Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan

Чтение книги онлайн.

      1

      Mispärast on asjade alguses alati valgus? Dorrigo Evansi esimesed mälestused olid päikeseküllasest kogudusemajast, kus ta istus koos ema ja vanaemaga. Puust kogudusemaja. Pimestav valgus ja tema paterdamas edasi-tagasi, valguse transtsendentsesse embusse ja sealt välja, naiste käte vahele. Naiste, kes teda armastasid. Otsekui merre minek ja rannale naasmine. Üha uuesti ja uuesti.

      Jumal õnnistagu sind, ütleb ema, hoiab teda ja laseb tal minna. Jumal õnnistagu sind, poiss.

      See pidi olema 1915. või 1916. aastal. Ta oli siis ühene või kahene. Varjud tulid hiljem, kui kerkiva käsivarre must piirjoon petrooleumilambi rasvases valguses üles kargas. Jackie Maguire istus Evansite väikeses pimedas köögis ja nuttis. Tollal ei nutnud peale titade keegi. Jackie Maguire oli vana mees, võib-olla nelikümmend, vahest enamgi, ja ta katsus oma rõugearmiliselt näolt pisaraid käeseljaga ära pühkida. Või vahest ehk sõrmedega?

      Ainult tema nutt oli Dorrigo Evansile meelde jäänud. See kõlas, nagu puruneks midagi. Selle aeglustuv rütm meenutas talle püünispaeltes lämbuva küüliku vastu maad pekslevaid tagajalgu – ainsat sellesarnast heli, mida ta kuulnud oli. Ta oli üheksa-aastane, oli tulnud tuppa, et näidata emale verevalumit pöidlal, ja tal polnud seda suurt millegagi võrrelda. Varem oli ta näinud täismeest nutmas vaid ühe korra: see oli jahmatav pilt, kui ta vend Tom Prantsusmaalt ilmasõjast naasis ja rongilt maha tuli. Ta oli oma sõdurikoti kuuma raudteetolmu sisse visanud ja lahinal nutma puhkenud.

      Venda jälgides oli Dorrigo Evans juurelnud, mis asi see küll on, mis võib täismehe nutma panna. Hiljem sai nutust lihtsalt tunde märk ja tundest ainuke kompass elus. Tunne läks moodi ja emotsioonist sai teater, milles inimesed olid näitlejad, kes väljaspool lava ei teadnud enam sedagi, kes nad on. Dorrigo Evans elas küllalt pika elu, et neid muutusi näha. Ja tal oli meeles aeg, kui inimesed nutmist häbenesid. Kui nad kartsid nõrkust, millest see kõneles.

      Häda, mis see kaasa tõi. Ta elas, et näha, kuidas inimesi kiidetakse asjade eest, mis ei olnud kiitust väärt, sest arvati, et tõde võiks nende tundeid solvata.

      Tomi kojutuleku ööl põletasid nad lõkkel Kaiser’i nukku. Tom ei poetanud sõnagi ei sõjast, sakslastest, gaasist, tankidest ega kaitsekraavidest, mille kohta nad olid kuulnud. Ta ei öelnud üldse mitte midagi. Ühe mehe tunded ei suuda alati vastata kõigele, mida elu toob. Mõnikord ei suuda nad üldse suurt millelegi vastata. Ta ainult vahtis tulle.

      2

      Õnnelikul inimesel ei ole minevikku, kuna õnnetul midagi muud ei olegi. Vanaduses ei olnud Dorrigo Evans enam kindel, kas ta oli seda lugenud või oli ta selle ise välja mõelnud. Välja mõelnud, segi ajanud ja ära lõhkunud. Halastamatult ära lõhkunud. Kivist kruusaks, kruusast tolmuks, tolmust mudaks, mudast kiviks, nii see maailm käib, ütles ta ema talle alati, kui ta küsis põhjendust või seletust, miks maailm on nii- või naasugune. Maailm on, ütleks ema. Ta lihtsalt on, poiss. Ta oli üritanud mängukindluse jaoks kaljuseinast kivi välja kangutada, kui teine, suurem kivi talle pöidla peale kukkus ja küüne alla tuli suur tuikav verevalum.

      Ema pani Dorrigo istuma köögilauale, kus lambivalgus oli kõige heledam, ja tõstis Jackie Maguire kentsakat pilku vältides poja pöidla valguse kätte. Jackie Maguire poetas nuutsatuste vahele vaid mõne sõna. Eelmisel nädalal oli ta naine nende noorima lapse ühes võtnud ja rongiga Launcestoni sõitnud, aga tagasi ei olnud ta tulnud.

      Dorrigo ema võttis lihanoa. Piki tera serva jooksis hele hangunud lambarasva rant. Ta torkas noaotsa pliidi alla süte sisse. Sealt kerkis õhku väike suitsurõngas ja kööki täitis kõrbenud lambaliha lõhn. Ta tõmbas noa välja, selle otsal sätendasid eredad valged sädemed, millel oli Dorrigole ühekorraga lummav ja hirmutav mõju.

      Ole vagusi, ütles ema, võttes ta käest nii kõvasti kinni, et see ehmatas teda.

      Jackie Maguire rääkis, kuidas ta oli postirongiga Launcestoni sõitnud ja naist igalt poolt otsinud, polnud teda aga kusagilt leidnud. Dorrigo Evansi silme all puudutas tulipunane noaots ta küünt, mis hakkas suitsema, kui ema sellesse auku põletas. Ta kuulis Jackie Maguiret lausumas –

      Ta on maamuna pealt kadunud, proua Evans.

      Suits hajus ja küüne alt tulvas natuke tumedat verd, tuikav valu ja hirm tulikuuma lihanoa ees olid äkitselt kadunud.

      Lase jalga, ütles Dorrigo ema ja nügis ta laualt maha. Lase nüüd jalga, poiss.

      Kadunud! ütles Jackie Maguire.

      Kõik see toimus ajal, kui maailm oli suur ja lai ja Tasmaania saar oli veel terve maailm. Saare paljudest kaugetest ja unustatud eelpostidest olid vähesed nii unustatud ja nii kauged kui Cleveland, ligi neljakümne hingega külake, kus Dorrigo Evans elas. Vanas, raskeid aegu näinud ja unustusse vajunud süüdimõistetute külas, kus varem oli olnud postitõllajaam, ent mis nüüd hingitses veel raudtee harujaamana, oli käputäis George’i-aegseid ehitisi ja siinseal mõned turritavate verandadega puumajad, varjupaik neile, kes olid välja kannatanud pika maapao ja viletsuse ajajärgu.

      Väänlevate vaigupuude ja hõbeakaatsiate vahel, mis kuumuses lainetasid ja tantsisid, oli suvel kuum ja raske ja talvel raske, lihtsalt raske. Elekter ja raadio olid alles tulemata, ja kui need poleks olnud 1920. aastad, oleksid need vabalt võinud olla 1880-ndad või 1850-ndad. Palju aastaid hiljem ütles Tom, mees, kes üldiselt mõistujuttu ei ajanud, aga keda võis tagant tõugata, nõnda oli Dorrigo tookord mõelnud, ta enese lähenev surm ja sellega kaasas käiv hirm vanaduse ees, et terve elu on ainult allegooria ja tõeline elu on mujal – et see on nagu sureva maailma pikk sügis.

      Nende isa oli pöörmeseadja ja tema perekond elas raudtee ääres Tasmaania raudteevalitsusele kuuluvas klinkerplangutusega laudhütis. Suvel, kui vesi otsa lõppes, tõid nad seda ämbritega auruvedurite jaoks üles seatud veepaagist. Nad magasid endi püütud kuusude nahkade all ja elasid peamiselt küülikutest, keda nad püüdsid, vallabitest, keda nad lasid, kartulitest, mida nad kasvatasid, ja leivast, mida nad küpsetasid. Isa, kes oli üle elanud 1890-ndate majanduslanguse aja ja näinud inimesi Hobarti tänavatel nälga suremas, ei suutnud uskuda oma õnne, et on lõpuks elama sattunud sellisesse tööliste paradiisi. Oma süngematel hetkedel tavatses ta ka öelda: „Sa elad koeraelu ja sured koera kombel.”

      Dorrigo Evans teadis Jackie Maguiret mõnest koolivaheajast, mis ta oli Tomi pool veetnud. Et Tomi juurde jõuda, sai ta Clevelandist Fingali oru teeharuni küüti Joe Pike’i plaanvankris. Kui vana veohobune, keda Joe Pike kutsus Gracieks, häirimatult traavis, õõtsus Dorrigo edasi-tagasi, vaatas metsikult väänlevaid vaigupuid ja kujutles, et muutub üheks neist okstest, mis pea kohal kõrges sinises taevas oma harusid lehvitasid. Ta tundis niiske puukoore ja kuivavate lehtede lõhna ja vaatas kõrgel ülal kädistavaid roheliste ja punaste muskusnestepapagoide salku. Ta neelas endasse tikksabade ja meelindude laulu, joovitajate piitsaplaksutusi, millega segunesid Gracie ühtlane kabjaklobin ja vankri nahkrihmade ja puutelgede ja raudkettide kägin ja kõlin, terve aistingute universum, mis kordus hiljem ta unenägudes.

      Nad liikusid edasi mööda vana postimaanteed, mööda postihotellist, mille raudtee oli laostanud ja mis oli nüüd lagunenud, peaaegu ahervare, kus elas mitu vaest perekonda, nende seas Jackie Maguire pere. Iga paari päeva tagant andis tolmupilv märku lähenevast autost ja lapsed tulid võsast ja tõllakuurist välja ja ajasid kärarikast pilve taga, kuni nende kopsud olid tuld ja jalad tina täis.

      Fingali oru teeotsas libistas Dorrigo Evans end vankrilt maha, lehvitas hüvastijätuks Joele ja Graciele ja hakkas astuma Llewellyni СКАЧАТЬ