Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ennast ei uksega ega inimeste peenutseva kombega selle lingile vajutada, tegid nad siiski just nimelt seda, sest nii oli neid kohustatud tegema.

      Nad astusid sisse. Nad lasksid oma meeltel majas ringi liikuda. Teiselt korruselt kostis üks häälitsus.

      Keegi norskas.

      Esimene viirusk – see alfa – hiilis trepist üles. Tema liigutused olid nii õhkõrnad, et isegi põrandalauad ei kriiksunud; ta lihtsalt läbis õhku. Sellest ülemise korruse toast paistis nõrka valgust, mida levitava laterna olid maja asukad ööseks puhkama heites hooletult põlema jätnud. Suures voodis magas kaks inimest – mees ja naine.

      Viirusk kummardus naise kohale. Naine lebas vasakul küljel, üks käsi patjade alla kõverdatud ja teine paljalt tekil lamamas. Tema nahk kumas laterna mahedas valguses hõrgult. Viirusk avas lõuad ja langetas näo tema juurde. Ülinõrk piste, hammaste õrn libistamine tibatillukestesse ihupooridesse ja tehtud see oligi.

      Naine liigutas ennast, ohhetas ja keeras teisele küljele. Võib-olla ta nägi unes, et kärbib roose ja üks okas torkas teda.

      Viirusk läks teisele poole voodit. Mehel olid katmata ainult pea ja kael. Ühtlasi tajus viirusk, et mees, kelle norsked lurisesid rögaselt, ei maga nii sügavalt kui naine. Viirusk kummardus ja kallutas pead, otsekui kavatseks ta meest suudelda.

      Mehe silmad vilksatasid lahti. „Kuradi päralt!”

      Ta surus ühe peo vastu viiruski laupa, et teda tagasi hoida, teise aga ajas padja alla. „Dory!” karjus ta, „Dory, ärka üles!” Viirusk tardus jahmatusest paigale – nii ei pidanud need asjad ju minema. Ja see nimi Dory. Nimi trügis talle vägisi ajju. Kas ta tunneb mõnda Doryt? Äkki tunneb ta ka seda meest? Kas need kaks ei kuulunud kunagi inimestena tema ellu? Ja mis asi see on, mille järele mees käe padja alla küünitas?

      See oli püstol. Mees torkas relvaraua röögatades viiruskile suhu, surus rauaotsa vastu suulage ja tulistas.

      Kõuekärgatus, kaarjas verejuga ja läbi koljupõhja paiskudes lage määriv viiruski ajuaine. Keha vajus surnult tahapoole. Naine oli nüüd ärkvel, kuigi õudusest liikumatu, ja kisendas täiest kõrist. Teised viiruskid tõusid hüpetega trepist üles. Mees lükkas laiba eest ja tulistas esimese suunas, kes uksest sisse tormas. Tegelikult ta ei sihtinudki enam. Ta lihtsalt vajutas päästikule. Kolmas lask läks küll üldiselt pihta, kuid see oligi kõik. Veel kaks lasku ja löökraud langes tühjale pesale. Üks viirusk hüppas ettepoole ning mees kahmas petrooleumilambi, mis oli esimene talle ette jäänud asi, ja virutas selle ründajate poole.

      Ta oli täpselt sihtinud. Viirusk lahvatas leegitsedes põlema.

      Ja siis põles kõik.

      See tunne tabas Amyt nagu rusikahoop kõhtu. Ta vajus kooku, aiakühvel kukkus tal käest ning ta langes käpuli mullale.

      „Amy, kas te ei tunne ennast hästi?”

      Carter põlvitas tema kõrvale. Amy püüdis vastata, kuid ei suutnud. Tal oli hing rindu kinni jäänud.

      „Kas teil valutab kusagilt? Rääkige mulle, mis on viltu.”

      Caleb Jaxon ärkas selsamal hetkel häiriva suitsulõhna peale. Ta oli saatnud selle öö mööda ukse kõrval toolil istudes, George’i püstol laual ja püss süles. Esimene mõte oli see, et põleb tema enda maja; ta ajas ennast nõksatades sirgu, kabuhirm kehas tuikamas. Aga ei, siin toas oli kõik korras; lõhn tuli kusagilt mujalt. Ta haaras püstoli ja astus välja. Läänekaares lõõmas taevas mäeharja taga tulepaistest.

      „Ma palun, preili Amy,” ütles Carter. „Te ajate mulle hirmu nahka.”

      Amy värises; ta polnud võimeline rääkima. Ta tundis selleks liiga suurt valu ja hirmu. Nii paljud ja ühekorraga. Lõpuks sai ta hingata; õhk voolas kopsudesse tagasi.

      „Hakkaski peale.”

      VI

      NULLTUND

      Pealtnäha kustunud tuli tukub sageli tuha all.

PIERRE CORNEILLE, „RODOGUNE”

      49

      Kohe pärast päikesetõusu raputas Caleb Pimi õlast.

      Tatumite juures on midagi juhtunud.

      Naine virgus jalamaid ja ajas end istuli. Mis?

      Caleb ajas mõlema käe sõrmed harali ja ringutas rinna ees: Tulekahju.

      Pim lükkas teki pealt. Ma tulen sinuga kaasa.

      Jää siia. Ma lähen vaatama.

      Ta on minu sõbranna.

      Pim pidas muidugi silmas Doryt.

      Hea küll, teatas Caleb viipega.

      Lapsed magasid veel raskelt. Pim pani ennast riidesse, Caleb aga äratas Kate’i ja rääkis talle, mis on lahti.

      „Mida see sinu arvates tähendab?” Kate’i hääl oli unine, kuid pilk selge.

      „Ma ei tea.” Caleb võttis vöö vahelt revolvri ja ulatas talle. „Hoia see käepärast.”

      „Kas sul on mingisugust aimu, kelle pihta ma peaksin laskma?”

      „Kui ma seda teaksin, siis ma ütleksin sulle. Jääge majja – me ei ole kaua ära.”

      Caleb kohtus Pimiga õues. Pim vaatas käsi puusas hoides ainiti mäeharja poole. Taamal voogas taevasse paks suviste pilvede karva valge suitsusammas. See tähendas, et leegid on kustunud.

      Jeb? küsis Pim viibetega.

      Hobune lamas seal, kuhu ta oli kukkunud. Kenake oli temast eemale hoidudes lonkinud kopli kõige kaugemasse nurka.

      Ta suri eile öösel.

      Pimi nägu oli asjalikust asjalikum. Kuidas?

      Võib-olla voolmetesse. Ma ei tahtnud sind ärevile ajada.

      Ma olen sinu naine. Pim edastas need sõnad viipekeeles pahase kärmusega. Ma nägin, et sa andsid Kate’ile relva. Räägi mulle, mis toimub.

      Caleb jäi vastuse võlgu.

*

      Talu elumajast olid järel ainult hunnik söestunud palke ja hõõguv tuhk. Kuumus oli olnud nii suur, et aknaklaasid olid ära sulanud. Surnukehi oleks Caleb saanud otsima hakata alles mitme tunni või vahest terve päeva pärast, kuigi ta kahtles, kas nendest on alles midagi muud peale luude ja hammaste.

      Kas nad pääsesid sinu arvates välja? küsis Pim.

      Caleb võis üksnes pead raputada. Kuidas see juhtus? Kas koldest kukkunud süsi? Ümberaetud latern? Midagi tühist – ja nüüd neid ei ole enam.

      Ta pani tähele midagi muud. Koppel oli tühi. Värav oli lahti; maad selle kõrval oli kaabitud, otsekui oleks keegi hobused tapnud ja raiped minema lohistanud. Mida see tähendab?

      Vaatame aita, viiples ta.

      Esimesena sisenes СКАЧАТЬ