Vilja teine elu. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siiski ainult matemaatikaga. Ta oli ju endale pähe võtnud, et temast peab saama psühholoog. Nii tegi ta enamasti kõik oma sunderiala eksamid – geomeetriad, algebrad, matemaatilised analüüsid – ja arvestused maksimumi peale, aga lisaks tegi ära ka psühholoogide esimese kursuse eksamid ja arvestused.

      Vilja:„Matemaatikateaduskonna dekaan Mati Kilp, kes meenutas kurbade silmadega sõbralikku koera, ei tahtnud kuuldagi, et ma lähen matemaatikateaduskonnast üle psühholoogiat õppima. Matemaatikat õppis isegi vähe inimesi. Häid tudengeid oli hoopis vähe. Ajalooteaduskonna dekaan Allan Liim ütles, et tema võtaks mind küll, aga kui Kilp ei luba, siis ta ei taha kolleegiga tülli minna. Nii olingi lõhkise küna ees.”

      Peeter Tulviste oli see, kelle poole Vilja pöördus abipalvega, et ülemineku patiseisu kuidagi vahendada. Tulviste ei kiitnud seda ideed esmalt heaks. Põhjuseks eelkõige see, et ta ei tahtnud luua pretsedenti, mille kaudu avatakse raskesti ligipääsetavaile psühholoogiaõpinguile justkui tagauks mõne teise õppeaine kaudu. Vilja ei jätnud aga jonni, käis rektor Koobi kabinetiski, kus õigel ajal pisara poetas, ja peagi läks Tulviste matemaatikateaduskonna dekaani Kilbi juurde Vilja eest kostma. Ka Kilp oli lõpuks mõistlik mees, ei pannud noore neiu suurele soovile kätt ette ja teist kursust alustas Vilja juba ametlikult psühholoogiatudengina. Kursusekaaslasteks näiteks Märt Läänemets, Andres Saame, Piret Bristol, Mihkel Pärjamäe, Andres Herkel. Vanematelt kursustelt jäid silma Tõnis Arro, Tõnu Lehtsaar, Mati Sööt, Tiia Tuulmets. Veidi nooremad olid orbiidis Heiti Pakk, Ivar Männamaa, Jaan Ehlvest.

      Teise kursuse algul võttis Vilja kindlakäeliselt korraldada ka teise enda jaoks olulise asja – kokkukolimise Vahuriga. Juba keskkooli viimases klassis olid nad kõigi, ka vanemate jaoks ametlik paar. Tartus elas aga Vilja esmalt ühe vene tädikese juures Peetri kiriku juures. Ent ühel ööl avastas ta seal sellised prussakad teel pliidi juurest voodi alla, et magamisest ei tulnud enam midagi välja. Vaesest, aga puhtast maakodust linna tulnud tüdruk keris linad ja teki voodi peal tihedalt enda ümber ja ootas hirmunult hommikut. Edasi elas ta õppeaasta lõpuni oma tädi juures. Tädi oli armas, aga Vahur oli veel armsam.

      „Vilja oli vahepeal leidnud toakese Narva maanteel. Perenaise tingimus oli selge ja üheselt mõistetav – ei mingeid mehi. Kui muti toast kostis juba sügavat norinat, õnnestus mul mõnikord, saapad põues, ikkagi sisse hiilida.

      Võib tunduda raske mõista, miks mina ei teinud midagi, ei otsinud erakat ega näinud vaeva meie ühise elu korraldamisel. Vastus on väga lihtne – ma olin poisike.”

Vahur Kersna „7 x 7”, 2011

      Silmade avanemise aeg

      Vahur elas filoloogide ühiselamus Rudolf Pälsoni tänaval. Vilja tahtis elada oma iseseisvat elu koos Vahuriga ja leidis neile ühise kodu sinnasamasse filoloogide-ajaloolaste ühikate ja ta enda õppehoone lähedale Hans Heidemanni tänavale kunstikooli ühiselamu katusealusesse. Ahju tuli ise puudega kütta ja talvel oli mõnikord jääkirme veeämbri peal, aga see oli ikkagi omaette elamine, oma elamine. Kütteks tassis Vahur kusagilt, enamasti vist ETV Tartu stuudio laost, puuklotse, papitükke, vineeri ja muud käepärast, pesemas käidi Pälsoni tänava ühiselamutes sõprade-sõbrannade juures.

      Ei kauges kolkakülas Vaabinas ega ka oma aja kohta moodsas Antsla alevis polnud Vilja vaevanud oma pead sellega, kui raudne on see eesriie, mis eraldab meid maailmast; kas tal õnnestub kunagi välismaale minna või kas ta saab vabalt oma mõtteid avaldada. Tal olid oma Vahur, sõbrad, sport, heliplaatidelt tulev moodne muusika. Kõik olid rõõmsad, kõik oli hästi. Ei olnud maailmavalu ega vabadusvõitlust. Otseseid repressioone püüdsid kõik unustada, kulakud ja küüditamine olid terminid ajaloo hämarustest. Sõnu okupatsioon ja Eesti aeg Vilja kodus ei kasutatud. Kui Eesti-aegsest oma talust juttu oli, siis pigem jäi noist juttudest meelde see, et kuigi oli oma talu, tehti mannaputru vaid kõige väiksematele lastele, teiste jaoks oli see liigne luksus.

      Kõik see, mis Eestiga tehtud on, mis toimus taludega, mis toimus haritlastega, jõudis Viljani alles Tartus õppides.

      Siin oli ta ümber tudengeid ja õppejõude, kelle kriitiline meel paistis silma nii kaaslastele kui ka julgeolekutöötajaile Vanemuise mäel. Psühholoogiaosakonna üks autoriteetsemaid õppejõude Peeter Tulviste kirjutas 1980. aasta sügisel alla niinimetatud 40 loovharitlase kirjale, millega protesteeriti viisakas vormis, aga väga selgesõnaliselt venestamisilmingute vastu Eesti haridus- ja kultuurielus. Karistuseks lükati Tulviste doktorantuuri minek paar aastat edasi.

      Loogika ja psühholoogia kateeder

      Kogu see psühholoogia oli nõukogude võimule veidi arusaamatu asi. Stalini ajal oli see igaks juhuks kuulutatud ebateaduseks. Ja terves maailmaski oli eksperimentaal- ehk teaduslik psühholoogia tolleks hetkeks ju tegelikult vaid napilt 100 aastat vana, ent ometi oli see valguse kiirusel arenenud võrreldes Nõukogude Liidus toimunuga. 1940. aastate lõpust alates kuni 1966. aastani psühholoogiat Tartu ülikoolis eraldi erialana ei olnud. Siis avati psühholoogia osakond, kuhu algul võeti õppima vaid neid, kel oli juba omandatud mõni teine kõrgharidus. Peagi saadi võimalus vastu võtta ka statsionaarseid üliõpilasi esimesele kursusele. Selle loa kauplesid Moskvast välja peamiselt Uno Siimann ja Ülo Vooglaid. Esimeses statsionaarses lennus alustasid näiteks Jüri Allik, Mare Pork, Jaak Tamm, Aleksander Müller, Aavo Luuk jt.

      Psühholoogiakateedrit juhatas töö- ja inseneripsühholoogiaga tegelenud juut Mihhail Kotik. Teda ja dotsent Kalju Toimi pidasid tudengid veidi vanaaegseteks meesteks. Kotik oli teadusesse tulnud nõukogude tegevsõjaväelasena Tartu sõjaväelennuväljalt, Toimi minevikku jäi vabatahtlik liitumine Saksa armeega. Kotik püüdis mitmetel kursustel ja ise kõneledes hoolega eesti keelt omandada ning palus, et kolleegid koosolekul eesti keeles räägiksid, aga tihti juhtus ka nii, et ta sai küll aru, et räägiti rongist ja inimesest, aga selline nüanss, kas inimene läks rongi peale või jäi rongi alla, võis professorile arusaamatuks jääda. Ent muidu oli tegu südamliku ja toreda mehega, mida näitab seegi, et ainsaks sõnaks, mida ta kindlasti eesti keeles teadis ja mille ta kirjutas igale paberile, mille ta kateedrijuhatajana pidi viseerima, oli palun. Kotiku esitatud Yerkesi-Dodsoni seadus oli tudengitele siiski üks omaette naljanumber.

      Kalju Toimi pidasid paljud noored psühholoogid, kes enne Viljat Tartus õppisid ja nüüd ise õppejõud olid, vana Konstantin Ramuli kõrval, kes oli 1980. aastate alguseks aga juba manalamees, psühholoogiakateedri algusaegade parimaks spetsialistiks. Nüüdseks oli Toimi kõrval siiski terve plejaad nooremaid ja moodsamaid mehi, kes vaikselt suutsid murendada ka arusaama, justkui oleks psühholoogia välja mõeldud tootmise, mitte inimese huvides.

      Kolmandat vanema põlvkonna esindajat, lapsepsühholoogiat ja pedagoogilist psühholoogiat õpetanud Aino Lunget võtsid tudengid omamoodi osakonna emana. Ja Lunge omakorda pidas kõiki üliõpilasi oma lasteks.

      Ja siis oligi rühm nooremaid õppejõude: Peeter Tulviste, Jüri Allik, Aleksander Pulver, Talis Bachmann, kes moodustasid tudengitega mõttelise perekonna, kellega käidi tihti koos kohvikutes ja kodudes. Mõned moodustasid lõpuks tudengitega ka päris perekonna.

      1980. aastate alguses jagati Tartu psühholoogid naljatlemisi kahte suurde rühma: silmaliigutajad ja põlvesilitajad. Esimesse kategoo-riasse kuulus eelkõige Jüri Allik, kes oli 1975. aastal avaldanud õppematerjali nägemissüsteemi mikrostruktuurist ja 1981 koos Aavo Luukiga raamatu „Nägemispsühholoogia”. Silmaliigutajad tegid sellist teadust, mida sai arvutada ja mõõta. Allik oli saanud suuri tellimusi Nõukogude Liidu kosmosetööstuselt, mille toel osteti arvuteid ja ehitati ise unikaalseid mõõteriistu.

      Jüri Allik: „Ma mäletan Vilja Laanarut üliõpilasena. Küllap õpetasin ma üldpsühholoogiat või tunnetuse psühholoogiat. Ta oli üks väheseid, keda see huvitas. Või vähemalt oskas ta sellise mulje jätta, kui ta tuli СКАЧАТЬ