Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Pärastlõunal jõudis ta Tomi koju, koopasse, mis peitus varjulises teekäänakus mäeharja all. Koobas oli veidi väiksem kui nende kaldkatusega köök ja selle kõige kõrgemas kohas sai Tom püsti seista, kui ta pead kummargil hoidis. Koobas läks kummastki otsast kitsamaks nagu muna ja selle sissepääsu varjas kaljueend, mis tähendas, et seal võis tuli öö otsa põleda ja koobast kütta.

      Mõnikord võttis Tom, kel oli vanust nüüd pealt kahekümne, Jackie Maguire endaga tööle kaasa. Tomil oli hea hääl ja õhtuti laulis ta tihti mõne laulu. Hiljem võttis Dorrigo mõne vanadest Bülletäänidest või Smithi nädalalehtedest, mis olid kahe kuusutrapperi kogu raamatukogu, ja luges sealt lõkketule paistel Jackie Maguirele, kes ei osanud lugeda, ja Tomile, kes ütles, et ta oskab. Neile meeldis, kui Dorrigo luges „Tädi Rose’i nõuandeveergu”, rahvaballaade, mida nad hindasid nutikateks või teinekord väga nutikateks. Vähe aja pärast hakkas Dorrigo nende jaoks pähe õppima luuletusi kooliraamatust, mille pealkirjaks oli „Inglise Parnass”. Nende lemmikuks oli Tennysoni „Ulysses”.

      Naeratus rõugearmilisel näol, mis hiilgas lõkke paistel nagu äsja väljakallatud ploomipuding, tavatses Jackie Maguire öelda: Oh neid vanu olijaid! Nad oskavad sõnu kõvemini kinni nöörida kui vaskpüünis, mis küülikult hinge võtab!

      Ja Dorrigo ei öelnud Tomile, mida ta oli näinud nädal aega enne proua Jackie Maguire kadumist: oma venda, kelle käsi oli tolle seeliku all, kui ta – väike salapärane tundeerk tumedat verd naine – tõllakuuri taga seljaga vastu kanakuuti toetus. Tomi nägu oli tema kaela vastas. Dorrigo teadis, et vend suudleb. Veel aastaid hiljem mõtles Dorrigo tihtilugu proua Jackie Maguirest, kelle pärisnime ta eales teada ei saanud, kelle pärisnimi oli nagu toit, millest ta sõjavangilaagris iga päev unistas – see oli olemas ja seda ei olnud, see surus end ta pealuusse ja haihtus alati kohe, kui ta käe selle järele välja sirutas. Mõne aja pärast mõtles ta naisest harvemini, ja veel mõne aja pärast ei mõelnud ta temast enam üldse.

      3

      Dorrigo oli oma perekonnast ainus, kes põhikooli lõpus koolikatsetega toime tuli ja sai nõnda stipendiumi Launcestoni keskkoolis õppimiseks. Oma klassi kohta oli ta vana. Esimesel koolipäeval, lõuna ajal, sattus ta ülemisse õue, nagu seda kutsuti, lagedale platsile, mida katsid kuivanud rohi ja tolm, kooretükid ja lehed ja mille ühes otsas oli mitu suurt eukalüpti. Ta vaatas, kuidas kolmanda ja neljanda klassi suured poisid, kellest mõnel olid bakenbardid, poisid, kel olid juba meeste lihased, end kahte ebaühtlasse ritta võtsid, kuidas nad tunglesid, tõuklesid, liikusid nagu mingis hõimutantsus. Siis algas jalgpallimängu maagia. Üks poiss lõi palli jalaga oma rivist üle õue teise rivi poole. Kõik teise rivi poisid jooksid koos palli poole ja – kui see ülalt lähenes – hüppasid õhku, et see kinni püüda. Kui ägedasti palli pärast ka ei võideldud, oli see, kel läks korda pall kätte saada, äkitselt püha ja puutumatu. Ja talle kuulus auhind – õigus lüüa pall tagasi teisele rivile, ning kõik algas otsast peale.

      Nii käis mäng terve lõunatunni. Paratamatult jäid peale suured poisid, nemad said kätte kõige rohkem palle ja lõid kõige rohkem lööke. Üksikud nooremad poisid said ka mõned pallid ja löögid, paljud aga ühe või ei ühtegi.

      Dorrigo nägi kõike seda esimesel lõunavaheajal. Üks tema klassi poiss ütles talle, et pidid käima vähemalt teises klassis, et sul oleks jalgpallimängus santsu – suured poisid olid liiga tugevad ja liiga kiired; neile ei maksnud midagi vastasest vabanemiseks anda talle küünarnukiga pähe, rusikaga näkku, põlvega selga. Dorrigo märkas paari väiksemat poissi mõni samm eemal kamba taga jõlkumas, valmis haarama üksikut lööki, mis läks liiga kõrgele, lendas üle mängijate summa.

      Teisel päeval ühines ta nendega. Ja kolmandal päeval sattus ta olema lähedal kamba selja taga, kui ta nägi üle teiste õlgade nende poole tulemas kõrges kaares vingerdavat äralööki. Hetke seisis pall päikeses ja ta mõistis, et see oli temale noppimiseks. Ta tundis punaste sipelgate lõhna eukalüptipuudes, märkas okste köisjaid varje eemale vajumas, kui ta hakkas kamba poole jooksma. Nüüd käis kõik aegluubis, tal oli selles kohas, kuhu kõige suuremad ja tugevamad poisid kokku jooksid, täpselt nii palju ruumi kui vaja. Ta mõistis, et päikesest alla rippuv pall on tema oma ja tal pole tarvis muud kui kõrgele tõusta. Tal oli silmi vaid palli jaoks, aga ta tajus, et niisama joostes ei jõua ta sihile, ja nii ta hüppas, ta jalad leidsid ühe poisi selja, ta põlved teise õlad ja ta kerkis eredasse päikesesärasse, kõigi teiste poiste kohale. Rüseleva poistesumma keskelt sirutusid ta käed kõrgele üles, ta tundis, kuidas pall ta käte vahele langes, ja teadis, et võib nüüd hakata päikese juurest alla laskuma.

      Jalgpalli tugevasti rinnale surudes kukkus ta nii kõvasti selja peale, et see lõi ta päris hingetuks. Õhku ahmides tõusis ta jalule ja seisis seal munajat palli hoides valguse käes, valmistudes suuremasse maailma tagasi pöörduma.

      Kui ta tahapoole taarus, tekkis keset summa tema ümber aupaklik ruum.

      Kes kurat sina oled? küsis üks suur poiss.

      Dorrigo Evans.

      Oli see alles pirakas, Dorrigo. Sinu löök.

      Eukalüptikoore lõhn, Tasmaania ere sinine keskpäevavalgus, nii terav, et ta pidi tugevasti kissitama, et see talle silma ei lõikaks, päikese kuumus pingul nahal, teiste järsud lühikesed varjud, tunne, et ta seisab lävel, et ta astub rõõmsalt uude universumisse, samal ajal kui tema vana maailm on veel olemas ja hoomatav ja alles kättesaadav – ta tundis seda kõike, nagu ka kuuma tolmu, teiste poiste higilõhna, naeru, kummalist puhast rõõmu olla teistega koos.

      Löö! kuulis ta kedagi karjumas. Löö seda kuradi palli, enne kui kell heliseb ja kõik on läbi.

      Ja sügaval südamepõhjas mõistis Dorrigo Evans, et terve tema elu oli olnud teekond selle punkti poole, kus ta oli hetkeks lennanud päikesesse ja pidi nüüd igavesti sellest eemalduma. Miski ei ole enam iial sama tõeline. Elul ei ole enam eales säärast tähendust.

      4

      Oleme meie aga tarkust täis! ütles Amy. Kaheksateist aastat pärast seda, kui ta oli näinud Jackie Maguiret oma ema ees nutmas, lamas naine hotellitoas tema kõrval voodis ja keerutas sõrme ta lühikeseks lõigatud kiharates, kui ta talle „Ulyssest” ette luges. Tuba oli ühe raamas hotelli kolmandal korrusel ja avanes suurele verandale, mis – lõigates vaateväljast täielikult ära aknaaluse tee ja vastas laiuva ranna – jättis mulje, et nad istuvad Lõuna-Jäämere kohal, mille laineid nad kuulsid all lakkamatult rannale raksumas ja tagasi veeremas.

      See on trikk, ütles Dorrigo. Nagu mündi väljatõmbamine kõrvast.Ei, eiole.

      Ei, kordas Dorrigo. Ei ole.

      Mis see siis on?

      Dorrigo ei olnud kindel, mis see on.

      Ja kreeklased, troojalased, mida see kõik tähendab? Mis neil vahet on?

      Troojalased olid üks perekond. Nemad kaotavad.

      Ja kreeklased?

      Kreeklased?

      Ei. Port Adelaide Magpiesi omad. Muidugi kreeklased. Mida nemad endast kujutavad?

      Vägivalda. Aga kreeklased on meie kangelased. Nemad võidavad.

      Miks?

      Ta ei teadnud täpselt, miks. Eks neil oli ju see oma trikk, ütles ta. Trooja hobune, ohver jumalatele, milles peitus meeste surm, üks asi teise sees.

      Miks me siis neid ei vihka? Kreeklasi?

      Ta СКАЧАТЬ