Missioon. Hannes Võrno

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pojad, kindel see!

      Kell on saanud 19.35. Veidral kombel ei kuulnudki täna siia igal õhtul kostvat palvekutset. Kas siis neljapäeviti ei palvetata? Miks? Või ennustab see, et kohalikud on millegi ootuses evakueerunud? Tänavad ja laagrialad on üldse tühjemaks jäänud. Kui nädal tagasi olid tolmused okastraadiga palistatud müüride vahel olevad teed ja tänavad edasitagasi siblivaid inimesi täis, siis täna oli liikumist kuidagi vähevõitu. Esimestel päevadel jäi kõrvu, et moonide istutamise ajal on palju tööd ja siis väga ei viitsita sõdida, ent samas midagi tahetakse suurte bosside meeleheaks pauguga vastu taevast ka lasta.

      Teine aktiivsem periood pidi olema moonikoristuse alguses umbes mais-juunis. Siis tulevat narkokuningad Pakistani talvekorteritest ja mujalt siia, et oma varanduse kasvamine üle vaadata. Selle aasta saak on korjatud ja see polnud üldsegi vilets ning nüüd on siis taas raha radikaliseerunud džihadiste palgata ja uskmatutega võitlemiseks vajalikke relvi hankida. Ma ei usu, et need mehed iialgi kellegagi laua taha istuvad rahukõnelusi pidama.

      Lugesin täna läbi kätte jagatud ingliskeelse meelespea, mis igale missioonisõdurile jagatakse. See hea näide, millise lihtsa keele, arusaadavate jooniste ja selgete „tee – ära tee“ juhistega asju selgeks tehakse. Peaksin kolonel Jaeskile ütlema, et meie kaitseväelastele on pigem vaja sellist taskuteatmikku, mitte kuiva määrustikku.

      Ma ei saa aru, mis mees see meie kompaniiülem on. Justkui normaalne mees, aga hoiab veidral moel omaette või noh, vähemasti osadest meestest eemale, minust nende hulgas. Ma nagu häiriks neid mehi millegagi. Kas sellega, et ma olen kaitseväes liiga kiirelt liikunud? Ma tean suurepäraselt, mis on ülemustele perse pugemine. Mehed, minu ninaots on puhas! Pole siin grammigi pruuni ja pole ma kellelegi pugenud või mingisuguseid privileege nuianud.

      Ma pole suutnud ära imestada, kui palju olen tajunud just sõjaväes olles, et nii paljudega neist luurele ei läheks. Ma kardan, et liiga paljud mõtlevad nii. Mure oma elu ja tuleviku pärast on niipalju suurem murest Eesti pärast. Valus hakkab. Vahel tundub, et ärimaailmas, kus konkurendi mutta tallamiseks võiks justkui kõike teha, ollakse ka kokkuhoidvamad ja arvestavamad. Miks see kaitseväes nii ei võiks olla?

      Kell on 20.15. Õues on juba mitu tundi kottpime. Käisin korra väljas, tegin suitsu ja ütlesin briti sõjaväepolitseinikule, et see võib küll paranoia olla, aga vaata palun järele, mis põhjusel on meie alal asuva sporditelgi ukse kõrval nurga taga kaks kahtlast plastkanistrit, kust mingi juhe viib läbi sodi eemale. Kui siia saabusime, siis öeldi, et usalda oma instinkte – kui on millegi suhtes kahtlus, anna teada, hoiata ka teisi, sest me oleme siin kogu aeg selle pätikarja sihtmärk. Maailm on mölakaid täis. Annaks taevas, et selle aja jooksul siin näeb ka vastupidist. Ma pole veel õppinud kohalikke vihkama või põlgama. Ma ei suuda neid ilmselt mitte iialgi usaldama hakata, aga mul ei ole ka mingit suurt põhjust neile sisimas vimma kanda. Aga see on küll selge – olgu nad ükskõik kui head mehed või naised, osaku või võlutrikke, aga las elavad siin omal maal ja jäägugi siia. Elagu, kasvatagu lapsi ja lambaid, austagu oma religiooni, kombeid ja tavasid. Targad ja rikkad, kes suudavad siit põgeneda, ei too endaga kaasa mitte midagi sellist, mida meil vaja peaks minema. Ei lähe seda tarvis minu poistel ega tulevikus ka nende lastel. Igaüks peab olema oma kodumaal, seal, kus ta sünnib.

      Tänan taevast, Isa, et päev kenasti läks, ootan sama õnnistust ööks ja kui Jumal tahab, ärkame hommikul uude päeva ja püüame Teda teenida. Või kes mida parasjagu teenib. Hoia poisse. Usaldan Sind, Isa. Aamen.

      15. november 2013, reede kell 15.50

      Rääkisin just pikalt telefonis oma armsa Häliga. Tal oli tore päev. Kohtus vanainimestega, kes aitavad keldris oma aega oodanud kangasteljed töökorda saada. Küll on tore. Mul on väga hea meel, et nende telgedega saab Häli jutu järgi just sellist vaibakunsti teha, nagu vanaema Mai Veskaru. Tellin siis Hälilt oma esimese vaiba, mille saab kaasa võtta, kui minna isa hauale. Saab kivipingil istet võtta ja juttu ajada.

      Täna võtsin kapten Jõesalult varustuse üle. Kõik oli olemas ja kümme aastat mööda sõjatandreid veetud meediaohvitseri varustuse kohta isegi enam-vähem viisakas seisus. Mida mina siin pildistada tahaks, ei ole ma suutnud välja nuputada. Mis sellest vangilaagrist ikka pildistada ja laigulises kõrbevormis mehi on samuti öökimiseni pildistatud. Kunagi meestega väljas OP-il püüan teha mõne olustikulise pildi.

      Joonistamise osas on seis veel nukram. Joonistada pole siin absoluutselt midagi. Mu esialgne plaan mõned portreed teha on jahtunud, sest praegu ei näe häid ja inspireerivaid karaktereid.

      Mis tuul see siis nüüd möllab? Esimest korda selline pööristorm, et telgi konstruktsioon ragiseb ja kõik laperdab. Sompus see ilm ju on, aga kas on tõesti mingit liivatormi oodata? Vaatasin välja. Päris kole pilt oli. Nähtavust umbes 50–100 meetrit. Ülejäänu on beež sein ja meeletu tuul. Panin telgiukse koomale. Loodan, et sellest ei saa üks suur pall, mis lendu läheb. Väga kole värk, tuleb tunnistada. Kusagilt kostavad paugud. Neid kostab siin muidugi iga päev, aga sellise ilmaga on baasi perimeetrit valvavate lahingukopterite lennuvõimalused viletsad. Mul on telgis lahingu vastuvõtmiseks ainult püstol neljakümne viie padruniga ja kui paugud väga lähedal hakkavad käima, võtan naabervoodilt Allikase kuulivesti. Vana pask küll. Kõige lollim ongi see, et mingit hoiatust pole antud. Ei liivatormi ega rünnaku oma.

      Telk rappub ikka päris kõvasti ja on kuulda, kuidas mingid väiksemad asjad vastu katust lendavad. Sellise ilmaga pole teab mis lust moone istutada.

      Kusagil paugutavad. Tundub, et on vist miinipildujad. Kopterite müra on vähemaks jäänud. Kas tulid maha või läksid lendu – ei tea. Õhtul kell üheksa on kontingendi juhatuse koosolek welfare’is. Loodan, et seal kuuleb veidi luureinfot, sest „kõik on endistviisi“ on veidi uimastav informatsioon.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      military police – sõjaväepolitsei

      2

      Hannese sõnauuendus, mis tähendab, et kõik on sompus, kõdunev ja roiskuv

      3

      national support element – riikliku üksuse toetuselement

      4

      medical evacuation – meditsiiniline evakuatsioon

      5

      kompanii

СКАЧАТЬ