Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ söömist; kui hea oleks jälle värsket köögivilja saada, mõtles ta.

      „Ma tõin sulle midagi.”

      Amy oli talle selja tagant lähemale hiilinud. Ta ulatas naeratades veeklaasi. Peter võttis klaasi vastu ja rüüpas. Vesi hammaste vastas oli jääkülm.

      „Vahest tuleksid majja? Aeg kisub hiliseks.”

      Nii see oligi. Maja vari oli pikk ja mäeharja tagant piilusid välja viimased päikesekiired.

      „Palju asju on veel vaja ära teha,” ütles Peter.

      „Alati on veel vaja palju asju ära teha. Sa võid homme edasi töötada.”

      Nad sõid sohval istudes õhtust, vana koer jalgade ümber nuuskimas. Amy pesi nõusid ja Peter tegi tule üles. Puud hakkasid kiiresti praksuma. See oli see teatava kellaaja mõnus rahulolutunne – nad jälgisid paksu teki all viibides kaminas tõusvaid leeke.

      „Kas sa tahad, et ma sulle ette loeksin?”

      Peter ütles, et tema arvates oleks see tore. Amy jättis ta veidikeseks ajaks üksi ning naasis siis koos paksu ja pudedavõitu lehtedega köitega. Ta naaldus sohva seljatoele, avas raamatu, köhis kurgu puhtaks ja alustas.

      „Kas saab minust endast mu eluloo peakangelane või omandab selle koha hoopis keegi teine, seda näidaku eelolevad leheküljed. Alustades oma elulugu oma elu algusega, panen kõigepealt kirja, et ma sündisin (nagu mulle on jutustatud ja nagu ma usun) reede öösi kell kaksteist. Pandi tähele, et samal hetkel, kui kell hakkas lööma, hakkasin mina karjuma.”2

      Kui imetore see on, kui sulle ette loetakse. Kui sa kandud sõnade turjal sellest maailmast ühte teise maailma. Ja kõige armsam oli seda lugu jutustava Amy hääl. Hääl voolas läbi Peteri nagu mingisugune mõnus elektrivool. Ta oleks võinud Amyt niiviisi igavesti kuulata – nende kehad lähestikku ja tema mõtted üheaegselt kahes kohas, nii tolle imeliste aistingutega jutustuse maailmas kui ka siin Amy juures selles majas, milles nad elasid ja olid alati elanud, otsekui polekski uni ja ärkvelolek kaks kõrvuti paiknevat kindlate piiridega seisundit, vaid üheainsa pideva terviku osad.

      Tüki aja pärast sai ta aru, et lugu on katkenud. Kas ta oli tukkuma jäänud? Ega viibinud ta ka enam sohval, vaid oli eneselegi teadmata kuidagiviisi teisele korrusele läinud. Tuba oli pime ja õhk näol külm. Amy magas tema kõrval. Kui palju kell on? Ja mis see on, mida ta tunneb – see taipamine, et miski oleks nagu valesti? Ta heitis teki pealt ja läks akna alla. Taevasse tõusnud loid poolkuu valgustas maastikku osaliselt. Kas seal aiaservas oli mingisugust liikumist?

      See oli keegi mees. Ta kandis tumedat ülikonda; ta seisis kannatliku vaatlejana käsi selja taga hoides ja vaatas ainiti üles akna poole. Mehe peale poolviltu langev kuuvalgus teravdas tema näojooni. Peter ei sattunud ärevusse, vaid koges mingisugust äratundmist, otsekui olekski ta seda öist külalist oodanud. Möödus vahest nii minut, mille vältel Peter jälgis meest õuel ja mees õuel jälgis teda. Seejärel pöördus võõras viisakalt noogutades ümber ja kõndis pimedusse.

      „Peter, milles on asi?”

      Peter keeras ennast aknalt ära. Amy oli voodis istuli tõusnud.

      „Seal väljas oli keegi,” ütles ta.

      „Keegi? Kes?”

      „Lihtsalt üks mees. Ta vaatas maja poole. Aga nüüd on ta läinud.”

      Amy ei lausunud viivuks midagi. Seejärel ütles ta: „See peab olema Fanning. Ma juba mõtisklesingi, millal ta välja ilmub.”

      Peterile ei tähendanud see nimi midagi. Kas ta tunneb Fanningit?

      „Pole midagi.” Amy tõmbas teki kõrvale, et Peter saaks pikali heita. „Tule voodisse tagasi.”

      Peter puges linade vahele sooja; mälestus tollest mehest kahanes otsekohe tähtsusetuks. Tekkide soe surve ja Amy tema kõrval; see oligi kõik, mida ta vajas.

      „Mida ta sinu arvates tahtis?” küsis Peter.

      „Mida Fanning üldse tahab?” Amy ohkas väsinult ja peaaegu tüdinult. „Ta tahab meid tappa.”

      Peter ärkas võpatades. Ta oli midagi kuulnud. Ta tõmbas õhku kopsudesse ja hoidis hinge kinni. See heli – põrandalaua kriiksumine jala all – kostis uuesti.

      Ta keeras ennast külili, küünitas parema käega põrandale ja võttis sealt püstoli. Kriiksumine oli kostnud esikust; seal paistis viibivat üksainus inimene, kes püüdis vaikust säilitada ega teadnud, et ta on ärkvel, ja järelikult oli üllatusmoment tema päralt. Ta tõusis ja läks üle toa maja esiküljel asetseva akna juurde; tema kahest etikule paigutatud sõdurist ihukaitse oli kadunud.

      Ta nihutas kaitseriivi pöidlaga pealt. Magamistoa uks oli suletud; ta teadis, et uksehinged teevad valju häält. Ukse avamisel saab sissetungija otsemaid teada, et ta on seal.

      Ta tõmbas ukse lahti ja astus kiiresti koridori. Köök oli tühi. Ta keeras hoogu vähendamata ümber nurga elutuppa, püstol väljasirutatud käes.

      Kamina ees seisvas vanas puust kiiktoolis istus üks mees. Tema nägu oli poolenisti ära pööratud ja pilk koondunud viimastele koldes hõõguvatele sütele. Peterit ei paistnud ta üldse tähele panevat.

      Peter astus püstoliga sihtides tema selja taha. Mees ei olnud küll pikka kasvu, kuid ta oli turske, ja tema laiad õlad täitsid terve tooli. „Näita mulle oma käsi.”

      „Tore. Sa oled ärkvel.” Mehe hääl oli rahulik ja peaaegu ükskõikne.

      „Kurat võtku, käed.”

      „Hea küll, hea küll.” Mees sirutas harali aetud sõrmedega käed ette.

      „Tõuse püsti. Pikkamisi.”

      Mees ajas end toolilt üles. Peter pigistas püstoli kõvemini pihku. „Nüüd keera näoga minu poole.”

      Mees pöördus.

      Püha ristivägi, mõtles Peter. Kuradima lugu.

      „Kas sa enda arvates oled võimeline lõpetama selle asjandusega minu poole sihtimise?”

      Michael oli vanemaks jäänud, aga vananenud olid nad muidugi kõik. Vahe seisnes asjaolus, et see Michael, keda ta tundis – tema vaimusilmas olnud pilt tollest mehest –, oli ainsa hetkega kakskümmend aastat edasi hüpanud. See oli teataval viisil nagu peeglisse vaatamine; need muutused, mida iseenda juures tähelegi ei pane, on teisele inimesele selgesti näkku vajutatud.

      „Mis ihukaitsjatega juhtus?”

      „Nende pärast pole vaja muretseda. Mälestusväärse peavalu saavad nad sellegipoolest.”

      „Juhuks kui see sulle huvi pakub, siis kella kahe ajal tuleb neile vahetus.”

      Michael vaatas kella. „Poolteist tundi. Ma ütleksin, et aega on küllaga.”

      „Mille jaoks?”

      „Ühe jutuajamise jaoks.”

      „Mida sa naftaga tegid?”

      Michael kortsutas püstoli poole vaadates СКАЧАТЬ