Päästikpunktiteraapia käsiraamat. Clair Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suurt potentsiaali. Need teadmised parandaksid oluliselt valu ravimise kvaliteeti ja alandaksid selle hinda.

      Juba praktiseerivad arstid jõuaksid samuti veel päästikpunkte ja müofastsiaalset valu tundma õppida ning teadmisi rakendama hakata. See raamat on kiire ja praktiline sissejuhatus Travelli ja Simonsi suurepärasesse töösse ning sellesse unarusse jäetud meditsiiniharusse. Loodetavasti tekib paljudel soov uurida Travelli ja Simonsi päästikpunktide käsiraamatut, et mõista veelgi paremini ravimeetodi teaduslikke tagamaid ning rakendada seda tõhusamalt praktikas. Väga paljud inimesed vajavad abi ja julgustust, õppimaks ravima päästikpunktide tekitatud valu. Meditsiinitöötajad saavad neid aidata kõige edukamalt.

      Meditsiiniringkondades mõistetakse, et praegused valu ravimise meetodid on puudulikud. Arste vaevab samuti valu. Paljud neist muretsevad sarnaselt tavainimestega liigse tablettidele toetumise pärast ning paljudes tekitab masendust suutmatus pakkuda patsientidele paremaid lahendusi. Päästikpunktiteraapia, nii enese kui asjatundja tehtud, võib oluliselt muuta valu ravimise traditsioone kogu maailmas.

      1. PEATÜKK

      Uus elu

      Olin kuuekümneaastane ja karjääriredeli tipus, ametis, millega olin tegelnud peaaegu nelikümmend aastat, kui otsustasin kõik sinnapaika jätta ja alustada nullist täiesti uuel alal.

      Mu erialaks oli klaverite häälestamine, milles olin väga edukas. Mu sissetulek oli mõnel aastal kõrgem kui sada tuhat dollarit; massöörina töötades pidi see heal juhul olema kakskümmend tuhat. Mu elus oli palju head, sealhulgas suur rahulolu tööga, prestiiž kogukonnas ja kõrge staatus ametivendade seas. Uus elu tähendas ebakindlust ja ärevust ning tõenäosus, et saavutan uuel elualal kunagi sama suurt edu, kui olin nautinud vanas ametis, oli väike. Mis sundis mind elus niivõrd põhjalikku kannapööret tegema?

      Lühidalt öeldes – mind motiveeris valu. Tundsin, et pean raske isikliku valuga võitlemise kogemusest õpitut maailmaga jagama. Olin veendunud, et avastasin valu leevendamise vallas midagi uut. See oli muutnud minu elu ning teeks sama teistegagi. Ma ei tahtnud seda ainult enda teada jätta.

      Ilmselt loed seda raamatut, kuna maadled isegi parajasti kangekaelse valuga või otsid tõhusamaid meetodeid kellegi teise valu leevendamiseks. Loodan, et minu lugu näitab, mida teha, kui tundub, et abi pole kusagilt loota.

      Vladimir Horowitzi klaverihäälestaja õpetas mind klavereid häälestama. Aasta oli 1960 ning ma olin õpipoiss New Yorgis, firmas Steinway & Sons. Algus oli suurepärane. Steinwayst lahkudes oli mul mitu aastat New Yorgis oma äri. Häälestasin klavereid kodudes, kirikutes, kontserdisaalides, stuudiotes ja teatrites üle kogu linna. New York oli odav, paljud kuulsad inimesed teadsid mu nime, sõitsin mootorrattaga, mul oli tüdruksõpru – elu oli ilus.

      Kuuekümnendate lõpus kolisin Kentuckysse, otsides puhtamat õhku ja vaba parkimiskohta oma uuele autole. Jäin paikseks, abiellusin ja kasvatasin kahte elavaloomulist tütrekest. Järgnevatel aastatel remontisin ja ehitasin ümber sadu tiibklavereid ja häälestasin tuhandeid igat sorti klavereid. Töö pakkus suurt rahuldust rahutule, loomingulisele inimesele: leiutasin klaveritega töötamiseks kümneid uusi tööriistu ning tänu paljudele artiklitele, mida avaldasin ajakirjas Piano Technicians Journal, tutvusid klaverihäälestajad üle kogu maailma mu tööriistade, meetodite ja nimega. Mind tunti kui osavat meistrit, kes oskab leida keerukatele probleemidele lihtsaid lahendusi.

      Klaveritega töötades piinas mind aga sageli valu – kaelavalu, seljavalu, igasugune valu, mis kaasneb raske füüsilise tööga. Ajapikku hakkas mulle üha enam muret tegema tunne, et ma ei pea niimoodi kaua vastu. Olin järk-järgult aru saanud, et praktiliselt iga mu tuttava klaveritehniku heaolu ja elatis oli mingil hetkel olnud ohus tööst tingitud valu tõttu. Üks mu õpetajatest Steinways oli valutava õla pärast olnud pikka aega peaaegu töövõimetu.

      Kui õlg lõpuks mulle endale muret tegema hakkas, pidin nentima tõsiasja, et häid valu ravimise meetodeid polnud. Põhimõtteliselt tuli võtta valuvaigisteid ja katsuda kuidagi hakkama saada. Avastasin, et kõige hullem oli asja juures see, et arstid ja teised spetsialistid, kes oleksid pidanud aitama, ei teinud seda. Tundus, et paljud lausa teesklesid, et mõistavad mu probleemi. Loomulikult nõudsid kõik palju raha, olenemata sellest, kas nad sind tegelikult aitasid või ei. Olukord vihastas mind kohutavalt ja ma olin piisavalt meeleheitel, võtmaks vastu otsust teha oma õlg korda ise, juhul kui maailmas selleks vähimaidki võimalusi leidub.

      Kokkuvõttes vabanesin õlavalust, jätsin klaverid sinnapaika ja lõpetasin massaažikooli. Klaverite asemel häälestasin nüüd inimesi. Olin leidnud oma elu tähtsaima töö.

Keegi ei mõistnud õlgu

      Kummalisel kombel ei põhjustanud valukriisi mu elus otseselt klaveritega töötamine – kuigi see aitas kahtlemata kaasa. Mu hädad said alguses ühel jaanuarihommikul, kui mu õlg pärast sissesõiduteelt lume rookimist pisut tuikama hakkas. Sel ja järgmistel päevadel klavereid putitades hakkasin seda õlga üha rohkem hoidma. Kõik, mida ma tegin, muutis olukorra hullemaks – milles iganes probleem ka ei seisnenud. Peagi ei suutnud ma enam kätt tõstagi. Ma ei suutnud oma tütrepoega sülle võtta, turvavööd kinnitada ega klaveri alla ronida. Kõik tegi hirmsat valu. Asi läks nii hulluks, et iga äkiline liigutus tekitas valuaistingu, mis oli nagu elektrilöök ning sundis mind kõverasse tõmbuma, valugrimassi näole manama ja jättis mind mitmeks minutiks hingetuks. Ma ei saanud magada. Tõusin öösiti üles, püüdes valu leevendada jää ja kuuma dušiga, kuid miski ei aidanud. Jää tuimestas õlga nii kauaks, et suutsin uuesti magama jääda, kuid hommikul oli valu endiselt sama hull.

      Mõned aastad varem olin käinud seljaspasmi pärast massööri juures. Olin selles näinud viimast võimalust, kuid ei lootnud saada erilist abi. Massöör tegi aga korda mu selja ning seejärel kaotas ka kroonilise valu käsivartest ja käelabadest. Olin väga rahul ja äärmiselt üllatunud. Ma olin poole kõrvaga kuulnud massaažiteraapiast, kuid ei uskunud, et see tõepoolest töötab. Arvasin, et valu mu käsivartes ja käelabades on paratamatult vanenemisega kaasnev nähtus. Massöör vabastas mu aga kõigest kolme seansiga probleemist, mis oli mind vaevanud nii kaua, kui mäletasin. Kahjuks olin oma uue õlaprobleemiga ummikus. See imeline naine oli mujale kolinud ning pidin otsima samasuguste suurepäraste kätega inimese. Otsingud ei kandnud vilja. Kuulsin pisut erinevas vormis pidevalt seda, et pean „trenni tegema ja venitama“, hoolimata mu väidetest, et venitamine tegi valu hoopis hullemaks, mitte paremaks. Ühel hetkel mõistsin, et mu õlga ravivat füsioterapeuti vaevas täpselt sama häda! Ta ei suutnud aidata ennast ega mind, kuid maksma pidin talle ikkagi.

      Tundsin, et keegi ei mõista tegelikult õlgu. Käisin paljude massööride juures, lootes suurepärast tulemust, mida olin kord varem kogenud, kuid mu õlahäda ei suutnud lahendada keegi. Varasemate kogemuste tõttu ei lootnud ma suurt abi ka kiropraktikast. Ma ei uskunud ka arstidesse, kes pakkusid ainult valuvaigisteid või, mis veelgi hullem, operatsiooni. Olin kuulnud ka arstidest, kes väänavad jõuliselt haigeid õlgu. Unustagu ära, mõtlesin, ja aitäh mitte millegi eest.

      Tõhusat ravi leidmata otsustasin minna iga-aastasele klaveritehnikute gildi kokkutulekule. Terve nädal toimuvad erinevaid klaveritöötlemistehnikaid käsitlevad seminarid ja nende käigus aset leidev elav ideedevahetus oli mulle alati hästi mõjunud. Otsustasin valust hoolimata minna ning lootsin, et väike vaheldus tuleb kasuks. Lootus aga ei täitunud – päev otsa kätt liikumatult kõrval hoides istumine tegi asja ainult hullemaks. Mudisin pidevalt õlga. Pigistasin seda, püüdsin lõdvestada ja pingutasin ettevaatlikult õlalihaseid. Ainus tulemus oli pidev valu, mis nädala edenedes üha tugevamaks muutus. Mõtlesin üha ainult valule.

      Kokkutuleku viimasel päeval oli asi nii hull, et ka jää ei aidanud. Lamasin kell kaks öösel oma hotellitoas voodis ja nutsin nagu titt. Tundus, et ainus võimalus on püüda valu mingil moel üle elada. Olin kuulnud, et õlg paraneb umbes aastaga – kui СКАЧАТЬ