Vilja teine elu. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tahtis saada kompvekivalmistajaks ja töötada Kalevi kommivabrikus, mida ta oli ainult televiisorist näinud. Töötada uhkes pealinna tehases lõputult veniva sooja šokolaadijõe ääres – see oli suur ja julge unistus, palju suurem, kui tagantjärele paistab.

      Teine unistus oli Viljal veel. Kui kommivalmistajaks ikka kohe kuidagi ei saa, siis tahtis ta olla arst. Aga mitte lihtsalt arst, vaid kiirabiarst – see, kes hästi kiiresti haigetele autoga appi tõttab.

      Tänaseks tühjana seisev Vaabina kool, kus Vilja 1969. aastal esimesse klassi läks, oli isegi kolkakooli kohta väike. Lapsi oli seal õpetatud juba üle 100 aasta, aga 8-klassiliseks oli see tehtud alles hiljaaegu. Koolis õppis alla 80 lapse ja kui Vilja selle 1977. aastal lõpetas, oli vilistlaste arv alles napilt üle 100.

      Vilja vanematekodus polnud mingit luksust ka pärast seda, kui kolhoosikeskusesse koliti. Laps muidugi ei osanud vaesust märgata. Ta ei osanud tähele panna, et kodus pole isegi raamatuid. Ega teistelgi lastel neid palju polnud, Vaabina oli üldse üks vaene ja mahajäänud kant. Küll aga oskas Vilja märgata, et tähtsate kolhoosnike lapsed võisid klassi ees seista kas või suu kinni ja said ikka oma hea hinde kätte, kuid lihtsate kolhoosnike tütar pidi topelt pingutama.

      Võib-olla oligi just vaesus ja surutus see, mis lihtsat külatüdrukut edasi kannustas ja talle juba väga noorelt selgeks tegi: kui tahad midagi saada, tuleb vaeva näha; kõike saab siin elus üksnes ränga tööga. Jäätiseraha teenimiseks tuli kartulivagude vahelt ohakaid kitkuda ja peete kõblata. Iga pere pidi rohima oma osa suurest kolhoosipõllust ja enamasti tegid seda tööd taskuraha teenimiseks just lapsed.

      Vilja isa, lihtne traktorist, armastas napsi võtta, aga veel rohkem lugeda. Kohe nii väga, et vahel oli selle pärast kodus isegi ütlemist – meestetööd kõik tegemata, aga tema muudkui loeb ja loeb. On lõbus nii napsi võttes kui ka ilma napsita ja loeb. Lapsele on meelde jäänud, et ema ähvardas koguni lahutusega, lausa mitmel korral, aga teoks ta seda ei teinud. Ka siis, kui Huno vanemas eas juba päris palju napsitas, istus Evi ikka truisti ta kõrval, ei lahkunud ega lahutanud.

      Isalt päris oma lugemisjanu ka Vilja. Naabermajas asuvast raamatukogust kujunes üks tema lemmikpaiku.

      Vilja: „Vaabina oli puhas kolhoosiküla. Kunagisest linnusest ja ajaloost meile lastele küll mingeid märke ei paistnud. Töökojad, viljakuivatid, laut … Ühes vanas hoones oli raamatukogu ja seal käidi ka kino näitamas.”

      Võta mind pihlapuu rüppe

      Kui Vilja 1977. aastal Vaabina kooli läbi-lõhki viielisena lõpetas, oli soojast šokolaadijõest järel üksnes hägune mälestus, aga arstiks tahtis ta endiselt saada. Seega otsustas ta minna Tartu meditsiinikooli ja kõigepealt õeks õppida. Vilja lõputunnistus oli nii hea, et sisseastumiseksameid polnud vaja teha, piisas dokumentide esitamisest.

      Läks umbes kuu aega, enne kui Vilja ema sai aru, millise saatusliku vea ta on teinud, lubades oma ilusa ja kombeka tütre suurde linna ulaelu peale. Tartu meditsiinikooli ühiselamud olid tol ajal tõesti halva kuulsusega ja küllap jõudsid kuuldused sellest kuidagi ka emani.

      Vilja meditsiiniõpingud katkesid seepeale sama äkitselt, nagu olid alanudki. Kui ta ühel nädalavahetusel taas Tartust koju sõitis, sai ta teada, et teda oodatakse juba Antsla keskkooli 9.b klassi. Ema oli koolidirektor Aksel Kersnaga kõik kokku leppinud ja Viljal polnud muud teha, kui ema sõna kuulata.

      „See tüdruk oli tuumaplahvatus! Ma ei olnud kunagi näinud nii suuri, nii säravaid ja nii sõbralikke silmi! Ma ei olnud kunagi kohanud nii avali, nii heledat ja nii lahket naeratust! /…/ Ma olin kadunud mees.”

Vahur Kersna „7 X 7”, lk 38

      Antslaski hakkas Vilja elama kooli ühiselamus. Ta käis spordikoolis ja pärast õhtust trenni polnud enam aega ega jõudu jala või jalgrattaga seitsme kilomeetri pikkust koduteed ette võtta – õppimine oleks siis sootuks öö peale jäänud.

      Treeneriks oli samuti koolidirektor Kersna, maailma parim innustaja ja nõuandja. Ega Antslas suurt enamat polnudki teha kui Kersna juures trennis käia või niisama aega surnuks lüüa.

      Õppeainetest huvitasid Viljat enim kirjandus ning kunsti- ja muusikaajalugu. Üheks tema lapsepõlveunistuseks oli õppida pillimängu. Ja mitte mõnd niisama pilli, vaid ikka klaverit – pillide pilli. Aga klaveri ostmine oli nende kodus mõeldamatu. Kuna ema oli ise väga musikaalne, siis ostis ta tütrele lõpuks akordioni, millel mitte just üleliia andekas tüdruk mõned lood ära õppis. Aga see, et ema laulis kodus palju, meeldis talle ja jäi alatiseks meelde. Ja siit on võib-olla tulnud ka musikaalsete inimeste hindamine.

      Vilja: „Vanasti oli ju köögilaua peal vakstu, mille peale sai joonistada – ma joonistasin sinna raamatust klaveriklahvid ja toksisin siis neid.”

      Vahel oli Antsla külje all asuvas Linda kolhoosi kultuurimajas ka disko ja poisid tegid bändi. Sealt Vilja esimesel keskkoolisügisel elu esimese armastuse leidiski. See oli kolm aastat vanem koolivend Aivo, Antsla keskkooli abiturient, kes oli isegi maapoisi kohta väga lihtsakoelise mõtlemise ja olekuga, kuid see-eest ilusate pikkade lokkis juustega pilli- ja laulumees.

      Vilja ja tema kõrval esimene armastus Aivo

      See seiklus ei kestnud kauem kui kevadeni. Siis selgus, et saatusel on Vilja jaoks varuks midagi hoopis enamat. Teletäht Vahur Kersna, Vilja klassivend ja tõsine spordimees nagu ta koolidirektorist isagi, kirjeldab oma raamatus „7 X 7” seda 1978. aasta maikuu ööd nõnda:

      „Oli klassiõde Margiti sünnipäev, mai keskel. Hõljusin poolsegasena Vilja läheduse hullutavas pilves. Nagu läbi paksu udu kaikus Margiti hääl, kui ta end klaveril saates laulis: „Võta mind pihlapuu rüppe …” Laulis ta terve õhtu tõesti vaid ühte ja sedasama laulu?

      Keskööl, kui Viljat intrisse saatsin, see juhtus. Minu elu esimene suudlus kestis kaks tundi.”

      Vilja mäletab, et teineteiseleidmine toimus siis, kui käidi klassiga Tartus Vanemuise teatris. Tagasiteel pimedas bussis hakati istumiskohti vahetama ja Vahur tuli Vilja lähedale istuma.

      Vilja: „Meie asi läks kuidagi väga kiiresti edasi. Hakkasime koos trenni tegema, suusatasime praktiliselt iga päev, kui lumi oli maas. Meie elu koosneski sellest, et talviti pärast kooli suusatasime, siis oli paar tundi vahet ja siis tuli trenn hilise õhtuni. Sellele järgnes suur ja pikk-pikk minu internaati saatmine mööda pimedaid tänavaid.”

      Uskumatu küll, aga Antsla keskkoolis polnud kuni tolle ajani ühtegi paari. Vähemalt avalikult mitte. Viljast ja Vahurist sai esimene ja ühtlasi säravaim paar, kes seal eales koos käinud.

      Vilja: „Vahuri isa oli direktor, ema vene keele õpetaja, aga tema populaarsus ei põhinenud kindlasti mitte sellel. Pigem ta kannatas selle all, et ta vanemad olid samas koolis õpetajad. Mulle tundub, et ta tegigi vahel krutskeid ainult sellepärast, et mitte mingi paipoiss olla.”

      Juba samal suvel kujunes välja kuuene sõpruskond. Vahur ja Vilja, Vahuri pinginaaber Jüri ja Vilja pinginaaber Margit, Sverdlovi-nimelise kolhoosi esimehe poeg Kuno ja tema pinginaaber Jüri.

      Vilja ja Vahur nädalavahetusel tantsimas Kuno Laulu kodus, 1978

      Vahur ja Vilja tantsimas Kuno kodus

СКАЧАТЬ