Missioon. Hannes Võrno

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ unistusi andeks anda.

      2. november 2013, laupäev kell 16.50

      Hingedepäev. Olime eile ja reede õhtul Rakveres ema juures. Eile ja täna käisime mitu korda surnuaial isa haual. Ilus on seal. Rahu ja vaikus ning hinge tegi soojaks, et kõik ümbruskonna kalmud ja platsid olid väga põhjalikult korda tehtud. Näib, nagu oleks Rakvere linnakalmistu see sektor justkui uuele elule ärganud. Lähedased on hakanud käima ja platsid on ilusad.

      Mul on veel läpakas ja selle juurde kuuluv mudru pakkida. Garaažist vorstid, mis lubasin meestele viia, ja hommikul ongi minek. Võtsin seinalt Andra ja Manfredi kingitud krutsifiksi ikkagi kaasa. Samuti sai kaasa piibel ning Liisu kingitud päevik ja Andra saadetud kalenderpäevik. Vaadates, kuidas selles päevikus lehed kuluvad, on mul kirjutamiseks kõvasti ruumi vaja.

      Mu enesetunne on nagu ikka enne kodust äraminekut. Natuke nukker. Natuke tühi. Veidi valus ja samas uus. Panen päevaraamatu siinkohal kokku. Pistan kotti ning jään uut kohtumist ja kahekesi olekut ootama. Mu järgmine sissekanne saab olema juba kaugel kodust. Õnnistagu Jumal seda teekonda ja olgu armuline. Küünlad akendel põlevad isale ja sõber Andresele. Olge õnnistatud ja olgu suur valgus teiega. Hoia mu Häli ja poisse!

      3. november 2013, pühapäev kell 23.20

      Olengi kohal. Istun telgis rätsepaistes välivoodil, kus hakkan magama oma järgmiste kuude und. Eile ei jõudnud sugugi pärast päeviku sissekannet kohe magama. Õhtul kella kümne ajal tuli sõber Tõnu. Koputas tasakesi uksele, tuli sigar ja suur Jack Daniel’s kaasas. Ajasime õues puuriida kõrval juttu ja jõime sopsukeste kaupa pudeli tühjaks.

      Hommikul ärkasin kell 6. Käisin duši all ja toppisin kõrbevormi selga. Hommikusöögiks oli kohv ja kartulisalat härjasilmaga. Maitses. Hommikul tuli võtta üks aspiriin, sest enesetunne teab mis tore polnud. Mitte joogist, aga hullumeelsest suitsetamisest.

      Jõudsime õigeks ajaks Ämarisse. Oli rivistus ja lühikesed sõnavõtud kaitseväe juhataja Riho Terrase, Ühendkuningriigi saatkonna atašee ja meie kaplani poolt. Edasi ootasime. Poisid väsisid sellest ära, aga olen nende kannatlikkuse eest tänulik. Lennukisse minek ja turvakontroll oli nagu mistahes lennufirma lennul. Õhku tõusime kell 12.30, lend kestis 6 tundi ja 25 minutit. Eesti aja järgi 18.45 maandusime. Kohalik aeg oli siis 21.30.

      Esmamulje kohast, kuhu saabusime, oli midagi vangilaagri ja koerte varjupaiga vahepealset. Ehk on homme päevavalges veidi rohkem näha. Õhk on mõnusalt suvine, aga tolm ja diisli hais on esialgu küllalt harjumatud. Parim edasine tegevus on pesema ja magama. Homme peaks olema nii-öelda admin-päev. Saame varustust juurde, nagu seda veel vähe oleks. Elukoht on üsna avar, aga ma ei kujuta ette, kui oleksime siin kogu pundiga ja kõik narid mehitatud. Kuhu nende meeste varustus mahuks, seda ei oska ette kujutada.

      Meeleolu on mõnus. Duši all käidud ja puhaste linade vahel on kohe täiesti tipp-topp. Pesemine ja peldik on telgi lähedal. Ilma prilllauata pott on veidi harjumatu, aga näib, et kõikjal, kus pole venelasi, saab sellisega hakkama.

      Nagu aimata oli, saavad need 21 päeva koos Jõesaluga üsna väsitavad olema. Ma ei suuda aimata, mis sellele mehele üldse elus rõõmu teeb peale ropu pummeldamise. Ma ei tunne muidugi meest ja loodan, et aja möödudes suhted laabuvad. Mis teha. Teine lastetuba ja magneesiumilambi valgel tehtud sõbrad.

      Ma olen oma sõprade üle väga õnnelik. Peeter saatis sõnumi ja Jüri helistas Tansaaniast, kus peab safarit. Siin on igasugune mobiilide kasutamine keelatud. Kodustele saab uudiseid ainult e-posti kaudu saata. Tormata pole kuhugi. Aega harjuda ja atra seada on piisavalt. Ma olen Afganistanis Helmandi provintsis, keset kõrbe asuvas Camp Bastionis. Täna hommikul Ämaris rivistusel ütles Terras, et mai alguses oleme tagasi. Loodame.

      4. november 2013, esmaspäev kell 16.00

      Uni oli lünklik ja pikemalt kui viisteist minutit korraga õieti magada ei saanudki. Müratekitajaid on palju ja erinevaid, iga uus hääl läbi une ja kangeksjäävad kondid hoidsid pidevas poolunes. Kui õhtul oli duširuum vaid nende päralt, kes öösel saabusid, siis hommikul oli rahvast juba märgatavalt enam. Igasuguseid mehi on siin. Mõne puhul näed, et see on tore mees ilmselt ka tsiviilelus, teise puhul näed pundunud pahurust ning tüdimust. Mul pole muidugi mingit moraalset õigust selliseid hinnanguid anda, sest ma ju ei teagi, kui kaua need mehed siin juba olnud on. Oma eesti meeste kiituseks tuleb öelda, et nemad on NSE3 alal rõõmsameelsed.

      Hommikusöögiks võtsin jogurti, topsiga morssi ja peekoni, härjasilma ja munapulbrist pudru. Kõlbas süüa küll. Kohvi sain Arvo juures. Pätikat. Maitses hea. Kell 10 sain oma püstoli, kolm salve ja 10 padrunit, mis tuli ühte salve laadida. Salv peab olema all, relvaraud tühi ja püstol vööl. Väike tagasilöök tuli kaasavõetud varustuse osas – mu udupeen praktikali vöö ei sobinud Heckler & Kochi USP salvedele. Need olid suured ja nüüd pean homme rakmete salvetaskutesse toppima kaks lisasalve. Automaadi võtan Jõesalu käest.

      Ennelõunal vaatasin postkasti. Ema oli kirjutanud õhtul ja ka hommikul. Häli oli kirjutanud hommikul. Kirjutas, et on üksi kodus, vaatab tühja tundega lakke ega oska midagi ette võtta. Ma saatsin küll vastuseks, et võiks lasta end sõpradel ja perel hoida ja mitte kurvaks muutuda. Armastan oma kallist Häli. Metsikult. Ma ei kujuta ette, milliseks see igatsus veel kasvada võib, kui juba esimesel päeval on nii suur tahtmine tema häält kuulda. Lõunasöögi otsustasin täna vahele jätta. Ei tundnud, et kõht oleks tühi.

      Täna pärastlõunal maandus meie NSE ala vastas oleval medevac’i4

      platsil kaks meditsiinikopterit. Kui neist kiirabimasinasse kaks kanderaami viidi, tundsin, et olen sõjas. See oli väga kummaline tunne. Mõttes palusin, et nende kahega poleks midagi väga hullu juhtunud ja nad saaksid kiiresti terveks. Need polnud meie mehed. Vana COY5enam väljas ei käi ja uue COY ehk meie meeste esimene operatsioon toimub novembri teises pooles. Ma püüan OPSEC-i ehk operatsiooni julgeolekureegleid täpselt järgida ega pane kuupäeva seepärast isegi siia kirja. Üsna varsti pärast vana COY lahkumist peaks toimuma meie esimene külastusvisiit. Riigikogu riigikaitsekomisjon. Loodan nendega hakkama saada, kuna nad peaks mind ju veel jõuluvanana mäletama. Tarmo ütles, et tema ei tule. On ka täitsa mõistetav, kuigi oleks väga meeldiv sõpra kohata.

      Kummaline küll see maailm. Mina 44-aastasena oma elu pikimal tuuril. Andsin täna oma passi QM-i6 kätte. Olla lihtsalt nii kombeks, et passid on igaks juhuks seifis luku taga. Passi vahele tuli panna paberilipik oma nimega ja kellele helistada, kui selline vajadus pihtasaamise korral tekib.

      Enesetunne on veel segane. Tahan ja samas ei taha koos meestega välja minna. Esimesele operatsioonile ma ei saa kohe päris kindlasti. Esiteks oleks ma kompanii meestele tüliks kaelas ja teiseks on mul vaja sel ajal võõrustada parlamendiliikmete tuuri. Millal ma Camp Bastionist välja saan, ma ei tea. Võib-olla ongi kõige parem, kui see minekuhetk on ootamatu. Umbes nii, et too kähku oma varustus ja läksime. Et ei oleks aega üle mõelda ja hakata rumalusi tegema. Turvakaalutlustel on käsk kõik isiklikud ja muud Eesti võrguga seotud mobiiltelefonid välja lülitada. Seepärast on mu telefon juba teist päeva tumm. Jõesalu teatas samas temale omase hoiakuga, et mingu putsi. Ma pean kohe mõtlema, et mida ma siis teen. Lõppude lõpuks on meeste ohutus A ja O. Mul on alati võimalus lauatelefoniga helistada. Arvan, et kasutan oma telefoni vaid äärmisel vajadusel.

      Kell on 19.00. Õhtusöök on söödud. Eksisin mingisuguse kuivanud kanaga nuudlivormi otsa. Ei olnud hea! Ainus hea asi oli värske jääsalat. Pärast õhtusööki passisin „alal“, et saada mingit informatsiooni homse päeva kohta. Äratus on kell 6.00. 7.20 pean СКАЧАТЬ