Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käsundusohvitserid patrullisid jõe ääres, et mehed kala ei püüaks; mõnel Inglise ohvitseril olid õngeridvad alles ja nad ei tahtnud, et lihtsõdurid püüaksid välja kala, mida nad teadsid enesele kuuluvat.

      Kui austraallased tagasi oma laagriraiesmikule jõudsid, tutvustas üks vana jaapanlasest valvur end kui Kenji Mogami. Ta lõi rusikaga vastu rinda.

      See tähendama mägilõvi, ütles ta neile ja muigas.

      Ta näitas neile, mida oli vaja teha: pika parang’iga lõigata ja sälgata katusesõrestikku; rebida hibiskikoore niinekiht pikkadeks ribadeks, et ühenduskohad kokku siduda; katta katus palmilehtedega ja põrand lõhestatud ja lamedaks taotud bambusega, ilma ühegi naelata. Pärast mõnetunnist tööd laagri esimese hüti kallal ütles vana jaapanlasest valvur: Olgu, mehed, yasumi.

      Nad istusid maha.

      Ta ei olegi nii paha mees, ütles Darky Gardiner.

      Ta on nende koorekiht, ütles Jack Rainbow. Ja tead mis? Kui tuleks sobiv võimalus, tõmbaksin ma ta nüri habemenoaga silmadest perseauguni lõhki.

      Kenji Mogami lõi uuesti rusikaga vastu rinda ja kuulutas: Mägilõvi on Binga Crosby. Ja mägilõvi hakkas laulma –

      Sa rõ-huta misse po-si-tiiv

      lik-viider misse ne-ga-tiiv

      seo end misse viib ee-dasi

      ei jama sa her-ra va-heme-hega

      ei, ei, ei jama herr vahe-mehe-gagi. 10

      15

      Tol Liini algusajal, kui mehed selleks veel jaksu leidsid, korraldasid nad väikesel bambuslaval, millest vasakul ja paremal põlesid lõkked, õhtuse kontserdi. Dorrigo Evansi kõrval seisis ja vaatas etendust nende ülem kolonel Rexroth, etüüd lepitamatutes vastuoludes: lihuniku õlgadel maanteeröövli pea, peen kõneviis ja peened kombed üheskoos läbikukkunud Ballarati riidekaupmehe pojas, austraallane, kes püüdis jätta endast inglase muljet, mees, kes oli 1927. aastal läinud sõjaväkke, et tabada ülejäänud elus käest lipsanud võimalusi. Kuigi tal oli Dorrigoga sama auaste, seisis ta teenistuskogemuse ja selle tõttu, et ta oli sõjaväelane, mitte arst, Dorrigost kõrgemal.

      Kolonel Rexroth pöördus Dorrigo Evansi poole ja ütles, et ta usub, et nende kõigi briti rahvuslikust tugevusest on küllalt, et nende briti esprit de corps vastu peaks, et briti vaim ei murduks ja briti veri tooks neid koos kõigest läbi.

      Natuke hiniini ei teeks ka paha, märkis Dorrigo Evans.

      Briti laagrist olid tulnud mõned inglased, kes esitasid lühinäidendi Saksa sõjavangist ilmasõjas. Õhk oli kihavatest putukatest nõnda paks, et näitlejad näisid veidi hägustena.

      Kolonel Rexroth ütles, et selline suhtumine talle ei meeldi.

      Ainult negatiivse poole nägemine. On vaja positiivseid mõtteid. Rahvusliku iseloomu pühitsemist. Ja nii edasi.

      Mul pole eales tulnud ravida rahvuslikku iseloomu, ütles Dorrigo Evans.

      Austraallased hakkasid Saksa sõjavangile kaasa hõiskama.

      Aga ma näen, jätkas ta, väga palju alatoitlusest tingitud haigusi.

      Meil on, mis meil on, ütles kolonel Rexroth.

      Rääkimata, ütles Dorrigo Evans, malaariast, düsenteeriast ja troopilistest haavanditest.

      Etendus lõppes pilgete ja väljavilistamisega. Dorrigo taipas viimaks, mida kolonel Rexroth talle alati meelde tuletas: Bosci võipirne, mida sõi tihti Ella isa. Ja ta mõistis järsku, kui näljane ta on, kuidas talle ei olnud need roostekarva koorega pirnid kunagi meeldinud ja kuidas ta oleks nüüd ühe pirni eest peaaegu ükskõik millest loobunud.

      Näljahaigused, kordas Dorrigo Evans. Oleks vaja ravimeid. Aga toit ja puhkus oleksid veelgi paremad.

      Kui ka töö jaapanlastele raudteeliini ehitamisel polnud veel muutunud surmavaks sõgeduseks, hakkas see juba tuntavat füüsilist mõju avaldama. Les Whittle, kes oli pellagra tõttu sõrmed kaotanud, mängis nüüd kõdunevat akordionit – selle augud olid kinni traageldatud pühvlinahast lappidega – randme külge seotud bambuspulkadega. Laulja, Jack Rainbow, oli jäänud pimedaks. Teda vaadates mõtles Dorrigo Evans, kas seda oli teinud avitaminoos või mitme haiguse kahjustuste koosmõju – mis tahes oli põhjus, teadis ta vägagi hästi, et toit raviks seda ja peaaegu kõiki teisi vaevusi, mida ta nägi. Jack Rainbow’ erakunägu oli nüüd punnis nagu kõrvits ja ta kurnatud keha oli beribeeri tõttu samuti kummaliselt paistes, andes ühele haavandile – mis oli läbi paistes sääre luuni välja söönud – pimeda roosa silmaiirise ilme, mis haavast välja vaadates silmitses paljude sama grotesksete tõvede all kannatavate sõjavangide summa, otsekui lootes viimaks näha oma unelmate publikut.

      Näitlejad mängisid nüüd stseeni filmist „Waterloo sild”, Les Whittle Robert Taylori ja Jack Rainbow Vivien Leigh’ rollis. Nad kõndisid bambussillal teineteise poole.

      Ma arvasin, et ei näe sind enam kunagi, ütles sõrmedeta Les Whittle’iks maskeeritud Robert Taylor maneerliku inglise aktsendiga. Terve elu on mööda läinud.

      Ega mina sind, ütles Vivien Leigh, kes oli maskeerunud pimedaks, paistes ja haavandites Jack Rainbow’ks.

      Kallis, ütles Les Whittle. Sa pole üldse muutunud.

      Kõlasid naerupahvakud, mille järel mängiti filmi tunnuslaulu „Auld Lang Syne”.

      Näete, jätkas kolonel Rexroth, just see on meis peidus.

      Mis?

      Inglise stoitsism.

      See oli Ameerika film.

      Söakus, ütles kolonel Rexroth.

      Meie ohvitseridele maksab Jaapani sõjavägi. Kakskümmend viis senti päevas. Nad kulutavad selle iseendi peale. Jaapanlased neilt tööd ei nõua. Nad peaksid.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Tlk Margit Juurikas

      2

      Tlk СКАЧАТЬ