Missioon. Hannes Võrno

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et küsisin – kas sina, Tõnu? Vastust ei tulnud. Kobasin oma kella, et valgust näidata, ja ka relva, et vajadusel … Korraga tundus, et kuju liikus sama vaguralt uksest välja. Kui kella leidsin ja tule põlema sain, nägin, et Tuul magab kõrvalkoikus rahulikult teki all. See ehmatas täiesti virgeks.

      Esimese mõttena tuli pähe, et kuradi talib hiilis telki ja pani voodite vahele maha venelaste „mikihiired“ ehk jalaväemiinid, kuhu peale astudes jääd jalalabast ilma. Ragistasin ajusid, mida edasi teha. Kõik teised – doktor ja kaplan – magasid samuti sügavat und. Otsustasin põrandad ilma voodist välja astumata üle vaadata. Põrand oli puhas. Kes see oli ja kas see oli üldse keegi või oli see mu pingul närvide tekitatud luul, seda ei teagi. Hommikul ühe ja teise käest uurides selgus, et keegi meie omadest või kõrvaltelgist öösel libahunti jooksmas ei käinud.

      Nagu eile, on ka täna täpselt viis minutit pärast seitset kuulda, kuidas kusagil eemal krapist kostva kaeblemisega moslemeid palvusele kutsutakse. Seesama retsiteeriv ja monotoonne pool-laul, pool-hädaldamine ja generaatorite mürin, aeg-ajalt kostvad lasud ning helikopterite saabuv ja lahkuv mürin nagu igal õhtul.

      Tänane päev tõi palju rõõmu. Enim rõõmustas hommikul postkasti avades see, et leidsin poiste meilid heade isadepäevasoovidega. Sul on maailma parimad pojad, Hannes. Pere oli käinud Meriväljal ja Teet oli teinud korraliku nuumamisõhtusöögi. Vaadati filme Silveri lapsepõlvest ja oli saanud palju nalja. Mul on väga hea meel, et poisid nüüd ehk aru said, kui hindamatu vanemate poolt lastest tehtud pildistamismaterjal hiljem on. Tänu Hälile on meie pere pildipank suurepärane.

      Saatsin Hälile pika kirja. Imetlen tema ematheresalikku ja ennastohverdavat headust. Millega ma küll olen selle ära teeninud, et mul niisugune armas inimene kõrval on? Ma ei tea mitte kedagi teist sellist.

      Kaugemalt kostvate paukude peale ma enam väga ei ehmata. Samas teeb ärevaks, et vanade olijate meelest tulevad need muudkui ligemale. Kõige lollim oleks siin baasis mingi enesetapja paugust surma või vigastada saada. Siin kottpimedas ja tolmu sees ei kujuta ette seda hullunud ja paanikas inimeste käitumist. Täna ei läinud ma õhtust sööma. See koht tundub mulle tipptundidel väga ahvatleva massimõrva kohana.

      Käisime täna koos Jõesaluga brittide meediakeskuses AMOC12. Isegi Arvo, kes enne nimetas inglasi üsna valimatute sõnadega, ütles, et mehed on muutunud. Ma pole ühest asjast veel aru saanud. Miks on inimestel vaja lihtsalt seal NSE alal istuda ja molutada. Minul on päevik, tulen panen telgis päeva kirja ja puhkan. Ma ei suuda seal sauna ees puupingil tervet päeva mööda saata.

      Huvitav, juurde on tekkinud neid mehi, kes teretasid. Kas minu eilne hädakisa sel teemal mõjus juba? Oleks tore küll. Mängimist oli täna ka vähem. Oli see siis seepärast, et welfare13 oli meedikute poolt hõivatud või kiirgan ma endast välja niipalju varjamatut ja halvasti peidetud põlgust.

      Unistan vahel neid kahte kompaniid koos vaadates, et kui oleks minu teha, saaks kahest kokku päris mõnusa pundi. Näiteks meie arstid on kaks totaalselt erinevat meest nagu ka kaplanid. Teised samamoodi. Veidraid mehi on siin paras ports. Loodan, et suudan hoida tagaplaanile ja suuremalt osalt oma missiooniga tegeleda.

      12. november 2013, teisipäev kell 19.13

      Täna on Kehala-vanaema 100. sünniaastapäev. Sain ema kirjast lugeda, et ajalehes oli laste ja lastelaste poolt mälestamisteade. Aitäh Sulle, kallis vanaema, et olid olemas ja mulle terveks eluks endast palju mälestusi jätsid. Me ei saanud väga kaua koos olla, kuid pooled mu lapsepõlvemälestused on just Kehalast, mil sain sinu hoolt ja suurt armastust tunda.

      Tulin täna Camp Kratist ja mõtlesin, kui neetult kaua pean ma siin sedasi olema. Mul ei ole veel motivatsioonikriisi, kuid kuidagi armetu on mõelda, et nii need päevad siis õhtusse veerevadki. Mul tuleb mõelda, kuidas oma pea selge hoida ja kaine mõistus säilitada. On küll kuulda, et kusagil siin-seal vastane plaanitseb midagi ja kui vaadata, milliste pealtnäha lodevate turvameetmetega baasi seestpoolt valvatakse, võib pauk tulla ükskõik millal või kust.

      Mehed hoiavad rohkem omaette. Igaüks ajab mingit oma asja. Mehi on neelanud justkui mingi tabamatu tardumus. Vana kontingent teretab üha enam ja ainult üks-kaks meest käis trussade väel ringi. Mu piiksatused sel teemal on vist mingeid käsuliini kanaleid kaudu meesteni jõudnud.

      Kuulsin täna, et vana COY äralennuga on mingid suured jamad. Kas see tähendab, et mida nädal edasi, seda kaootilisemaks muutub koostöö liitlastega, kelleta me siit ümberpiiratud katlast liikuma ei saa? Kahtlustan, et nii võime oma maikuus terendavat kojulendu jääda päris pikalt ootama.

      Homme lähen koos Jõesaluga USA staapi. Selleks täitsin ära igasuguste läbipääsukaartide blanketid. Täna tuli jutuks ka riigikogu visiidi teema. Sain aru, et meie liitlased on sellisele parlamendi militaarturismi-reisile selgelt vastu. Minul ja meie vana kontingendi ülemal Arno Kruusmannil on tekkinud küsimus – miks nad tahavad siia kaheksaks päevaks tulla? Mingit lootust liitlaste juhtkonnaga kohtuda neil pole ja kuhugi neid ei taheta siin ega ka Kabulis lasta. Pesuehtne parlamenditurism, mille maksumaksja kinni peab taguma.

      Kogu selle rahahulgaga, mis kokku siin kulutatakse, võiks Eestis kogu maad katva perfektse maanteede ja kõrvalteede võrgu välja ehitada. Valus on näha, kuidas inimesed, kes pole kunagi pidanud ellu jäämiseks raha teenima, lihtsalt kulutavad. Ainuüksi elektri tootmiseks kulub siin miljon liitrit diislit nädalas. Kui palju kulutavad kõik muud masinad ja tehnika?

      Lugesin täna BBC vanu artikleid Afganistani kohta ja silma jäi lugu, miks on kümne aasta jooksul tulnud ette nii palju green on blue ehk sõbraliku tule intsidente. Esiteks on tohutud erinevused kultuuride vahel. Afgaanid on nii tundlikud, et meile pealtnäha mikroskoopilise apsu juures on neil juba näpp päästikul ja lasevad ISAF-i14 mehi. Teise suurema põhjusena toodi välja haldusprobleemid. Ehk teisisõnu ei tohi ANA ridades teenivad kohalikud olla oma kodukandis teenistuses. Küla ja klannikogukonna side on siin kordades tugevam kui hea teenistus ISAF-i partnerina. Juhtub mistahes viga ja afgaanid pööravad keset küla omade poolele ja võivad liitlasi rünnata. ANA ja ISAF-i suhe on nagu kümme aastat kestnud abielu – mesinädalate joovastus on otsas ja käes on hall argipäev, partner tundub tegevat palju vigu, talle on raskem andestada tema korduma kippuvaid möödalaskmisi, rääkimisele eelistatakse vaikimist ja seda sageli rusikas taskus.

      Ma ei käinud täna lõunal. Hommikune puder meega, paar tükki peekonit ja muna andsid jõudu küll. Õhtul sõin kala valge kastme ja aurutatud köögiviljadega. See maitses hästi nagu alati kala keset kõrbe. Ports oli paras ja enesetunne sai hea. Magustoitu ei ole veel võtnud ja siin müüdavat 0 % õlut ka mitte. Ootan paremat põhjust.

      Magada tuleb juba kahe teki all ja seegi pole enam väga soe. Eile öösel harutasin oma suure magamiskoti kaheks väiksemaks, et suur maas ei vedeleks. Magasin, aga mitte väga hästi. Troppe ei olnud kõrvas ja terve öö käis kõva kopterioperatsioon. Oli kuulda laskmist ja peab ütlema, et lähemal kui varasematel öödel. Ma pole piiblit paar päeva lugenud ja seetõttu ei ole kaks ööd ka und näinud. Teen selle asja täna korda ja loen pigem pühakirja, sest mu viimaste rahutute ööde põhjus võib olla see, et olen lugenud missioonisõdurile mõeldud manuaali, kus igasugu koledused ette ära seletatud ning hoiatused ja õpetused juurde lisatud. Tänan Sind, kallis Isa taevas, et olid tänagi mu kõrval ja oma tiivasulgedega mind varjasid. Hoia mu ema ja peret ning kõiki kaaslasi. Armastan Sind. Aamen.

      13. november 2013, kolmapäev kell 17.20

      Üheteistkümnes päev Afganistanis. Eilne õhtu möödus rahulikult ja ilma vahejuhtumiteta. Öö oli nagu ikka. Tropid kõrvadesse ja teki alla. Vastu hommikut jäävad luud kangeks ja jahedus СКАЧАТЬ