Loomult loom I. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

      Si vis pacem, para bellum

      Tahad elada rahus, valmistu sõjaks. Kas see vanarooma tarkus peab paika ka loomade puhul? Loomulikult, peab küll. See, kuidas erinevad loomad enesekaitseks valmistuvad, on üks huvitavamaid zooloogia aspekte.

      Loomade puhul on kõige parem kaitse enese nähtamatuks ja haistmatuks muutmine, nii et muu elus maailm looma ei avastaks, kui too seda ei taha. Kui Makedoonia Aleksander jõudis Põhja-Indiasse, tulid joogad temaga vestlema. Muuhulgas küsis Aleksander sedagi, milline loom on kõige targem. Targad vastasid: „See, kellest inimene siiamaani mitte midagi ei tea.”

      Kuidas seda saavutada?

      Loom võib olla lihtsalt väga väike ja elatuda kindlast kaitsvast ökoloogilisest nišist. On olemas sellised kahetiivalised, kärbeste ja sääskede sugulased, kelle vastsed toituvad männi või kuuse või mõne teise okaspuu vaigust. Nende olemasolust ei teadnud isegi putukateadlased väga kaua mitte midagi. Nad on suhteliselt hiljuti avastatud loomad.

      Väga hästi on kaitstud ka eelpool juba mainitud kiskjalikud vagelvastsed, kes toituvad naftaloikudesse kinni jäänud putukatest. Teised loomad ei tea neist vastsetest midagi, sest naftaloigu juurde võib sattuda ainult kogemata või rumalast peast. Ja need vaesed putukad, keda meelitab naftaloigu veena sätendav pind, ei ütle pärast sinna sisse sattumist enam mitte kellelegi mitte midagi. Sellised suhteliselt haruldased kaitsesüsteemid, kus tõepoolest mitte keegi sinust kaua aega teada ei saa, on muidugi vahetult seotud ökonišiga, n-ö liigi „elukutsega”.

      Loomulikult tunneb maailm huvi kõikide asjade vastu ja seda kogu aeg, nii öösel kui ka päeval, ja kaitsta tuleb ennast aktiivselt. Aktiivselt selles mõttes, et lihtsalt väikesest mõõdust või kaitsevärvusest või kamuflaaþi mustrist ei piisa, et ennast nähtamatuks teha. Tuleb ka vastavalt käituda. Mõne liblika tiibadel on pisut hallitanud ja pehkinud puukoore ideaalselt täpne muster (selliseid liblikaliike on muuseas väga palju), ja mõne liblika tiibadel on surnud ja kõduneva lehe nii täpne imitatsioon, et kui seeneteadlasele näidata osa niisuguse liblika tiivast ja paluda määrata, mis hallitusseen siin lehe peal parajasti areneb, ütlevad nad liigi täpselt ära ega taha uskuda, et pildil on täiesti tavalise terve liblikatiiva tükk. Muidugi ei kaitse selline muster liblikat siis, kui ta päevasel valgel ajal mõne linnu vaatevälja satub.

      Enesekaitse võib mõnikord lausa agressiivseks muutuda. Vaadakem, kuidas see toimub näiteks suruliblikatega troopilises Ameerikas. Need on suured, prisked ja tugevad liblikad kuulitaolise kehaga ning väga tugevate kitsaste tiibadega. Suruliblikas on ka putukate kiirusrekordi omanik, ta võib lennata 54–56 km tunnis. Need väga maitsvad ja isuäratavad liblikad käituvad metsas varjus üpris tagasihoidlikult, lennates nii, et neid oleks võimalikult vähem märgata. Kuid kui suruliblikal on vaja minna valguse kätte, et õitest nektarit imeda, ripub ta õie ees õhus nagu helikopter. Liblikal on väga pikk kärss ja ta saab „tankida” õhus olles. Nektarijahil olles muutub liblika lend koolibri lennu sarnaseks. Koolibri aga ei pea ennast eriti peitma. Kõik teised linnud, ka röövlinnud, imetajad ja roomajad hoiavad koolibrist eemale, kuna too tilluke lind on väga kiire ja fantastilise manööverdamisvõimega. Enesekaitsesõjas on koolibri väga vapper sõdur. Seetõttu matkibki suruliblikas nimelt koolibri lendu ja mingil määral ka koolibri käitumist.

      On päris palju ka selliseid liblikaid, kelle tiibadel on suured hirmuäratavad silmad. Silmamuster on loomariigis väga tõhus ehmatamisvahend, eriti kui need teile järsult nina alla lükatakse. Nendel liblikatel on tiibade seljapoolel näiteks selline muster: teravate nurkadega esitiivad on heledad, tumedate otstega. Ümaratel tagatiibadel on suured metsikud „pärani avatud” silmad. Kui liblikas tiivad kokku paneb, siis on alumisel poolel, mis nüüd nähtavale jääb, puukoore või lehe muster või midagi niisugust, mis lõhub pilti, mis eksitab silma. Liblikas teebki end nähtamatuks kõigepealt sellega, et paneb ilusti tiivad kokku. Teda ei ole peaaegu üldse näha, ta on pelk kriips või varjulaik. Külje pealt vaadates tundub, et tegemist on lehega, mis on ehk küll pisut vales kohas, näiteks puutüvel, kuid sisalikku või mõnd teist liblika vaenlast, näiteks lindu, see ei huvita. Ning kui liblikas ei liiguta, siis on ta „nähtamatu”. Kui aga vaenlane kas lõhna või väikese ettevaatamatu liigutuse järgi siiski saab haisu ninna, et tema ees ei ole leht, vaid hoopis midagi maitsvat, siis peab liblikas tiivad lahti lööma õigel kaugusel vaenlase nokast või ninast. Mitte liiga vara. Kedagi ei hirmuta silmad, mida väike olevus kahekolme meetri kauguselt oma tiibadel näitab. Hoopis teine asi, kui 20 cm kaugusel avanevad äkki silmad, mis asuvad teineteisest 3–5 cm kaugusel, nagu oleksid need suure kassi näos. Vaenlane-liblikasöödik põrkub hetkeks tagasi. Tema hämming ei kesta kaua ja üldjuhul ta ei põgene, kuid liblikas võidab mõned sekundid, ja see tihtipeale otsustabki asja. Ta lihtsalt jõuab ära lennata, minna teise puu varju või liuelda üle aasa, muutudes kirevaks varjuks paljude värvide ja varjude seas. Mõistagi on suurte silmadega hirmutamise võtteid lihtsam kasutada väikestel loomadel, see kehtib nii maismaal, kui ka vees. Taolisi „etendusi” võib näha ka korallrahul, kus silmamustrit kasutavad noored ingelkalad, krevetid, peajalgsed. Metsades kaitsevad ennast sedasi isegi sisalikud ja maod, näiteks lenddraakon ja india kobra.

      Ka suurematel sõralistel, näiteks antiloopidel on pärissilm mustrisse ära peidetud. Näiteks hobuantiloopidel, keda võib näha ka Tallinna Loomaaias, on näol eredavärvilised triibud – üle tema suurte mustade silmade jookseb nina poolt kõrva poole must jutt. Lisaks on ta näol eredad valged laigud, nii et hobuantiloop on lausa pilgupüüdja. Savann on hallikat-rohekat-pruunikat värvi ja ka antiloop on pruunikas, suhteliselt märkamatu. Kuid saagijahil otsitakse just silmi. Kiskjad saavad silmadevahelise kauguse, silmade suuruse ja läike põhjal teada, kas loom, keda nad otsivad, on vihane või kohkunud või malbe, kas ta näeb kiskjat või mitte – need on kõik väga tähtsad asjad. Sellest oleneb, mida edasi teha – rünnata, varitseda või taganeda. Nii et hobuantiloobi suur pruunikas keha ei huvita kiskjat ja see võib olla nähtaval, kuid tähtis on peita silmad. Kui antiloop on kas või väikese põõsa ligiduses, ei hakka ta ära jooksma, vaid paneb pea põõsasse, muudab end nähtamatuks. Põõsaokste varjumuster sobib selleks ülihästi, kuna sobib mustriga ta näol.

      Muidugi on „ellujäämissõjas” СКАЧАТЬ