Kui mind enam ei ole. Adam Haslett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – selles see erinevus seisnebki.

      „Mida sa loed?”

      „Thomas Manni. Ta on sakslane. Aga see toimub Veneetsias. Kas sa oled seal käinud?”

      „Enne kui ma su isaga abiellusin.”

      „Kas seal haises?”

      „Mitte eriti. Kas sulle meeldib see raamat?”

      „Ma alles alustasin. „Kõigi nende kirjanik, kes töötavad täieliku kurnatuse piirimail.”1 Pole paha.”

      „Kas sa muud ei võtnudki kaasa?”

      „Võtsin. Mul on see masinakoodi raamat ka.” Tillukeses kirjas tellis arvutitest või arvudest arvutites, mille ta otse McGraw-Hilli kirjastuselt tellis. Minu jaoks on see hiina keel. Aga koolis on veel üks poiss sellest huvitatud, ja kuna Michael ei leia sõpru nii hõlpsalt kui teised kaks, olen kahe käega poolt.

      „Veel viis minutit, eks?”

      „Okei-okei,” ütleb ta lehte keerates, nii et mina muutun üleliigseks.

* * *

      Allkorrusel on John valanud endale klaasi Bill Mitchell’si Šoti viskit ja liikunud edasi äriuudiste külgedele. Ma pean lastele homseks lõunasöögi kaasa panema, mõtlen mina, kuni mulle meenub, et kooli ja seetõttu ka kiiret pole.

      Äkki valguvad mu silmad pisaraid täis. Pühin need ära. John ei märganud seda. „Veeda Michaeliga aega,” ütlen ma. „Sellal, kui me siin oleme. Vii ta paadiga sõitma, teie kahekesi. Või võta söök kaasa ja minge matkama. Lubad?”

      „Milles asi?” küsib ta ega tõsta pilku ajalehelt.

      „Ei milleski. Ta ise ei paluks seda eales. Nagu Alec ei lakka palumast. Kas sa kuulad mind?”

      „Jah,” ütleb ta ja vastab nüüd mu pilgule. „Sobib.”

      „Kas sa valaksid mulle ka klaasikese?”

      „Seda?” küsib ta, kergitades üllatunult oma viskit soodaveega.

      „Jah.”

      Ta läheb puhvetkapi juurde ja valab mulle klaasi.

      Limpsin seda tema kõrval diivanil, sellal kui ta veel natuke aega loeb. Olen näinud teda peegli ees, ilma et ta mind märkaks, silmitsemas halle salke meelekohtadel, mängides mõttega, et ta näeb sedasi väärikam välja – olek, mille poole ta on alati püüelnud, peljates samas pisut, et pole veel piisavalt saavutanud, et hall ei tähenda midagi enamat kui vananemist.

      Peaksin küsima temalt sellenädalaste koosolekute kohta, võimalike uute investorite kohta fondile, millele ta on nüüdseks üle aasta üritanud rahastust leida, selle kohta, kas ta muretseb endiselt, kui kauaks nad on valmis end siduma, või pigem, kas ta muretseb endiselt sama palju. Temalt tuleb küsida. Omal algatusel ta sellest ei räägi. Ta kujutab ette, et kui tema suudab seda endas hoida, suudab ta kontrollida ka tulemust. Et kõik laabub – kasvatusest on saanud ebausk.

      Ta paneb ajalehe käest, nõjatub minu poole ja meie laubad puutuvad kokku. Vahel viib see suudluseni, teinekord pakub omaette väikest puhkehetke. Kui võib pingutusest loobuda, anduda uimale, mis pole veel päris uni, kuid on keha võit vaimu üle.

      „Aitäh,” ütlen ma, tõmmates sõrmedega läbi tema juuste.

      „Mille eest?”

      „Selle eest. Et sa meid siia tõid.”

      Ta suudleb mind põsele. Olgugi et algusaegadel oli ta armatsemise ajal pabinas, on ta alati olnud hell. Mõni naine peaks seda vast igavaks. Mina mitte. Võib-olla seetõttu, et meie enamik kordi on nagu millegi ebatõenäolise ületamine, nagu polnuks ma kindel, et see kunagi veel juhtub, kuid näe, juhtus siiski. Milline kergendus on teda eest leida.

      Celia

      Me olime homaarid juba homaarimehe käest ära ostnud, üle tema paadi ääre, ja saar jäi juba kaugele, kui paps lülitas turtsuva mootori välja ja väike hall tossupilv, mis sellest seisma jäädes alati välja tuli, heljus minust mööda, nii et mu nina oli bensiinihaisu täis. Ta tõstis propelleri veest välja, võttis võtme mootori küljest ära ja pani oma roosade pükste taskusse, mida ta ei peaks minu arvates kandma, ja paat ei liikunud enam vastu laineid edasi, vaid hakkas hoopis nende vahel edasi-tagasi kiikuma nagu palgid, mida me nägime mõnikord heljumas seal, kus lained vastu kallast murdusid. Paat tõusis mööda iga laine ühte külge üles ja vajus teist mööda alla, liikudes aina kaugemale merele, saarest eemale. Paps viskas paadi põhja pikali ja pani ühe päästevesti padjaks. Ta sulges silmad ja rääkis meiega nagu siis, kui ta uinakut teeb, nägu täiesti ilmetu. No nii, ütles ta, kujutage ette, et meil juhtus midagi ja mina ei saa paati edasi juhtida ja teie ei saa mootorit tööle panna. Mida sa praegu teed? küsis Alec, miks sa ei saa mootorit tööle panna? Ja paps ütles, Kujutlege, et mind ei ole, kujutlege, et te olete siin kahekesi. Mida te teeksite? Teisi paate läheduses polnud, tuult ka eriti mitte, aga vesi tegi ise hääli ja maja jäi liiga kaugele, et keegi meie kisa kuuleks. Ma küsisin, kas see on mingi test. Kuid tal on kombeks kõiki mänge hästi tõsiselt võtta, nagu see polekski mäng, sellepärast ongi temaga kohutavalt põnev mängida, sest kõik on lõpuni välja hästi oluline ja iial ei tea, mis lõpuks saab. Igav pole kunagi. Kas see on test? küsisin uuesti ja tema ütles lihtsalt, Kujutlege, et mind ei ole siin. Mis toimub? küsis Alec. Tema punase päästevesti tagaosa ulatus tal üle pea, sest meil polnud tema jaoks piisavalt väikest vesti. Kui ta selle esimest korda selga pani, ütles Michael, et ta näeb välja nagu albiinojänes sovettide kogukehakipsis, ja paps naeratas, mis ajas Aleci nutma, sest ta ei saanud asjast aru. Mis sa ise arvad, mis toimub? küsisin ma vastu. Me peame välja mõtlema, mida teha, kui papsi pole. See on nagu koolis päästeõppustel. Ma ei taha, vastas Alec. Paps, kas sa võiksid nüüd istuli tõusta? Aga paps hoidis ikka silmi kinni ega öelnud midagi. Ta võib igal pool tukkuda ja ta võis täitsa vabalt ka päriselt magada. Tema kõrval üritasid homaarid riidest kotist välja pääseda, aga kokku sõlmitud sangade vahelt mahtus läbi vaid sõrg. Me peame aerutama, ütlesin mina. Kui mootorit pole, tuleb aerusid kasutada. Võtsin mulle lähema aeru. See oli pikk, minust palju pikem, ja raske. Ma olin varem ka papsi jalgade vahel istunud ja mõlemat aeru käes hoidnud, tema käed minu omade peal, nii et ma teadsin, kuidas see käib, aga mul oli ühe aeru tõstmiseks vaja mõlemat kätt, ja kui ma selle üle paadiääre tõstsin, haaras vesi sellest kinni ja see libises mul peaaegu käest ning ma pidin selle paati tagasi tõstma. Siis tuli mulle meelde, et need käivad väikestes metallist hobuseraudades, mis rippusid keti otsas kummalgi pool keskmist pinki. Ütlesin Alecile, et ta võtaks enda pool rippuva hobuseraua ja paneks hoidjasse. Ükskord ometi tegi ta, nagu palutud. Kui ma aeru hoidjasse sain, panin ainult väikse osa labast vette, et see uuesti sisse ei vajuks, ja liigutasin seda edasi-tagasi. Paps ei tee nii, kaebles Alec. Sa teed nagu tüdruk. Selles suunas, kuhupoole paat vaatas, olid näha ainult vesi ja taevas meie ees, ning ma pidin ringi pöörama, et kontrollida, kas ma ikka näen saart, nägin küll, aga see tundus veel kaugemal kui minut tagasi. Paps, ta ei saa hakkama, ütles Alec ja raputas papsi pahkluust. Palun, tõuse üles. Me peame koos tegutsema, igavene vinguviiul, ütlesin mina, muidu ei õnnestu. Tõstsin enda aeru paati ja liikusin pingi teise otsa, et teine aer võtta. Näe, ütlesin ja näitasin, kuidas seda hoida. Kasuta mõlemat kätt. Alguses hoia seda enda ees ja siis tõmba enda poole. Sa pead vaatama, et aer oleks vees, aga mitte liiga sügaval. Ta pani oma väikesed tedretähnilised käed pidemele ja istus seal mossis näoga. Nihkusin uuesti enda poolele – väikses paadis ei tohi kunagi püsti tõusta, sest nii võib tasakaalu kaotada ja kukkuda – ning panin aeru vette. Pane nüüd enda oma ka vette, ütlesin СКАЧАТЬ