Vilja teine elu. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ära Tallinna tuua ja just Rosina pärast hakkaski Vilja Tallinnasse uut elamist otsima.

      Kahekorruseline maja Olevi tänaval polnud suur. Kõigest neli tuba ja sadakond ruutmeetrit kasulikku pinda, aga krunt oli avar, ligi 2700 ruutmeetrit. Kohe maja vastas üle tee mühas ilus männimets. Pool miljonit krooni polnud sellise maja ja maalahmaka eest hingehind, aga siiski korralik summa. Vilja võttis Nõmmele maja ostmiseks Ühispangast laenu ja müüs maha Pärnu maantee kahetoalise korteri, mille Edgar oli talle peaministrina 1990. aasta suvel välja ajanud.

      Maja vajas enne sissekolimist remonti, kuid töömehed polnud tellinguidki veel õieti püsti saanud, kui puhkes lindiskandaal. Ajakirjanduse turmtule all pidid Edgar ja Vilja senisest veelgi rohkem ühte hoidma. Eriti hoolitsev oli Edgar pärast seda, kui Vilja tema kaitseks ambrasuurile viskus ja end salajases lindistamises avalikult süüdi valetas.

      Aga kui Edgar pärast lühikest ägedat heitlust valitsusest lahkus ja lubas poliitikaga igaveseks hüvasti jätta, ei tahtnud ta järsku enam linnas elada. Olevi tänava maja jäi nüüd Viljale ja Rosinale, Edgar aga hakkas otsima kohta, kus maapaos haavu lakkuda.

      Hundisilma talu Lääne-Virumaal Vihula vallas Eru külas leiti endise maavanema Lembit Kaljuvee abiga. See oli peaaegu inimtühi paik, terves külas oli ainult kümmekond elanikku. Mereni oli Hundisilmalt kolm ja Tallinnani 70 kilomeetrit. Umbes 150-ruutmeetrise põrandapinnaga puumaja eest tuli maksta 200 000 krooni. Ost vormistati 1995. aasta oktoobri lõpus, kõigest paar nädalat pärast seda, kui Vähi valitsus lindiskandaali tõttu tagasi astus ja Keskerakond valitsusest minema löödi.

      20. sajandi algul piiritusevedajate rajatud Hundisilma talumaja oli ühekorruseline, kolme toa ja madala katuseharjaga. Maja juurde kuulus aed ja 14 hektarit metsamaad. Omal ajal oli siin isegi näitemänge mängitud ja kohalikku ajalehte välja antud. Nõukogude ajal kasutati hoonet tööliste ühiselamuna. Tollest ajast pärit tühjade konservikarpide virnad ja taarahunnikud sai Savisaar ostuga kaasa.

      Pärast Hundisilma ostmist Edgar Olevi tänava majja enam elama ei tulnudki. Nõmmel korraldas ta mõni kord vaid töönõupidamisi ja jäi vahel ka ööseks, aga püsivalt ta seal ennast sisse ei seadnud. Lindiskandaali järel varjas ta end ajakirjanike eest nädalate kaupa pealinnast eemal mõne tuttava juures või Hundisilmal, elades seal vahel koos Viljaga, vahel üksi. Aga ka siis, kui ta laskis end 1996. aasta aprilli algul tagasi erakonna esimeheks valida ja hakkas kohalikeks valimisteks valmistuma, istus ta parteikaaslaste imestuseks isegi veel hilisõhtuti autosse ja kihutas ikka Hundisilmale, mitte Nõmmele, kus elas Vilja ja peagi juba ka Rosina.

      Kui Vilja tütre Tallinna tõi, lubas Edgar Rosina sünnidokumentidesse lõpuks kirjutada lapse õige nime ja isanime. Rosina Mardi tütar Laanarust sai Rosina Edgari tütar Savisaar 1997. aastal kevadel, mõni kuu enne tema esimest koolipäeva Audentese erakoolis.

      1996. aasta kevadel oli Edgar lõpuks vormistanud ka ametlikult lahutuse oma eelmisest abikaasast Liisist. Seda küll Liisi pealekäimisel, mitte omal algatusel. Edgarit formaalsused ei huvitanud, tema oleks võinud ilmselt elu lõpuni olla abielus ühe naisega, elada teisega ja lapsi teha hoopis kolmanda, neljanda ja viiendaga.

      1996. aasta suvel, kui Edgar elas Hundisilmal ja Vilja enamasti Nõmmel, tekkis Viljale üle pika aja austaja. See oli üks Keskerakonna liige, Viljast kümmekond aastat noorem ärimees. Vilja käis temaga koos söömas ja vahel ka õhtuti väljas. Ehkki kõik kolm töötasid üheskoos Koplis mööblivabriku Standard peamajas, kus asus Keskerakonna kontor, ei märganud muidu nii armukade Edgar midagi. Ta oli valimiskampaaniaks uusi inimesi otsides leidnud endale uue kiindumuse, kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe. Vilja jaoks tal nüüd enam silmi polnud. Pärast Atlanta olümpiamänge oli Salumäe spordiga lõpparve teinud ja pürgis poliitikasse. Temast sai 1996. aasta kohalike valimiste eel Keskerakonna uus tõusev täht poliitikataevas, ja nagu noorematel naisterahvastel sel puhul tavaks, ka Edgari uus armuke.

      Edgar oli Salumäega nii ametis, et ei jätnud unarusse mitte ainult Vilja, vaid isegi valimiskampaania. Alles siis, kui kurjad keeled hakkasid talle Vilja tiivaripsutustest otse kõrva sosistama, tõttas ta kiivalt oma valdusi kaitsma. Nad olid üle poole tosina aasta koos olnud, ilma et Edgar oleks kunagi abielust juttu teinud, aga nüüd hakkas ta äkki Viljale abiellumisega nagu uni peale käima.

      Vilja: „Lindiskandaal mõjus meie kooselule just hästi, ehkki lühikeseks ajaks, sest siis ilmus välja Erika Salumäe. Minu mõõt sai sellega täis. Nii et kui pulmad päevakorda tõusid, siis ma ei tahtnudki väga abielluda. Samas arvati, et see on minu suur võit.”

      Vilja ei tahtnud sellest algul kuuldagi. Edgari poolavalik sohielu olümpiasangariga oli teda südamepõhjani solvanud. Vähem kui aasta tagasi oli Edgar palunud Viljal ennast tema karjääri nimel ohverdada. Vilja oligi lindiskandaalis süü enda peale võtnud, riskides selleks lausa kriminaalkaristusega. Nüüd aga häbistas Edgar teda kogu rahva ees teise naisega. Pealegi näis uus austaja Vilja vastu tõsist huvi tundvat ja ta nautis noore ärimehe tähelepanu nagu trellide tagant vabanenud vang.

      Mõte abiellumisest Edgariga oli Viljale nii vastumeelne, et esimene kord ei läinud ta avalduse esitamiseks kokku lepitud ajal perekonnaseisuametisse isegi kohale. Aga Edgar ei jätnud jonni. Ta viis Vilja Kopli parki jalutama ja seletas seal tundide kaupa, milline ilus elu neid koos ees ootab. Kui sellest ei piisanud, saatis ta Viljat nõusse rääkima vana parteikaardiväe, Liina Tõnissoni ja Siiri Oviiri.

      Erakonna esipaari isiklikust probleemist tehti niiviisi kogu partei probleem. Vilja tundis end nagu erakonna valimiskampaania nurjaja. Lõpuks lasi ta justkui parteilist ülesannet täites end Tiina Tšatšual poolvägisi Kai Saare juurde kleidiproovi vedada ja käis ka sõrmust proovimas.

      Pingsad ettevalmistused suurejooneliseks parteipulmaks ei lõpetanud Edgari kõrvalehüppeid. Salumäe kandideeris Tallinna volikogusse Lasnamäel nagu Savisaargi. Edgar loomulikult Keskerakonna esinumbrina ja Erika kohe tema järel teisena. See andis mõlemale hea põhjuse nii ööl kui päeval üheskoos „valimisasju” ajada.

      Riigikogu valimiste eel, 1999. Foto Ingmar Muusikus, Scanpix Baltics

       Erika: „Ta on minu isa sarnane. Me käisime koos Jaapanis ja Taanis, kus oli kaasas ka tema vanem tütar Maria. See oli üks ilusamaid aegu.

      Vahest on nii, et ei pea midagi ütlema, silmad räägivad enda eest. Edgari silmad rääkisid. Meil oli tugev side.

      Ta tahtis ühist tulevikku, aga tingimus oli, et enne tuleb valimiskampaania ära teha. Hakkasin protestima: kas see on siis tingimusteta armastus? Talle oli poliitika tähtsam.

      Edgar oli valmis võtma minu pärast kaalust alla, lubas hakata treenima, nägin Hundisilmal ta ratast. Ta kindlasti oleks hakanudki.

      Maria soovis väga, et me oleksime jäänud kokku. Ma tean, et mis ka ei juhtuks, me jääme Edgariga sõpradeks alati.”

„Erika Salumäe. Jääda ellu”, Ene Veiksaar, Tallinn, 2009, lk 150

      Edgar oli üdini ebasportlik. Ainult kuulus sigar oli puudu, muidu meenutas ta kogu oma olekuga legendaarset Winston Churchilli, kes ei sallinud sporti silmaotsaski. Aga sportlikele naistele püüdis Edgar muljet avaldada just spordi kaudu. Kohati võttis tema ootamatu spordihuvi päris koomilise vormi. Ta oli Viljat varsti pärast esimesi kohtumisi Tartu suusamaratonile kutsunud. Erikale meeldimiseks asutas ta Eesti sumoliidu, mille keskus asus Rakvere lähedal Vinnis, Savisaare riigikogu valimisringkonnas.

      Erikal polnud kunagi sumoga mingit pistmist olnud ja Edgaril loomulikult samuti mitte, aga 1997. aasta suvel sai temast Eesti sumoliidu president ja Erikast asepresident. Auameteid kasutati selleks, et koos rahvusvahelistel СКАЧАТЬ