Название: Päästikpunktiteraapia käsiraamat
Автор: Clair Davies
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Здоровье
isbn: 9789949203994
isbn:
Oli ilmselge, et maailmas on palju valukannatavaid inimesi, kes vajaksid lihtsaid ja toimivaid lahendusi, nagu olin just avastanud mina. Kartsin, et arstid ei hakka eales kuulama, mida mul on öelda päästikpunktiteraapia kohta. Loogilisem samm tundus viia müofastsiaalse valuga seotud faktid otse inimesteni. Hakkasin mõtlema klaverimaailmast lahkumisele. Mul oli vaja teha midagi palju tähtsamat.
Kõigepealt tahtsin kirjutada eneseravimeetoditest oma kõigile valukannatavatele sõpradele klaveritehnikute gildis. Mu varasemad erialaajakirjas Piano Technicians Journal ilmunud artiklid olid hästi vastu võetud. Arvasin, et ka mu valuga seotud ideed leiavad selles ajakirjas laiemat kõlapinda kui kusagil mujal.
Ühtlasi arvasin, et võiksin korraldada valu ravimise seminare ja töötube ning leidsin, et massaažikooli diplom annaks mulle rohkem usaldusväärsust. Massaažikooli minekuks oli mul veelgi parem põhjus. Mu tütar Amber oli kannatanud kroonilise seljavalu käes sellest peale, kui ta tõstis suveteatris töötades lavadekoratsioone vahetades rasket tugitooli. Olin üritanud oma vastomandatud päästikpunktidealaseid teadmisi kasutades teda masseerida, kuid ma polnud kuigi osav. Ma ei osanud käsi tõhusalt kasutada. Tundsin, et õigete massaaživõtete omandamine tasuks end ära, kas või ainult tütre aitamiseks; ning kõik, mida ma oma eneseravimeetodi toetamiseks õpiksin, tuleb kahtlemata kasuks.
Viisin paberid suurimasse massaažikooli, mille leidsin. Koolil oli aktiivne, hästi organiseeritud õppekliinik, kus sai omandada võimalikult kiiresti hulgaliselt kasulikke oskusi. Tol hetkel ma ei mõelnud professionaalse terapeudi ametile, kuid tahtsin sellegipoolest omandada vajalikke oskusi. Väimehe abiga, kelle olin välja õpetanud ja kes pidi üle võtma mu klaveriäri, tegin korda kuus järjekorras ootavat muusikariista. Saime töödega ühele poole parajasti ajaks, mil Utah’ ravimassaažikolledžis algas kuuekuune massaažikursus.
Kursusel oli nelikümmend üheksa õpilast: kolmkümmend kuus naist ja kolmteist meest. Olime kõik väga erinevad, paljudest USA osariikidest ja ka välisriikidest, vanuses seitseteist kuni kuuskümmend. Peagi selgus, et kuigi olin kursusel vanim (ja võimalik, et enamik arvas, et pisut peast soe), olin ainus, kellel kuskilt ei valutanud. Kõik teised – noored ja vanad, mehed ja naised – maadlesid mingisuguse kangekaelse valuga. Sain aru, et klišeel, et inimesed lähevad massaažikooli, kuna neil on krooniline valu ja nad pole kusagilt mujalt abi saanud, oli tõepõhi all.
Saatuse iroonia oli see, et kuigi olin läbi lugenud Travelli ja Simonsi teose „Trigger Point Manual“ mõlemad osad ning välja arendanud enese ravimise meetodi, ei tahtnud keegi mind kuulata. Olin just lahkunud maailmast, kus iga mu sõna peeti pühakirjaks. Inimesed tahtsid kuulda, mida mul on klaverite kohta öelda. Nüüd, õpilase rollis, polnud mul mingit autoriteeti. Keegi ei tahtnud kuulda, mida ma päästikpunktidest teadsin. Pidin tegevusetult pealt vaatama, kui mõnel kaasõpilasel oli valuprobleem, tavaliselt tugev kaelavalu või seljaspasm, ning ta pidi minema kiropraktiku juurde või kiirabiosakonda. Pakkusin pidevalt abi, kuid see lükati tagasi.
Instruktoritele enesemassaažist rääkida oli veelgi raskem, kuid anatoomiaõppejõud ilmselt tundis end vähem ohustatuna kui teised. Ta oli suur, enesekindel, suurepärase huumorimeelega sell, kes ei kartnud õpilaste silmis oma autoriteeti kaotada. Ta kuulis kord mind pausi ajal klassikaaslasele päästikpunktidest rääkimas ning küsis, kas ma oskan valu ära võtta. Ta mainis, et tal jookseb sageli valujutt diagonaalselt üle ühe rindkerepoole. Viimane kord oli see juhtunud just tol hommikul. Asi polnud tema sõnul südames; arstid olid selle kindlaks teinud. Tema selgitusi kuulates tõstsin käe ja vajutasin teatud kohtadele tema kaelal, rangluust pisut kõrgemal. Ta jäi äkitselt vait, võpatas ning hüüatas seejärel: “Hei, just sealt! Sealt mul valutabki! Kuidas sa seda tegid?” Päästikpunkt astriklihases tekitaski tema rindkerevalu. Näitasin, kuidas päästikpunkti ise töödelda, ja ta ütles mulle hiljem, et valu oli kadunud ega olnud tagasi tulnud.
Ma ei suutnud seda uskuda. See mees oli litsentseeritud meditsiinivend ja andekas anatoomiaõppejõud, kes tundis lihaseid, kuid ei teadnud midagi oma päästikpunktidest. Tema teadmistes olid samasugused hämmastavad lüngad nagu enamikul arstidel.
Kui mu klassikaaslased nägid, kuidas ma anatoomiaõppejõu päästikpunkte töötlen, tahtsid nad, et ma neile mõningaid oma oskusi demosntreeriksin. Näitasin ühele õpilasele, kuidas vabaneda siinusevalust, töödeldes tema lõualihased, teisele, kuidas kaotada jalavalu, masseerides tema sääremarju, ning kolmandale, kuidas vabaneda peapööritusest, töödeldes päästikpunkte kaela esiosas. Paljud kursusekaaslased tulid lõpuks erineva seljavaluga minu juurde. Kursuse lõpupoole demonstreerisin kogu klassile oma käsivarre- ja käelabavalu kaotamise tehnikaid. Taolist valu kogesime kliinikus töötades kõik. Kliinikus töötas nädalavahetustel mitu klassitäit algajaid massööre ning sageli tegime laupäeval ja pühapäeval massaaži 1200 inimesele.
Nägin kliinikus samasuguseid probleeme nagu oma kaasõpilastel: palju seljavalu ning hulgaliselt kõikvõimalikku muud tüüpi valu. Valutasid kõik kehaosad ja liigesed: õlad, küünarnukid, randmed, sõrmenukid, puusad, põlved ja pahkluud. Klient oli tavaliselt juba käinud igasuguste arstide, kiropraktikute, füsioterapeutide ja muude taoliste tegelaste juures, otsides valges kitlis võlurit. Nad olid proovinud joogat, magnetravi, eridieete, taimseid ravimeid ja nõelravi. Mõned olid probleemiga maadelnud kümme aastat ja kauem. Paljud arvasid, et tegu on artriidiga ning sõid pidevalt ravimeid. Nad tundsid end vanemama, kui tegelikult olid, ning valu vaevas neid lakkamatult. Nad tundsid, et nende karjäär on ohus. Lakkamatu valu tekitas sageli depressiooni.
Masendav oli kuulda samu lugusid üha uuesti ja uuesti, teades, kui lihtsad on nende probleemid ja kuidas neid lahendada, ning samas mõista, et paljud kliendid tulid massaaži saama viimase võimalusena. Olin veendunud, et massaaž on ainus asi, mis seda tüüpi valu puhul toimib, ning see peaks olema esimene asi, mida proovida, mitte viimane. Leidsin pidevalt päästikpunkte, mis mu klientide probleemid oli tekitanud, ning patsiendid tõusid massaažlaualt peaaegu alati parema enesetundega. Paljud lahkusid mu juurest tundega, et olid viimaks ometi leidnud midagi, mis valu ära võttis. Tundsin ise samuti üha kindlamalt, et olin leidnud midagi, mis tõepoolest toimib. Mulle meeldis väga masseerida – olin isegi üllatunud, kui väga. Küsisin lisatööd ja kogusin kokkuvõttes peaaegu poole rohkem töötunde, kui kursusel nõuti.
Regulaarselt kliinikus tööle hakates mõistsin, et teiste masseerimine on ühtlasi enese eest hoolitsemine. Olin seni tahtnud lihtsalt heast koolist diplomit saada, et oleksin enesemassaaži õpetades veenvam. Ootamatult andis massaaž mulle sama palju kui klientidele, võib-olla rohkemgi. Tundsin, et muutun lahkemaks ja kaastundlikumaks. Kuna oskasin oma valu ravida, suutsin tõhusamalt ka teisi aidata, mis omakorda aitas mul paremini enda eest hoolitseda. Kuus kuud Utah’ ravimassaažikolledžis muutsid mu elu. Kahetsesin, et polnud seda varem teinud.
Massaažikoolis õppides kirjutasin kaheksa päästikpunktimassaažialast artiklit ajakirjale Piano Technicians Journal. Need ilmusid kaks kuud pärast kooli lõpetamist. Kui esimene artikkel ilmus, hakkasid Ameerika Ühendriikide ja Kanada meeleheitel klaverihäälestajad mult nõu küsima. Nad ei tahtnud nende konkreetsest probleemist rääkiva artikli ilmumist ootama jääda. Paljud olid kroonilise valu tõttu klaverihäälestaja ametist loobumas. Mõned olid valu kannatanud koguni kakskümmend aastat, käies pidevalt arstide ja terapeutide vahet (nagu minagi), kuid tulemusi polnud ollagi.
Üht klaverihäälestajat Uus-Inglismaalt oli vaevanud tugev valu põlvedes sellest ajast saadik, kui ta tõusis kaheteistkümne aasta eest Maine’i kõrgeimasse tippu Katahdinile. Valu oli alanud mäest laskudes ning sõbrad СКАЧАТЬ