Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ metallkastid vabade muulade selga, ja koos läksid nad edasi, Darky Gardineri puhutise vaikse laulu saatel, minnes üles kaljujärsakutest ja rusukallakutest, üle mäekurude, läbi varemetes külade, mööda roiskuvast lihast, poolenisti püsti, poolenisti ümber kukkunud logisevatest kiviaedadest, kõikjal ümberringi see maha läinud oliiviõli lehk, hobuselaipade lehk, ümberaetud toolide ja katkiste laudade ja voodite lehk, varemes majade sissevajunud katuste lehk, kui vaenlase seitsmekümne viiesed pidevalt nende ette ja taha põrutasid.

      Tagasi madalamale maale jõudnud, möödusid nad kiviaedadest, mis ei olnud pakkunud meestele vähimatki kaitset langevate kahekümne viie naelaste eest, nüüd lebasid nad rahus keset laialipaisatud ja katkist varustust ja Prantsuse plekk-kiivreid. Nad kõndisid edasi, ümberringi surnud, surnud lebamas kokkukuhjatud poolkuukujuliste kivirinnatiste taga, mis polnud neid surmast päästnud, surnud pundumas sorgopõllul, mille mürsuplahvatuses purunenud iidsest akveduktist pärit vesi oli ilgeks mülkaks muutnud, viisteist surnut seitsme majaga külas, kuhu nad olid surma eest varjule läinud, surnud naine minareti rusude ees, väike asjadekomps tänavatolmu sisse laiali pudenenud, hambad ühe kõrvitsa peal, surnute haisvad tükid mahapõlenud veoautovrakis.

      Hiljem oli Dorrigo Evansil meeles, kui ilus oli olnud kompsu pleekinud kanga punavalge lillemuster, ja ta tundis pentsikut häbi, et ta suurt muud ei mäletanud. Ta oli unustanud purustatud külamajade ümber heljuva kivitolmu terava maitse, kondiste eeslikorjuste leha ja armetute kitsekorjuste leha, katkiste terrasside leha ja purustatud oliivisalude leha, fugasslõhkeaine hapu leha, mahaläinud oliiviõli raske leha, mis kõik sulasid kokku üheksainsaks lehaks, mida ta hakkas seostama hädas inimestega. Nad olid suitsetanud, et surmalehka sõõrmetest tõrjuda, nad olid heitnud nalja, et peletada vaevavaid mõtteid surnutest, nad olid söönud, et meeles pidada, et nad on elus, ja Darky Gardiner oli vedanud kihla omaenese surma peale, uskudes, et ta šansid paranevad kogu aeg.

      Keskööl läbi maisipõldude minnes sattusid nad varemetes külale, mille kohal särasid rohelised valgustusraketid, prantslased olid küla austraallastelt ägedas võitluses vallutanud ja siis seletamatul põhjusel maha jätnud. Miinid, millega prantslased olid neid tulistanud, olid austraallastest kaitsjatest teinud midagi, mis ei olnud inimesed: tumepunane kuivanud liha ja kärbestest kubisevad soolikad, viirulised luutükid ja irevil hambad pinguldatud nägudes, surma kohutavad paljad hambad, mida Dorrigo Evans hakkas nägema igas naeratuses.

      Viimaks jõudsid nad külla, kuhu neid oli kästud minna, ja leidsid, et see on alles prantslaste käes ja kuningliku mereväe tugeva suurtükitule all. Kaugel merel ähkisid ja puhkisid sõjalaevad, suured kahurid töötasid küla purustades metoodiliselt maja maja kaupa, viisid tule küünilt kivimajani ja seejärel kõrvalhooneni maja taga. Dorrigo Evans, muulaajajad ja kuulipildurid vaatasid kaugemalt pealt, kuidas terve küla nende silme all pihuks ja põrmuks tehti.

      Kuigi oli raske kujutleda, et seal oleks veel võinud midagi elus olla, langesid mürsud endiselt. Keskpäeval prantslased ootamatult taganesid. Austraallased tungisid mürsuplahvatustest kõrbenud kollasel maal edasi, liikudes läbi kokku varisenud terrassimüüride, üle purunenud plaatide ja ümber murdunud puude terveksjäänud juurepundarde, kõverate suurtüki- ja kahuritorude; mööda juba punduvatest ja lõhenenud nahaga suurtükimeeskondadest, kellest mõned näisid keskpäevapäikeses uinuvat, kui ainult nende lõhkistest silmamunadest poleks voolanud hüüvet, mis habemetüükas nägudel mustusega räpaseks tainaks segunes. Keegi ei tundnud peale nälja ja väsimuse midagi. Nende ette oli kära tegemata koperdanud üks kits, soolikad ripakil, ribid väljas, pea püsti, tumm, otsekui elaks ta ainult tahtejõu najal. Võib-olla elaski.

      See on ju kuradima Beau Geste isiklikult, ütles pikk punapäine kuulipildur. Nad lasid kitse ikkagi maha. Ta oli Huoni orust pärit õunakasvataja, kellele meeldis teisi tervitada laisa natsisaluudiga ja kelle täisnimi oli Gallipoli von Kessler. Ta nime taga oli ta sakslasest isa, kes teeseldes, nagu oleks ta vanas maailmas keegi olnud, lisas talupojanimele Kessler aadliku von’i ja hiljem kartis uues maailmas kõik kaotada, kui ta küün ilmasõja sakslastevastases hüsteerias maha põletati. Mägiasula Hobarti taga, kus nad koos teiste saksa sisserändajatega elasid, oli kohe Bismarckist Collinsvale’iks ümber nimetatud, ja Karl von Kessler oli oma pojale isa auks pandud eesnime asemele andnud nime Austraalia osavõtu auks läbikukkunud sissetungist Türki, mis toimus aasta enne tema sündi. See nimi oli liiga uhke näo jaoks, mis nägi välja nagu vana õunasüda. Kõik ütlesid talle lihtsalt Kess.

      Linnas olid nad möödunud tulipunaselt hõõguvast Prantsuse tankist, kummuli veoautodest, purukssõidetud soomusautodest, tavalistest autodest, mis olid kuulidest pikitud, laskemoonavirnadest, tänavatel vedelevast paberirämpsust, riietest, mürskudest, kahuritest ja püssidest. Kaose ja varemete keskel olid poed lahti, kauplemine käis, inimesed koristasid tänavaid nagu pärast loodusõnnetust, ja linnaloaga austraallased uitasid ringi ja ostsid või mangusid suveniire.

      Nad jäid magama šaakalite haukumise saatel, kes olid tulnud surnuid õgima.

      13

      Aovalguses üles tõustes leidis Dorrigo, et Darky Gardiner on keset küla peatänavat lõkke süüdanud. Ta istus luksuslikus tugitoolis, mille polstrit kattis hõbedaste brokaadist kaladega sinine siid, üks jalg üle käetoe visatud, tule ees, ja mängis kokkukägardatud Prantsuse sigaretipakiga. Tolle tooli meres – tume kõhetu keha räpases khakivärvi vormis – meenutas ta Dorrigole võõrale rannale uhutud adruoksa.

      Näis, et Darky Gardineri sõdurikott on poole väiksem kui teistel, aga sellest ilmus lagedale näiliselt lõppematu toidu ja sigarettide tagavara – mustalt turult hangitud, leitud või varastatud –, väikesed imed, mis olid talle andnud hüüdnime Must Prints. Just siis, kui ta Dorrigo Evansile karbi Portugali sardiine viskas, hakkasid Vichy prantslased küla tulistama seitsmekümne viiestest, raskekuulipildujatest ja lennukilt, mis tegi madallende. Aga tundus, et kõik juhtub kusagil mujal, ja nõnda jõid nad Prantsuse kohvi, mille oli leidnud Jimmy Bigelow, ja ajasid juttu, oodates, et käsk või sõda nad leiaks.

      Jänku Hendricks – halvasti suus istuvate proteesidega jässakas mees – lõpetas ühe Damaskuse postkaardi tagaküljel skitsi, mis pidi asendama lagunevat fotot Maisiest, Sisalik Brancussi naisest. Tolle näole oli ilmunud peente pragude ämblikuvõrk ja emulsioonijäänused olid kokku keerdunud nii paljudeks tillukesteks sügislehtedeks, et naine oli vaevu aimatav. Jänku Hendricksi pliiatsijoonistus tabas sama poosi ja kaela, aga naise silmad olid veidi ja rind palju rohkem Mae Westi moodi, tal oli partii, millega Maisie polnud kunagi kiidelda saanud, ja tema pilk oli kuidagi otsekohesem ja kütkestavam ja kõneles asjadest, mida Maisie tegi harva.

      Sa seleta mulle ära, ütles Jimmy Bigelow parajasti, miks me niidame kuulipildujatega maha virnade viisi prantslaste eest võitlevaid musti aafriklasi, kes sama hea meelega tapavad meid, Lähis-Idas inglaste eest võitlevaid austraallasi?

      Sisalik Brancussile valmistas joonistus muret – talle tundus see võlts, oli seega otsekui omamoodi reetmine. Aga et kõigi teiste meelest nägi ta naine imetore välja, pakkus ta Jänku Hendricksile selle vastu oma kella ja kuulutas, et see on täpipealt tema tüdruk. Jänku keeldus pakkumisest, võttis välja visandivihiku ja hakkas joonistama rühmaportreed neist kõigist hommikukohvi joomas.

      See paik ei ole isegi kuramuse Austraaliast, kurat, ida pool, ütles Jack Rainbow. Tal oli anahoreedi nägu ja sadamatöölise keel, kes tema, humalakasvataja, ei olnud. See on põhjas, ütles ta. Pole mingi ime, et me ei saa aru, kus järgmine küla on. Me ei tea seda ka mitte, kus me ise oleme. See on kuradi kaugpõhi.

      Sa oled alati kommu olnud, ütles Darky Gardiner. Ma vean kaksteist ühe vastu kihla, et olen hommikusöögi ajaks teises ilmas. Ausamat kihlvedu pole sul kusagilt võtta.

      Jack Rainbow vastas, et parem võiks ta Darky kohe siinsamas maha lasta.

      Dorrigo Evans pani kakskümmend kolme vastu välja kümme šillingit, СКАЧАТЬ