Vilja teine elu. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

      Gaudeamus igitur

      Kel aru on normis, uni on hea,

      kes paranoiast lugu ei pea,

      neid haarab kord hüsteeria,

      hüsteeria, hüsteeria.

      Selle haiget ühiskonda kirjeldava laulu kirjutasid 1980. aastate esimesel poolel Tartu psühholoogiatudengid Ivar Männamaa ja Sulev Ojap. Toonaste psühholoogiaüliõpilaste loomingus oli see aga üsna haruldane nähtus. Laulmise asemel räägiti ikka pigem Peeter Tulviste eeskujul vaimukaid ja vastalisi anekdoote või Jüri Alliku innustusel mõistujutte.

      Tartu riikliku ülikooli struktuuris ajalooteaduskonna alla kuulunud psühholoogiaosakond oli nagu väike omaette saar selles suures kõrghariduse maailmas, mida juhtis kaptenisillalt endine madrus Arnold Koop. Tartu psühholoogiatudengite elu sarnanes veidi ajakirjandustudengite omaga. Mõlemad osakonnad olid pisikesed, suhteliselt vabameelsed, võimuvastalised, tugeva meie-tundega üksused, mis tihti vastandasid end ametlikule elule komsomolikomiteedes või sellistes asjalikes paikades nagu õigus- ja majandusteaduskond. Mõlema osakonna tudengite ja õppejõudude vahel oli märksa tugevam isiklik side kui teistes suurtes osakondades ja teaduskondades. Tulevasi ajakirjanikke ja psühholooge nägi pigem koos Juri Lotmaniga Vanemuise ringauditooriumis filmiklubi üritustel või Linnart Mälliga keemiahoone ringauditooriumis orientalistikaringi loenguil kui TRÜ klubi diskoõhtutel või Kaunase baaris. Kuna konkurss nendele erialadele oli noil aegadel väga suur, siis võis sissesaanute puhul tihti täheldada ka teatud mõttes kõrgendatud enesehinnangut, iseküsimus, kas selleks oli ka põhjust või mitte. Väljapaistvalt ambitsioonikad olid aga vaieldamatult mõlema eriala noored esindajad. Nii ajakirjandus- kui psühholoogiatudengid arvasid, et just nemad on üliõpilasnoorsoo akadeemiline eliit.

      Vahur oli juba kooliajal teinud kaastööd pioneeriajalehele Säde ja tema siht oli selge – Juhan Peegli ajakirjandusosakonda Tartusse. Seal kohtus ta oma kursusekaaslaste, tulevaste ajakirjanike Ivar Vigla, Ulvi Fungi, Indrek Ude, Indrek Lindsalu, Anu Jõesaare, Terje Sootsi ja teistega.

      Algebra

      Vilja lappas sisseastujatele mõeldud teatmikku ja otsustas minna õppima psühholoogiat. Tõsi, eriala ametlik kirjeldus oli puine: „Psühholoogide tähtsaks tegevussfääriks on rahvamajanduse juhtimise probleemid. Psühholoogia eriala lõpetanud võivad töötada teaduslike töötajatena, inseneridena, laborantidena teaduslikes instituutides, psühholoogidena ministeeriumide, keskasutuste ja ettevõtete laboratooriumides ning konstrueerimisbüroodes, TTÜ laboratooriumides, gruppides teeninduses, asutuste kaadriosakonnas, töökaitse ja ohutustehnika teenistuses, töötajate erialase väljaõppe alal. Psühholooge on tööle asunud haiglatesse, kutsenõuandlatesse, koolidesse, eriinternaatkoolidesse ja mujale.” Psühholoogiakateedri stendile Tiigi tänava õppehoones oli aga noil päevil riputatud üks Eesti jalgrattakoondise ettevalmistusest kõnelev artikkel ajalehest Edasi, kus oli joon alla tõmmatud lausele: „Koondise psühholoogi ülesandeks on ka meeste masseerimine ja energiajoogi segude pudelisse panek.” Niisiis ei olnud õppima hakates tulevik kuigi selge. Aga teada oli, et psühholoogiks õppida on tore ja töö on ikka kuidagi seotud inimeste aitamisega. Seega ilus ja õilis. Samas andsid vanemate kursuste tudengid sisseastujatele nõu, et sisseastumisvestlusel ei tasu sellist triviaalsust öelda, et „mulle meeldib inimestega suhelda ja neid aidata”, sest inimeste aitamise õpetamisega kitsamas mõttes psühholoogia kui eriala TRÜ-s tõesti ei tegelenud ja eks see tegi mõnele tuskagi.

      Sisseastumisel 1980. aastal juhtus aga ootamatult nii, et Antsla kooli tubli vilistlane Vilja põrus eksamitel täiega. Psühholoogiasse oli arstide ja ajaloolaste kõrval väga suur konkurss, neli-viis inimest kohale. Kui Aadu Hindi „Tuulise ranna” teemal kirjutatud keskkooli lõpukirjand oli Viljal sujunud rahulikult ja edukalt, siis Vanemuise ringauditooriumis sadade teiste noortega koos kirjutades tekkis tal äkki mingi tõrge, isegi paanika. Vaatas ühele poole: usin tüdruk oli enne kirjutama hakkamist kirjandi täpse plaani teinud, nii nagu kord ette nägi. Vaatas teisele poole: kellelgi oli juba pool mustandit valmis, samal ajal kui temal polnud veel midagi paberile kantud. Siis tekkis kramp ja pingutuse tulemuseks hädine kolm. Ka bioloogia ebaõnnestus – samuti vaid kolm. Oli selge, et edasi pole mõtet pingutada, sest psühholoogiasse niikuinii sisse ei saa. Tuli kiiresti ümber orienteeruda: ühe lisaeksamiga oli võimalik asuda СКАЧАТЬ