Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Need on minu mehed. Ma lubasin neile kohta laeval. Sellest lubadusest ma ei tagane.”

      Peter viskas märkmiku lauale. „Sa oled mõistuse kaotanud.”

      Michael kallutas ennast ettepoole. „Peter, see tuleb. Sa pead selle teatavaks võtma. Ja palju aega meil just ei ole.”

      „Möödunud on kakskümmend aastat ja nüüd on sellega äkitselt kohutavalt kiire.”

      „Bergensfjordi taastamisele läks nii palju aega, kui läks. Kui mul oleks olnud võimalik sellega rutem ühele poole saada, siis ma oleksin nii ka teinud. Me oleksime juba ammu siit läinud.”

      „Ja kuidas me peaksime need inimesed ilma paanikat tekitamata sinu laevale saama?”

      „Tõenäoliselt ei saagi. Just nimelt selle jaoks need püssid ongi.”

      Peter vahtis teda suuril silmil.

      „Mina näen kolme võimalust,” jätkas Michael. „Esimene on avalik loosimine vabade kohtade täitmiseks. Mina olen ilmselgelt selle vastu. Teine võimalus on selline, et me teeme ise omad valikud, räägime inimestele selle nimekirja saateks, mis on toimumas, lubame neil endal otsustada, kas nad jäävad siia või tulevad kaasa, ning anname oma parima, et neid siit välja tuues korda säilitada. Mina isiklikult arvan, et sellest saaks katastroof. Me ei saa neid asju mitte kuidagi varjul hoida ja sõjavägi ei pruugi meid toetada. Kolmas võimalus on mõnda meie teada usaldusväärset tähtsat inimest arvestamata laevale viidavatele üleüldse mitte midagi rääkida. Me korjame nad keset ööd kokku ja toimetame minema. Kui nad on juba maakitsusel, teatame neile hea uudise, et nad kuuluvad õnnelike hulka.”

      „Õnnelike? Ma ei suuda uskuda isegi seda, et me praegu säärast juttu ajame.”

      „Ära sa seda viga küll tee – nad on just nimelt õnnelikud. Nemad saavad oma elu edasi elada. Veel enamgi. Nad saavad tõepoolest ohutus kohas sellega uuesti otsast alustada.”

      „Ja kas see sinu laev suudab neid ikka sinna viia? See vrakk?”

      „Ma loodan, et suudab. Ma usun, et suudab.”

      „Sa ei räägi just väga veendunult.”

      „Me andsime oma parima. Aga garantiisid meil ei ole.”

      „Nii et need seitsesada õnnelikku inimest võivad otseteed ookeanipõhja minna.”

      Michael noogutas. „Just nimelt nii see võibki juhtuda. Ma ei ole sulle kunagi valetanud ega kavatse ka nüüd sellega algust teha. Kuid korra see laev juba sõitis teisele poole maakera. Ta teeb seda uuesti.”

      Vestluse katkestasid häältepuhang väljast ja kõva kolkimine uksele.

      „No hüva,” sõnas Michael ja andis endale peopesadega laksu vastu põlvi. „Näib sedamoodi, et meie aeg on otsas. Mõtle selle peale, mida ma sulle rääkisin. Esialgu aga peame asjadele õige väljanägemise andma.” Ta pistis käe pauna ja võttis sealt Beretta.

      „Michael, mida sa teed?”

      Ta sihtis püstoliga loiult Peterit. „Etenda pantvangi osa nii hästi, kui oskad.”

      Tuppa sööstis kaks sõdurit; Michael tõusis käsi üles tõstes jalule. „Annan alla,” ütles ta vahetult enne seda, kui lähim sõdur kahe pika sammuga tema juurde astus, püssikaba kergitas ja sellega talle vastu pead virutas.

      48

      Rudy oli näljane. Päris tõega kuradima näljane.

      „Halloo!” hüüdis ta nägu vastu trelle surudes, et häält mööda pimedat koridori edasi suunata. „Kas te olete mu ära unustanud? Kuulge, lontrused, ma nälgin siin ju surnuks!”

      See lõugamine oli mõttetu; mitte keegi – ei Fry ega Eustace olnud pärast lõunat kabinetis käinud. Rudy potsatas narile ja püüdis hoiduda oma tühja kõhu peale mõtlemast. Mida kõike oleks ta nüüd küll nende totakate kartulite eest andnud.

      Ta pöördus naril selili ja püüdis ennast mugavamalt sisse seada. Paljud kohad tegid ikka veel haiget; Rudy proovis küll igasuguseid asendeid, kuid kõik need üksnes panid ta jälle uutmoodi valutama. Olgu pealegi, selle peksmise oli ta suurel määral ise välja kutsunud. Ta ei hakkaks vastupidist väitma. Aga mis oleks juhtunud, kui Fry poleks ust lahti saanud? Oleks juhtunud surnud Rudy, vaat mis.

      Ta jäi mõneks ajaks tukkuma. Kõhus vulksus sealne vähene vedelik. Ta ei teadnud kindlalt, kui palju kell võiks olla; ilmselt palju, kuigi ilma toitu toova Fry naasmiseta oli päev kaotanud oma rütmi. Tal poleks olnud midagi mõne raamatu vastu, et sellega endale tegevust anda, kui kambris oleks olnud valgust, et kirja näha, või kui ta oleks üleüldse lugeda osanud – kuid ta ei osanud, sest polnud iial aru saanud, mis mõtet sellel oleks.

      Kuradima Gordon Eustace.

      Märkamatult möödus veel teatav aeg. Tema meeled hõljusid parajasti unelaine harjal, kui hirmuvõpatus ta virgele ajas.

      Kusagil väljas kisendas naine.

      Aken paiknes kõrgel; et nina üle aknalaua upitada, oli Rudy sunnitud kikivarvule tõusma ja trellidest kinni haarama. Nüüd oli helisid – laske, hüüdeid ja kriiskeid – juba rohkesti. Aknast tormas mööda tume inimkuju ja siis veel kaks.

      „Hei!” hõikas Rudy neile järele. „Hei, ma olen siin!”

      Midagi toimus ja hea see midagi ei olnud. Ta hüüdis veel veidi aega, kuid keegi ei peatunud ega isegi mitte vastanud talle. Kisa kustus ja algas siis uuesti ning valjemana kui varem, sest karjus palju inimesi korraga. Võib-olla polegi nii hea mõte rääkida kellelegi, kus ma olen, mõtles Rudy. Ta laskis trellid peost ja taganes aknast kaugemale. Toimus seal siis mis tahes, aga ta oli lõksus nagu purgis rott. Parem lihtsalt lõuad pidada.

      Maailm jäi uuesti vaikseks. Läks mööda vahest minut, kui Rudy kuulis, et hoone välisuks tehti lahti. Ta langes põrandale ja vingerdas nari alla. Tooli kriuksumine, jalgade lohistamine ja sahtli avamine – keegi otsis midagi. Siis Rudy kuulis võtmekõlinast, mis see oli.

      „Šerif?”

      Vastust ei tulnud.

      „Asešerif Fry? Kas see oled sina?”

      Koridor täitus pehme rohelise valgusega.

      Selsamal ajal tungis Texases Mysticu asunduses maa seest välja kolm viiruskit.

      Kauna liikmed ilmusid nähtavale üksikute järkudena nagu nukust arenevad valmikud – kõigepealt hakkasid paistma küüniste pärlmutrina läikivad otsad ja siis pikad peenikesed sõrmed ning seejärel purskas maapind kõrvale, paljastades tähtedele nende kitsad ebainimlikud palged. Nad tõusid püsti, raputasid endalt mulla nagu koerad ja sirutasid oma uniseid ihuliikmeid. Nad vajasid üht viivu, et olukorda hinnata. Oli öö. Nad viibisid põllul. Põldu oli äsja küntud. Esimesena väljus kauna võimukaim liige lesest poepidaja George Pettibrew; teisena tuli linna sepp Juno Brand; kolmas oli üks Hunti asundusest pärit neljateistaastane tütarlaps, kes võeti kaasa neli ööpäeva tagasi, kui ta oli oma perekonna talus keset ööd välikäimlasse lippamas. Viiruskite varasemad identiteedid ei olnud võimelised nende mälestustesse tõusma, sest neil ei olnudki mälestusi; oli ainult ülesanne ja ei miskit muud.

      Nad СКАЧАТЬ