Missioon. Hannes Võrno

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üksmeelselt kokku. Vana COY saunatas nagu ikka igal õhtul. Mulle see ei meeldi. Oleks see minu teha, lubaks ma NSE remondimeestel küll pärast töö lõppu alal olevas saunas pesta, aga mitte poolest päevast alates paljalt lällutada. Mida ma arvaks, kui lähen näiteks kell 17 brittide kontingendi juhtkonna alale ja seal istuvad ülema uksest kümne meetri kaugusel paljad kutid ja joovad õlut. Räägin oma idee ka Allikale. Mulle tundub, et see on kaitseväe imagole oluline, et näiteks riigikogu komisjoni visiidi ajal ei nähtaks meie tagalamehi päevitamas või saunatamas, samal ajal kui meie missioonisõdurid „põllul“ oma rasket ja ohtlikku tööd teevad.

      Kodustelt täna kirju ei tulnud. Kairi saatis reipa ülevate teavituskeskuses toimuvast, tegemistest ja plaanidest. Olen veidi mures, kas tahetakse seda asja teha. Vahel on tunne, et rihm on lõdvemaks läinud. Tõmban selle pingumale, kui tagasi olen.

      Homme on bastioni kirikus missa. Lähen kindlasti. Aitäh, armas Jumal, et sel päeval hoidsid. Annan end ka ööks Sinu armu alla. Hoia mu armsaid. Aamen.

      9. november 2013, laupäev kell 7.55

      Täna on laupäev ja esimene hommik, kui saab magada. Muidugi ei tähenda see, et magada saaks. Mõned mehed teevad oma hommikusi protseduure tasakesi, teised seevastu süüdimatu ja andestatava reipusega. Mõtlesin tänase hommikusöögi vahele jätta. Ei osanud välja nuputada, milline kombinatsioon kehakinnituseks valida, kas munapuder ja härjasilm ning oad ja peekon või soojendatud turisti eine. Puder on muidugi ka olemas ja pannkoogid, aga selle viimase jätaks võtmata, sest mingisugunegi toit peab jääma unistustest suuremaks – pühapäevahommik perega ja Häli tehtud õhukesed pitsise servaga pannkoogid.

      Kui veel toidust rääkida, siis kuuldes kedagi tulevikus mainimas, et briti kokad pakuvad roppu rooga, tuleks teada, et see on täielik jama. Enamike eestlaste jaoks on siinsed lõuna- ja õhtusöögid piduroa tasemel. Need lihtsast perest poisid pole iial midagi sellist söönud ega oskaks seda ka kõrtsis tellida. Mehed kogevad siin poole aasta jooksul kolm korda päevas hoolitsust, mida mees tagalas ootab.

      Olen miskipärast jälle ennast teistest paremaks pidav ja kritiseerin erineva arusaamaga või teistmoodi mõtlejaid. Ei, ma ei õienda meestega, kes ei söö kodumaal hästi, vaid nendega, kes siin toitu kiruvad. Ju siis ei ole kõht tühi.

      Avastasin eile mitu korda, et isa on mind üles leidnud ja minu juures. Tundsin oma sõrmedel täna sedasama lõhna, mis oli isa käel, kui ta töölt tuli. Eile tuli isa vaim mulle siia toeks ja tunnen, et oleme kahekesi koos. See on väga hea tunne.

      Meie jumalateenistus ei toimu homme, pühapäeval, vaid täna kell 13. Loodan väga, et meie kaplan ja vana COY kaplan peavad koos huvitava teenistuse. Arvatavasti on kohe selge, kas missalkäigust saab siin minu hingeparandus ja õnnistuse leidmine või lihtsalt hädapärane ja saadaolev.

      Tahaksin oma Apple’i viimaks juhtme otsa saada ja töösse sisse elama hakata. Teen peas panuseid, kas saan vanalt teabeohvitserilt niisamuti töökoha üle võtta nagu mõni aasta tagasi kabineti. Kuidas ikkagi nii saab, et tema kätte antud töövahend ehk fotoaparaat, mis maksab aastapalga või enamgi, on hoitud nii nagu lüpsja suhtub laudakummikutesse. Viimase mudeli Canon D7 ei peaks tolmusena laual vedelema.

      Kusagil täriseb taustaks kuulipilduja. Juba neljas, viies, kuues valang.

      Kuulipildujavalangutele järgnes kaks plahvatust. Ma ei hakka fantaseerima, millega tegu võis olla. Mingit häiret igal juhul ei antud. See võis olla ootamatu „seest välja rünnak“ või ehk oli mõni pätt end ise õhku lasknud. Meie telgini lainet ei tulnud, aga kaks mütakat olid väga selgelt kuulda.

      Esimese asjana lähen ja võtan Lumiku käest püstoli jaoks kaks salvetaskut. Hakkan igal pool kandma laetud relva koos kolme laetud salvega. Selle sama sisejulgeolekuolukorra pärast.

      Õhtu ongi käes. Tänase päeva kõige helgemad hetked olid telefonikõned ema, Häli ja Joosepiga. Muu kõik oli üks lõputa molutamine. Mis tänast puudutab, siis on kaplanil pikk tee minna, et inimesed mõistaksid, et ei maksa käia nädalalõpumissal nagu puhvetis veini joomas. Enamik pole leeritatud ega ristitud ja kurb on näha inimesi, kes ei saa päriselt aru, mis toimub. Olin kunagi samasugune.

      Täna jätsin õhtusöögi vahele. Lõunaks sõin vaid salatit, makarone, riisi, kanatiiba ja ühe kõva rohelise õuna. Hiljem maiustasin jäätise ja soolatud India pähklitega.

      Täna oli kurb päev, õhtuks olin näinud seitsme medevac’i maandumist. Verine laupäev.

      10. november 2013 kell 18.10

      Pühapäev. Isadepäev.

      Esimene nädal Afganistanis on kuue tunni pärast seljataga. Hing on sees, käed-jalad terved. Kõht on korras, uni on hea. Muret nagu polegi. Tegelikult on aga olemine veidi hirmutav. Mitmendat päeva käivad jutud Camp Bastioni imbunud vastase suitsiiditerroristidest. Mõtlesin, kas peaks seda arvesse võttes hakkama tipptundidel näiteks sööklat vältima. Täna toimunud Memorial Day suure rivistuse turvameetmeid võib vaid ette kujutada.

      Päev ise oli rahulik. Rivistus oli liigutav ja südamlik. Kes sai aru, see sai ja suutis kaasa mõtelda, kes ei – no mis teha. Palju silmab siin jõmlikku macho’tamist, mis tekitab paratamatult küsimuse, miks te olete sõdurid. Allohvitserid ja ohvitserid? Kui sõjapidamine välistab teie jaoks täielikult igasuguse inimliku kasvatuse ja te olete juba tagalas niisugused, siis mis saab teist kriitilises situatsioonis.

      Olen dilemma ees – kas täita endale võetud missiooni või võtta lisaks plaani ka rindehundiks saamine ja elu eest lahingukogemuse otsimine. See on väga põhimõtteline küsimus. Mida ma otsin siit- ja sealtpoolt bastioni aeda? Tunnen, et minu missioon ei ole ennast siin jalaväelasena tõestada. Ma austan neid mehi liiga palju, et minna neile raskusekotiks kaasa ainult selleks, et pärast saaks ordeneid täis rinnaesisega oma kangelastegudest vesta. Ma ei vaja ordeneid ega medaleid.

      Isadepäeval siin midagi temaatilist ei tehtud. Nagu polekski sellist päeva olemas. Kurb, et poisid ei vaevunud sel puhul isegi kahte sõna meiliga saatma. See on see, mille saan nüüd ringiga tagasi enda tegematajätmiste eest, kui isa veel elas ja võitles neetud leukeemiaga.

      Täna sain võib-olla andeks, et ei vaevunud 2011. aasta novembris Rakverre sõitma. Kui mitte, siis palun, et isa mulle andestaks. Nüüd tean seda tunnet. Kui see oleks vaid minu võimuses, teeks kõik, et Joosep ja Luukas ei peaks seda mitte iialgi tundma. Joosep on mulle kirjutanud ja sain temaga ka rääkida, aga Luukast pole kippu ega kõppu. Täna teeb see mu meele eriti kurvaks. Mis parata.

      Ema ja Häli kirjutavad iga päev. Mõnusaimad hetked kogu päeva jooksul ongi need, kui teen meilikasti lahti ja näen ema kirja pealkirjaga „Tiivasulgedega“ ja kalli Häli kirja.

      Täna sõin siin esimest korda suppi. Polnud seda varem sööklas märganud. Nüüd hakkangi lõunaks suppi võtma, õhtuks salatit ja mingi tüki kas kana või kala või lammast. Proovin ilma sealihata hakkama saada, mis jõulude ajal ei pruugi muidugi õnnestuda. Saatsin eile kirja Saaremaa lihatööstusele, kellelt palusin abi meie aastalõpu pidulikumate söömaaegade toitlustamisel. Samuti saatsin kirja Salvestile, et saada kapsast, salatit ja souste ning muud sellist kraami. Elamenäeme, ehk on veel häid ettevõtteid, kes oma riigi sõdurpoistele midagi tõeliselt head suudavad korraldada.

      11. november 2013, esmaspäev kell 18.58

      Hommik algas paksu sooja kahest magamiskotist kombineeritud ja sellele lisaks võetud teki all. Esimene öö, kui ärkasin kaks korda mitte külma, vaid millegi muu pärast – öösel kell 2 seletamatu külalise ja hommikul 7.30 kaaslaste piiksuvate kellade peale.

      Öine СКАЧАТЬ