelit hoides oli alati tunne, nagu oleks mul süles väike inimene, kes teab, et toitmine lõpeb mingi hetk, kes teab, et kui sind sülle võetakse, pannakse sind mingi hetk ka maha, et mugavustunne tuleb, aga ka läheb. Teadmata, milles asi, tajusin tema väikestes rapsivates kätes ja rahututes jalgades pinget, etteteadmisest tingitud ebamugavust. Olin ma teda puudutades ja musitades ebalevam, sest tajusin enda kasutust? Ma ei oska öelda. Lastega on ikka nii, et toimub igasugu asju ja juba on kõik möödas. Kõik juhtub sellal, kui sina üritad järele jõuda, ja on läbi selleks ajaks, kui oled seisukoha võtnud.

      „Homme ärkame vara,” СКАЧАТЬ