Päästikpunktiteraapia käsiraamat. Clair Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valuga ette võtta. Mõistsin, et pean probleemi kuidagi ise lahendama ning need meditsiinialased raamatud võivad mulle vähemalt näidata, millest peaksin alustama. Tundsin, kuidas minus taas hakkas pead tõstma lootus.

Uus tehnika

      Kokkutulekult tagasi jõudnud, tellisin endale kohe Janet Travelli ja David Simonsi raamatu „Myofascial Pain and Dysfunction: The Trigger Point Manual“ esimese ja teise osa. Hind oli soolane ja ma kahtlesin pisut, kuid küsisin endalt lõpuks: kui palju on need teadmised väärt? Mu õlg vastas sellele küsimusele ise.

      Kui raamatud kätte sain, sisenesin maailma, mille olemasolust ma seni midagi ei teadnud. Ka mu õlavalu saladus hakkas selgemaks saama. Leidsin „Päästikpunkti käsiraamatust“ sadu häid jooniseid erinevatest lihastest. Need näitasid, kus igas lihases võivad asuda päästikpunktid ja kuhu need tavaliselt valu saadavad.

      Sain teada, et kuigi päästikpunktid on väga keerulised, võib neid põhimõtteliselt pidada „sõlmedeks“: lihaskiudude kogumiteks, mis on pidevalt kokku tõmbunud ega lõdvestu kunagi. Päästikpunkt lihases võib olla valus, kuid ei pruugi teinekord puudutamata endast kuidagi märku anda. Enamasti aga saadab see kavalalt valu kusagile mujale. Sain teada, et suur osa mu õlavalust, kui mitte kogu valu, oli tõenäoliselt see salapärane mujalt saadetud valu. Ma ei saanud seni kuidagi aru, miks õla masseerimine mingit mõju ei avaldanud. Kuid tegelikult oli vale arvata, et probleem on seal, kust valutab!

      Mu õla esiosas olev valu tuli tegelikult hoopis õla tagaosast, päästikpunktidest harjaaluses lihases (katab osa abaluust). Piinav valu mu õla tagaosas tuli päästikpunktidest abaluualuses lihases, lihases, mis paikneb abaluu alumisel küljel, abaluu ja roiete vahel. Kangekaelne valu mu abaluu siseservas tuli päästikpunktidest astriklihastes, lihastes kaela esiosas ja külgedel. Pole ime, et keegi ei osanud mind aidata!

      Selgus, et mu õlalihastes on palju päästikpunkte – enam kui kahekümnes lihases. See esimene massöör, kes mind palju aitas, oli mind valust vabastanud tavaliste massažitehnikate abil ning mõistsin nüüd, et ta olid töödelnud päästikpunkte. Võib-olla saaksin punktide masseerimisega ka ise hakkama? Tundus, et see töö võiks sobida tehniku taibuga inimesele: võib-olla oskab inimene, kes on piisavalt tark, et mõista tiibklaveri keerukust, kaotada ka päästikpunkte?

      Valu ja uute ideede tekitatud erutuse tõttu uurisin Travelli ja Simonsi raamatut päevad ja ööd. Avastasin, et päästikpunktid annavad järele, kui neid järjekindlalt mudida. Rakendanud umbes kuu aja jooksul raamatutest õpitut, olin õla korda teinud… iseenda õla! Olin rabatud. Valu oli kadunud. Sain taas kätt tõsta. Magasin rahulikult terve öö. See tehnika tõepoolest toimis!

      Parandamatu optimistina vaatasin otsekohe asjale laiemalt. Nägin, et olin leidnud viisi oma valu kaotamiseks, vähemalt siis, kui tegemist on müofastsiaalse valuga. Arvasin, et suudan ravida kõiki päästikpunkte, milleni ulatun, ning vabaneda praktiliselt igasugusest valust. Võiksin arendada välja tervisliku süsteemi, uue tehnika, millest oleks ehk abi ka teistel.

Mehaaniline leidlikkus

      Travell ja Simons olid meditsiiniringkondadele müofastsiaalset valu tutvustades hakkama saanud millegi suurepärasega. Barbara Cummingsi illustratsioonid selgitasid kenasti kõiki aspekte. Nende pühendunud inimesteta oleks päästikpunktide ja ülekantud valu teadus endiselt võimatult keeruline segadus, põhimõtteliselt tundmatu ja arusaamatu.

      Kahjuks polnud Travelli ja Simonsi kaks peamist päästikpunktide deaktiveerimise meetodit mõeldud iseenda ravimiseks. Need olid loodud arstide või füsioterapeutide tarbeks: arst süstib päästikpunkti prokaiini, tuimestavat ainet, ning füsioterapeut elimineerib päästikpunktid. Mind häiris see, et füsioteraapia meetod, mida Travell ja Simons nimetasid „tööhobuse“ meetodiks, hõlmas lihaste venitamist. Minu kogemused olid näidanud, et see ei tööta ning võib olla koguni ohtlik, kuna see oli mu õlavalu tunduvalt hullemaks teinud. Travell ja Simons olid venitamise kahtlemata pisut ohutumaks teinud, pihustades nahale külmutavat vedelikku. Närvisüsteemi „tähelepanu kõrvale juhtimine“ spreiga tähendas, et lihased ei tõmbu end kaitsta püüdes nii aktiivselt pingule. Sellegipoolest, ohutu või mitte, minu meelest oli pihustamise ja venitamise meetod liiga keeruline ja eneseravi puhul mitte kuigi praktiline ning seda ei saa kasutada kohtades, kuhu inimene ise ei ulatu.

      Terve tõrksa lihasgrupi venitamine, püüdes pääseda ligi suhteliselt väikestele päästikpunktidele, tundus pealegi liiga kaudne ja ebaefektiivne. Probleeme ei tekita üldine lihaspinge, vaid päästikpunkt, väga konkreetne koht lihases. Päästikpunkti pingul lihaskiude peab ilmselgelt kuidagi lõõgastama ja neist vabanema, kuid miks mitte tegelda ainult probleemse punktiga? Massaaž tundus loomulik abivahend ja oli selge, et see toimib päästikpunktide puhul – mu hea massöör oli seda tõestanud.

      Tahtsin leida lihtsaid massaažimeetodeid, mille abil saaks end ravida ise. Tahtsin luua põhjaliku meetodi, mille abil deaktiveerida päästikpunkte ükskõik millises kehaosas. Tahtsin midagi, mida tavaline inimene nagu mina mõistaks ja oskaks kasutada. Olin kindel, et kõik see on teostatav.

      Steinway klaverimeeste hulgas on suurim kompliment „hea mehaaniku“ tiitel. Hea mehaanik pöörab tähelepanu pisidetailidele ja nokitseb seni, kuni kõik on täpselt õige; ta leiab probleemile lahenduse ka siis, kui seda üheski raamatus pole. Olin kogu elu püüdnud olla hea mehaanik ja leidnud keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi. Just seda pidin tegema ka päästikpunktide ravimeetodeid luues. Leidsin, et päästikpunktide ravimisel on kõige parem mõelda kehast kui masinast, mehaanilisest hoobade, võllide ja jõudude süsteemist, eriti kui tegu on luude ja lihastega. Sain sellisest süsteemist aru. Eluaegne töö kätega tasus end ära uuel ja ootamatul moel.

      Mu esimene ülesanne oli ära õppida iga lihase täpne asukoht, kujutleda, kuidas see kinnitub luude külge ja mõista, milliseid ülesandeid lihas täidab. Töö läks loomingulisemaks siis, kui pidin leidma täpse massaažitehnika, millele konkreetne päästikpunkt reageeriks. Probleem seisnes selles, kuidas ulatuda raskesti ligipääsetavate piirkondadeni ja rakendada piisavalt jõudu kohmakates asendites, seejuures kahjustamata käsi ja sõrmi, mis said igapäevase töö käigus juba niigi vatti.

      Projektist sai mu kinnisidee. Uurisin Travelli ja Simonsi töid hommikul esimese ja õhtul viimase asjana. Lugesin McDonalds’i parkimisplatsil. Oma kehal katsetades avastasin iga päev midagi uut. Leidsin kõikjalt päästikpunkte ja avastasin valu, millest ma seni teadlik polnud. Tahtsin rääkida ainult päästikpunktidest ning tervitasin pereliikmeid sageli erutunult hüüatusega: „Ma leidsin veel ühe! Ma leidsin veel ühe!“ Õppisin kolme aasta jooksul leidma ja deaktiveerima päästikpunkte 120 lihases, mis tähendas, et oskasin töödelda kõiki päästikpunkte, mida Travell ja Simons oma raamatutes mainisid (välja arvatud vaagnasisesed päästikpunktid).

Maailm täis valu

      Valu põhjuste vale diagnoosimine on olulisim teema, mida Travell ja Simons oma raamatutes käsitlevad. Päästikpunktidest saadetud valuga kaasnevad sümptomid viitavad näiliselt väga paljudele levinud haigustele, arstid aga, kaaludes kõiki võimalikke probleemi põhjusi, mõtlevad harva müofastsiaalsetele allikatele. Päästikpunktid pole kunagi olnud meditsiiniõpingute osa. Travell ja Simons väidavad, et suurema osa igapäevasest levinud valust tekitavad müofastsiaalsed päästikpunktid ning et selle fakti eiramine viib paratamatult valediagnoosideni ja suutmatuseni valu tõhusalt leevendada (Travell ja Simons 1999, 12–14).

      Mulle tundus algusest peale, et Janet Travelli ja David Simonsi suurepärane töö oli miskipärast kõigil kahe silma vahele jäänud ning oli oht, et see vajub igaveseks unustusehõlma. Travelli valuga seotud avastused oleksid pidanud laialt levima ja muutma põhjalikult arstiteadust. „Trigger Point Manuali“ esimene osa ilmus 1983. aastal, kuid ma ei leidnud raamatukogust ühtki päästikpunktidest rääkivat teost. Üheski tavainimesele mõeldud terviseteemalises väljaandes ei mainitud sõnagagi päästikpunkte. Raamatupoodides polnud samuti ühtki asjalikku teost. Arstid kirjutasid valu СКАЧАТЬ