Loomult loom I. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alt="Loomult_loom" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000029.jpg"/>

      Faciemus bonum cherubim!

      Asugem tööle, ja kahe suupoolega! Pole tähtis, kuidas süüa – kas nii nagu inimesed või siis kogu kehapinnaga, nagu näiteks paljud ussid –, kuid toitumine on tõepoolest kõikide loomade elu alus, olgu nad siis ainuraksed või hulkraksed, lihtsalt toiduosakeste filtrid, nagu näiteks käsnad, või väga targad gurmaanid, nagu näiteks šimpans, inimene või kapuutsiinahv.

      Loomariigis on üle kahe ja poole miljoni liigi ja selles tohutult mitmekesises seltskonnas on selliseidki, kes suguküpsena üldse ei söö. Ei toitu paljud putukate valmikud. On neid, kes ise õigupoolest söömisega vaeva ei näegi, kuid toituvad üsna jõudsalt, nagu näiteks paljud parasiidid. Sööb peremeesloom, parasiit aga võtab kogu kehapinnaga või teatud kehaosadega talle vajalikud ained peaaegu lõpuni seeditud toidumassist. Näiteks laiuss (Diphyllobothrium latum) – Eestis on see parasiit levinud eriti Peipsi piirkonnas – võtab praktiliselt kogu B₁₂ vitamiini peremeesorganismi, inimese või koera toidumassist.

      Kuid ettekujutus, et kiskja on vaid robustne elajas, kes krahmab toore liha ja kugistab selle alla, ei ole õige. Näiteks suur kaslane tiiger hoiab kindlasti oma toidutükki käppade vahel, olgu see siis kas või varblane, või hoiab käppa toidu peal. Ja seda teevad teisedki suured kaslased. Tiigrite, lõvide, leopardide, jaaguaride, lumeleopardide, ka gepardide söögikomme nõuab, et toitu tuleb kinni hoida käpaga.

      Väikesed kaslased, kelle hulka kuulub ka selline suur loom nagu puuma, ei tee süües kunagi nii. Nende käpad on kenasti kurgu ja rinna all koos (jälgige, kuidas teie kiisu einet võtab), ja süües kasutatakse kiskjahambaid. Need on reeglina ülemised viimased ebapurihambad ja esimesed alumised pärispurihambad, mis moodustavad käärid. Nii et liha söövad nii suured kui ka väikesed kaslased, kuid väga erineval viisil. Ja mida teeb tiiger? Ta limpsib. Ta tõmbab oma suure ja väga kareda keelega üle lihatüki nagu riiviga, ja sentimeetripaksune lihakiht ongi kadunud. Tiiger sööb oma lihaportsjonit kaua, peenestab ja riivib liha, töötleb seda süljega. Ja kui liha talle makku jõuab, seedib see väga kiiresti ja efektiivselt, ning see on loomade toitumise juures äärmiselt tähtis. Nii looma eluvalmidus kui ka eluiga sõltuvad sellest, kui kiiresti ta suudab kõik vajalikud ained omastada ja kui palju energiat ta sellele kulutab.

      Koerlased söövad reeglina hoopis teistmoodi. Neil on teistsuguse ehitusega suu. Kui hundil on vaja kiiresti süüa, siis ta vaeseke lausa oigab oma roa kallal. Tal on pikk ja kitsas suu ning ta pole võimeline suuri lihatükke kiiresti alla kugistama. Tal on raske hingata, seda on lausa hale vaadata ja kuulata, kui hundil on vaja kiiresti toit makku varjule panna. Kui aga aega on küllaga, naudib ta konti tundide viisi.

      Vastavalt sellele, millest toitub üks või teine liik, on erineva ehitusega ka eri liikide suised ehk suu osad. Näiteks kirbul on lausa fantastiline hammustamis- ja imemisaparaat. Täil on suus väga keerulise ehitusega vaakumpump, mille abil ta saab verd kiiresti ja efektiivselt kätte, ja nagu paljudel teistelgi vereimejatel – sääsel, lutikal, kaanil ja vampiirnahkhiirel (Desmodes) –, on ka täi süljes antikoagulandid. Kuid mitte kirbul – kirp on nii välejalgne, ta hüppab, kargab ja põrkab nii osavalt, et ei karda, et tal nokk (õigupoolest nokis) kinni võiks jääda. N-ö aeglastel vereimejatel, ka kaanil, on aga süljes antikoagulandid, väga väärtuslikud ained, mida väga laialdaselt kasutatakse kirurgias verevarude säilitamiseks. Kõige parem antikoagulant on hirudiin, mida eritavad kaanid (Hirudo) ja mis pidurdab haava kinnikasvamist.

      Vereimeja lõuna on väga keeruline protseduur. Kujutage ette, kui palju aega läheb selleks, et imeda endasse piisav toiduportsjon (iial ei tea, millal jälle süüa saab), ja seda tuleb teha nii, et n-ö toidulaud midagi ei tunneks. Ta lööb ju su maha, kui sa talle haiget teed. Kirp ega kihulane ei karda, nad on niivõrd enesekindlad, et hammustavad ükskõik kuhu. Aga vaene väike voodilutikas, kellel pole tiibu ega ka kiireid jooksujalgu, peab hammustama ainult sealt, kus naha all valutundlikke rakke ei ole. Ta teab täpselt kõiki kohti, kuhu võib oma kärsakese pista. Inimene ei tunne muud kui kerget kõrvetust, ja enamasti alles pärast seda, kui parasiit on juba lahkunud. Samamoodi teevad paljud sääsed, kõik kaanid, verdimevad nahkhiired ja liblikad (mõned öölased Lõuna- Aasias).

      Mõnede ühepäevikuliste liikide vastsed söövad järjest viis aastat, kuni kestab nende lapsepõlv. Valmikutel enam toidumuret ei ole. Viis aastat sai söödud, nüüd on moondumine toimunud, valmiku ainus elueesmärk on pulmi pidada. Ja kui pulmad peetud, mida teeb siis see ühepäevik, suur ilus efemeriid, nagu neid reeglina nimetatakse? Ta laseb ennast süüa kiskjatel, eelkõige ämblikel ja lindudel. See suhteliselt kogukas, mõne sentimeetri suurune putukas lihtsalt istub nähtaval kohal, nagu öeldes: „Tulge, kiskjad, minu pulmad on peetud, munad munetud, sööge mind! Las tantsivad need mõrsjad ja peigmehed, kes pole veel paarituda jõudnud. Sööge mind! Minu pulmad on peetud.”

      Toitumisahel ja sellele rajatud toitumisvõrk on ökoloogia üks tähtsamaid ja põhilisemaid mõisteid ja tihedalt seotud haruldaste liikidega. Haruldasi liike on nimelt tohutult palju, tavalisi liike on reeglina vähe. Tavalised liigid on ülimalt edukad ja vastupidavad, nagu näiteks prussakad.

      Haruldased liigid aga, olgu nad siis kirjas „Punases raamatus” või veel mitte, ei ole nii vastupidavad. Nende arv ja tihedus ökosüsteemis pigem kahanevad. Võtame näiteks niidu, metsa või lombi – ka lomp on ajutine ökosüsteem, mis suudab ennast taastada pärast iga vihmasadu. Igas sellises süsteemis on haruldasi liike väga palju ja nad söövad erinevaid asju. Nii et milleks on nii väga vaja mõnda haruldast liblikat? Reeglina sööb haruldase liblika vastne mingit täiesti kindlat taimeliiki. Ja täiesti võimalik, et see haruldane taimeliik on selle haruldase liblika kontrolli all. Ja kujutage ette, kui liblikas kaob. Kohe saab haruldane taimeliik, mida võibolla keegi teine ei söö, võimaluse vohama hakata. Näiteks Eesti vetes on peaaegu igal haugil alates teisest elukevadest lõpustel ainupõlvne imiuss Tetraonchus monenteron, maos kahepõlvne imiuss Azygia lucii, sooltes paeluss Triaenophorus nodulosus ja ümaruss Rhaphidasearis acus, ja lisaks kuulub haugi parasitofaunasse veel üle 75 haruldasema liigi kümnest klassist.

      Lõuna- ja Kesk-Venemaal, eriti Põhja-Kaukaasia piirkonnas elab tondisuru-nimeline liblikaliik. See on suur ja raske süstja kehaga priske liblikas, kes meenutab kuulipildujakuuli. Tal on rindmikul pealuud meenutav laik ja pruunika-kollaka-hallimustrilised, üle 10 cm laiused tiivad. Selle liblika röövik on imearmas olevus, kollane ja paks, roheliste triipudega ja väikeste värviliste täpikestega, ta on üle 12 cm pikk ja tal on saba otsas sarv. Röövik sööb maavitsalisi, näiteks kartuleid ja mingil määral ka tomateid, kuid kõige meelsamini sööb ta maavitsa ennast. Röövikust saab valmik, valmikuiga kestab rohkem kui aasta, mõnikord isegi rohkem kui kaks aastat. Valmikule meeldib see magus varuaine, mida mesilased töötlevad ja varuvad oma pere ja oma laste jaoks, ja tondisuru on vist küll ainus liik – vähemalt Euroopa liblikate faunas – kes oskab häält teha. Tema hääl on kõrge ühtlane ümin. Ja see ümin imiteerib peaaegu sajaprotsendilise täpsusega mesilaspere kuninganna rahustavat häält. Liblikas tuleb mesilaspere juurde ja hakkab laulma: jääge magama, jääge magama, tüdrukud, kõik on korras, ei mingit aktiivsust, palun, olge nüüd hästi rahulikud. Mesilased jäävad nii uimaseks, et suur vägev liblikas siseneb takistamatult tarusse, otsib mett, sööb seda nii palju kui soovib ja lahkub siis. Ja nii ta käibki kuni sügiseni mesitarus söömas.

      Mesilased reageerivad väga huvitavalt. Kasutades taruvaiku ehk propolist ehitusmaterjalina, teevad mesilased oma taru lennuava kitsamaks, panevad oma uksele trellid ette. See on ka ainuke abinõu, mis aitab, sest liblikas on suur ja paks ega mahu kitsast avast läbi. Keegi ei tea, kuivõrd mesilased teadvustavad tolle paksmaost röövli ohtu, aga fakt on see, et kui tondisuru hakkab mõnda peret külastama, alustavad mesilased kiiresti taruvaigust trellide ettepanekut.

      Hea küll, kuid milleks seda liblikat nii väga vaja on? Teda on väga vaja just sellepärast, et tema röövikud СКАЧАТЬ