Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma…?”

      „Oi, palun, tunne ennast koduselt.”

      Michael võttis paunast määrdunud vahariidesse mässitud pudeli. Ta mähkis selle lahti ja näitas Peterile.

      „Minu kõige värskem retsept. Tõmbab sul peakolu luuni paljaks.”

      Peter tõi köögist kaks napsiklaasi. Kui ta tagasi jõudis, oli Michael juba nihutanud sohva ees seisva lauakese äärde kiiktooli; Peter võttis istet tema vastas. Laual oli suur papist dokumendimapp.

      Michael eemaldas pudelilt vaha, valas kangema kraami klaasidesse ja kergitas enda oma.

      „Sõpruse terviseks,” ütles ta.

      Maitse plahvatas Peteri põsekoobastesse; otsekui joonuks puhast piiritust.

      Michael matsutas tunnustavalt huuli. „Pole just paha, kuigi seda ütlen mina ise.”

      Pisaratest tulvil silmadega Peter surus köha alla. „Nii et sind saatis siia Dunk?”

      „Dunk?” Michael krimpsutas nägu. „Ei saatnud. Meie vana sõber Dunk on koos oma semudega väga pikal ujumisretkel.”

      „Seda ma kahtlustasin.”

      „Sul pole vaja mind tänada. Kas sa said püssid kätte?”

      „Sa jätsid välja selle osa, kus räägitakse, mille jaoks need anti.”

      Michael tõstis mapi laualt ja sidus paelad lahti. Ta võttis mapist kolm dokumenti: ühe maali, käsitsi täis kirjutatud paberilehe ja ajalehe. Ajalehe päises seisis INTERNATIONAL HERALD TRIBUNE.

      Michael kallas Peteri klaasi uuesti täis ja lükkas tema ette.

      „Joo see ära.”

      „Ma ei taha teist.”

      „Usu mind, tahad küll.”

      Michael ootas, et Peter midagi ütleks. Sõber seisis akna alla ja vaatas öhe, kuigi Michael kahtles, kas ta suurt midagi näeb.

      „Anna andeks, Peter. Ma tean, et see ei ole hea uudis.”

      „Kuidas sa võid selles nii kuradima kindel olla?”

      „Sa pead mind usaldama.”

      „Ja midagi muud sul ei olegi? Sind usaldada? Juba ainuüksi sinuga kõneldes panen ma toime umbkaudu viis seaduserikkumist.”

      „See juhtub. Viiruskid tulevad tagasi. Tegelikult nad ei olegi kunagi kadunud olnud.”

      „See on ju… nõdrameelne jutt.”

      „Ma soovin, et oleks.”

      Michaelil polnud kellestki kordagi nii kahju olnud alates päevast, mil ta istus terve eluiga tagasi koos Theoga etikul ja teatas talle, et akud on tühjaks saamas.

      „Too viirusk…” alustas Peter.

      „Fanning. Null.”

      „Miks sa teda niiviisi nimetad?”

      „Sellise nime all tunneb ta ennast ise. Katsealune Null, kes nakatati esimesena. Nende dokumentides, mis Lacey meile Colorados andis, kirjeldati kolmeteist katsealust ehk Kahtteist ja Amyt. Kuid viirus pidi ju kusagilt tulema. Fanning oli selle peremees.”

      „Nii et mida ta siis ootab? Miks ei rünnanud ta meid palju aastaid tagasi?”

      „Mina tean ainult seda, et olen rõõmus, et ta ei rünnanud. See andis meile vajaliku aja.”

      „Ja Greer teab sellest tänu mingisugusele… nägemusele.”

      Michael ootas. Ta teadis, et vahel ongi ootamine see, mida tuleb teha. Aju keeldub mõningaid asju teatavaks võtmast; vastupanul endal peab laskma hääbuda.

      „Me avasime värava kahekümne ühe aasta eest. Nüüd aga tantsid sina uksest sisse ja ütled, et see kõik oli üks suur viga.”

      „Ma tean, et seda on raske omaks võtta, kuid sina ei teadnud ju midagi. Keegi ei teadnud. Elu pidi edasi minema.”

      „Mida ma peaksin sinu arvates inimestele rääkima? Keegi vanamees nägi halba und ja ma oletan, et lõpuks me oleme kõik siiski surnud?”

      „Sa ei räägi neile üleüldse mitte midagi. Pooled ei usuks sind; teine pool läheks peast segaseks. Sellest tuleks täielik segapuder – kõik laguneks koost. Inimesed teeksid oma rehkendamised. Meil on laeval ruumi kõigest seitsmesajale.”

      „Et sõita sellele saarele siin.” Peter osutas halvakspanevalt Greeri maalile. „Sellele pildile tema peas.”

      „Peter, see on midagi enamat kui pilt. See on kaart. Kes võib tegelikult teada, kust see tuli? See ei ole minu, vaid Greeri rida. Aga nii palju ma igatahes tean, et lihtsalt niisama ta seda ei näinud.”

      „Sa jätsid mulle alati nii mõistliku inimese mulje.”

      Michael kehitas õlgu. „Ma möönan, et kogu see värk nõudis teatavat harjumist. Kuid need killud sobivad üksteisega. Sa ju lugesid seda kirja. Bergensfjord oli teel sinnapoole.”

      „Ja kes nimelt otsustab, kes sinna sõidavad? Kas sina?”

      „Sina oled president ja lõppkokkuvõttes on see sinu ülesanne. Kuid minu arvates nõustud, et…”

      „Nõustunud ei ole ma millegagi.”

      Michael hingas sügavalt sisse. „Minu arvates sa nõustud, et me vajame teatavate oskustega inimesi. Arste, insenere, talupidajaid ja puuseppi. Ilmselt läheb meil tarvis juhte, nii et see kaasab ka sinu.”

      „See on absurdne. Isegi kui sinu jutt vastab tõele, mis oleks ju naeruväärne, ei lähe mina siit mitte mingil juhul minema.”

      „Mina sinu asemele mõtleksin ümber. Me vajame valitsust ja üleminek peab olema võimalikult sujuv. Aga see on juba hilisem teema.” Michael võttis oma paunast väikese nahkkaantega märkmiku. „Ma koostasin reisijate nimekirja. On mõned nimed – mõned inimesed –, kellest ma tean, et nad vastavad nõuetele, ja me oleme nimekirja võtnud ka nende lähisugulased. Ka vanus on üks tegureid. Suurem osa on nooremad kui neljakümnesed. Muus osas on määravaks nende ametikirjeldused, mis on rühmitatud üksikute kategooriate kaupa.”

      Peter võttis märkmiku vastu, avas selle esimeselt leheküljelt ja hakkas lugema.

      „Sara ja Hollis,” ütles ta. „See on sinust tubli.”

      „Sul ei ole vaja pilgata. Kui see peaks sind huvitama, siis ka Caleb on seal sees.”

      „Aga kuidas jääb Apgariga? Teda ei näe ma kusagil.”

      „Kui vana see mees on? Kuuekümne viiene?”

      Peter vangutas nördinult pead.

      „Ma tean, et ta on sinu sõber, kuid me räägime praegu inimtõu taasloomisest.”

      „Ühtlasi on ta sõjaväe kindral.”

      „Nagu СКАЧАТЬ