Lõhestusjoon. Tiit Tarlap

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naisega olnuks nende seltskondlikus ringis midagi kujuteldamatut. Ja ka muudes ühiskonnakihtides poleks niisugune kurioosum kindlasti tunnustamist leidnud. Kuid mayade kõrgklassis, eriti Uus-Copani omas harrastati juba tükk aega valgustatust.

      Uakee mõistis, mis Kallot ja tema ema siinsetest põlastus- ja haletsusväärsetest valgetest eristas. Nemad ja nende vanemad ei olnud kunagi olnud punaste orjad. Coracoli valge abikaasa oli pärit vabalt maalt. Ta oli valgete vaba maa üliku tütar. Ning imeliku arusaamatuse läbi, mida nimetati poliitikaks, seisis Põhjala Liit endiselt punaste riikide vahele surutuna, kuid sõltumatult. Ja võis niisuguseks jäädagi.

      Aga isegi kui poliitika ei muutunud, võis tuhmuda uudsuse ja erandlikkuse võlu. Seltskond võis oma mängukannist lihtsalt ära tüdineda. Ja see ei tõotanud valge naise lastele, aga veel kindlamini nende endi lastele seltskondlikust seisukohast midagi head. Nende poolevereliste puhul ei pruukinud erandlikkus olla enam nii eksootiline. See võis väärtuse kaotada ja siis polnud endised lemmikud enam midagi muud kui tavalised alamast rassist segaverelised.

      Üksiklane armastas Uakeed vist veel rohkem. Loomulikult ei saanud sellest midagi välja tulla. Vanemad tegid asja Uakeele kohe selgeks. Ta mõistis seda ka ise. Võrdsus ja üksnes erinevus, need ei lugenud palju, kui Kallo oli ikkagi võõras ja valet verd. Just tema, Uakee puhul, kes ise pidi kogu elu varjama oma perekonna häbi. Tema olukord vajas kindlamat, otse laitmatut tuge ja Balam Gayasali taust oli just niisugune. Võõrastega võis sõbrustada, kuni nad olid seltskonna soosingus, aga nendega ei seotud end igaveseks. Nendega ei abiellutud. Kõik ei olnud ekstsentrikud nagu Kallo isa Itzal Coracol. Pealegi – tema puhul tuli kasuks teo täielik uudsus. Edaspidi ja järglaste puhul poleks sellest enam kindlasti abi olnud.

      Ja muidugi oli Itzal Coracol mees. Meestele lubati alati rohkem. Hoopis teisiti oleks seltskond suhtunud punase daami naitumisse valge mehega, olgu või vaba maa ülikuga.

      Täiskasvanuks saades Uakee abiellus – ülimalt õige mehega –, Üksiklane kadus aga hoopis silmapiirilt. Uakee ei teadnud isegi, kuhu. Ent just see omaaegne keelatus oligi võib-olla mõjuvaim põhjus, mis ei lasknud naisel Kallot kunagi päriselt unustada.

      „Olgu pealegi,” ütles Uakee endale otsustavalt. „Oleksin ma temaga abiellunud, oleksin praegu juba õnnetu. Kindla peale. Selles ei saa mingisugust kahtlust olla.”

      Aga õigupoolest kahtles ta mõnevõrra hoopis selles, kui palju ta oma ülimalt mõistlikku väidet ise uskus. Siis ütles ta endale, et ta peab olema laitmatult puhtavereline daam laitmatus puhtaverelises perekonnas, ja see väide oli mõjuvam. Kuna midagi muud talle jäänud ei olnudki. Tõsi, nüüd olid tal juba ka lapsed – laitmatult puhtaverelised poiss ja tüdruk. Ilma igasuguste reetlike tunnusteta, nagu ka tema enda, Uakee, ning Balami vanemad ja vanavanemad.

      Läbi vannitoa õhukese ukse kostsid sammud. Uakee tundis eksimatult ära oma mehe enesekindla astumise. Teenijad oleksid liikunud peaaegu kuulmatult nagu varjud. Ilmselt oli Balam täna jälle varem lõpetanud. Ta luges Uus-Copani Ülikoolis muinasteaduste kursust, aga nüüd oli suvi tulekul ja õppeperiood hakkas läbi saama. Nagu ka seltskonnahooaeg. Varsti sõidavad nad suvitama oma Goratli maavaldusesse Seine’i alamjooksul. Kogu linna koorekiht sõitis suveks laiali – maavaldustesse, suvitusrandadesse, kuhu keegi.

      Uakee polnud seniajani aru saanud, miks Balam õieti peab seda armetut abiprofessori kohta, mis maavaldusest ning aktsiatest laekuva tuluga võrreldes suurt midagi sisse ei toonud. Ta teadis, et enamikul härrasmeestest olid oma hobid ja harrastused, millega päevi sisustada ja muinasajalugu polnud neist kindlasti kõige hullem. Enamik selle ringkonna mehi harrastas ratsutamist ja küttimist, kadus sel põhjusel vahel mitmeks päevaks – ja vaid jumalad teadsid, millega nad seal veel või koguni põhiliselt tegelesid. Viisakas daamide seltskonnas ei võetud seda eriti jutuaineks.

      Balamil olid tema raamatud, väike naps ja mõned samasugused veidrikest sõbrad. Ainult et Balami puhul läks see Uakee arvates juba niikaugele, et ta mõnikord mõtles, kas poleks parem, kui ka tema mees enamiku kombel „jahil” käiks ja ohjeldamatut pidu peaks. Need teised tulid pärast vähemalt koju tagasi ja olid seal siis olemas. Balam elas „vahekäikudeta” kodus, aga kas ta seal ka olemas oli, tekitas kahtlusi.

      Mitte et see Uakeed eriliselt riivanud oleks. Ta polnud oma mehe järele hull. Ei olnud eales olnudki. Aga nad olid ikkagi üks perekond – või kuidas? Ja milleks pidi Balam oma harrastusest tegema töö? Õpetama ametlikus asutuses teisi nagu mõni palgaline. Uakee oli daamide ringis juba poole kõrvaga paari iroonilist vihjet tabanud. Esialgu küll naljatlevat ja õrna, sest Uakee enda positsioon selles ringis püsis seni ülitugev.

      Olgu, mõtles ta neil puhkudel pisut blaseerunult. Igaühel olid oma veidrused ja temal tuli leppida Balami omadega. Kahju vaid, et mehe isikuomadused ka naise seisundile ikka veel nii tugevat mõju avaldasid. Siin pidi küll midagi muutuma.

      Naised olidki viimaste aastakümnetega tunduvalt iseseisvamaks saanud. Radikaalsemates ringkondades räägiti juba nende hääleõigusest. See oli nüüd küll puhas fantastika. Vähemalt praegu. Ja tühja sellest! Hääleõigus või mitte – see, mis luges, oli nagunii hoopis puhas veri ja varanduslik seis. Nii pidi see ilmselt jäämagi. Ajuti poputatavad erandid ei tulnud arvesse. Ka lemmikloomi oli alati peetud – vahel ühtesid, siis jälle teisi. Kuidas mood nõudis. Üksikute valgete ja segaverelistega oli seltskonna tasemel sama lugu. Lihtsalt mood, mis tuli – ja võis ka üle minna.

      „Sa oled seal,” mitte ei küsinud, vaid konstateeris Balam Gayasali hääl ukse taga.

      „Jaa, ma tegelen oma juustega,” kinnitas Uakee.

      „Tore,” aktsepteeris Balam ükskõikselt, mis tekitas Uakees kihvatuse, et täpselt sedasama oleks mees vastanud ka siis, kui ta kuulutanuks, et poob end parajasti vannitoas üles.

      „Ma tulin ainult korraks läbi, et riideid vahetada,” andis „armastav abikaasa” teada. „Lähen klubisse. Ma võtan kaariku. Sa ilmselt ei kavatse nagunii kuhugi minna – nüüd, kus sul pea märg on.”

      „See kuivab ära,” tõusis Uakees äkki ootamatu jonn, „ja siis ma lähen… ee… vereohvrit andma.”

      „Vereohvrit?” kostis üllatus läbi ukse, naine aga tundis hetkelist võidurõõmu mehe niisama hetkelise tõelise tähelepanu üle.

      „Jaa,” kinnitas ta ning teadis ühtäkki üllatudes, et tahab seda tõesti.

      „Kellele siis?” tunti ukse taga huvi. Küsimus pani Uakee huulde hammustama. Selle peale polnud ta oma äkkotsuses veel mõelda jõudnud, aga praegu ei tohtinud kokutada, jutt pidi kõlama veenvalt.

      „Ix Chelile,” teatas ta esimese pähetulnud jumala nime. Tegelikult polnudki see väga ebaõnnestunud valik. Mayad polnud kunagi tunnustanud üht kindlat peajumalat, kuid jumalate pikas reas leidus rida tähtsamaid tegelasi ning Itzamna, kes pärimuse järgi oli leiutanud voldikraamatud ja kirja, kuulus nende hulka, Ix Chel oli aga Itzamna naiskaaslane. Paraku jäi sellest Balami jaoks väheks.

      „Huvitav valik,” kostis ukse tagant taas abikaasa vihaleajavalt igapäevaseks muutunud hääl. „Lapsed oled sa juba sünnitanud ja kudumise vastu pole kunagi huvi tundnud. Aga kui religioosne ärkamine sind tõesti just täna tabas, lase endale mõni voorimees peatada. Neid liigub tänaval kogu aeg.”

      Uakee otsis silmadega midagi, mida vastu ust virutada, ja leidiski, aga jättis teo muidugi tegemata. See oleks liiga lapsik olnud. Tuli ainult niisugune tahtmine. Jutt religioossest ärkamisest oli juba selge iroonia.

      Vana uskumuse järgi sooritati veriseid toiminguid vastavalt iidsele СКАЧАТЬ