Loomult loom I. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tohutult täpne ja vägaväga peen. Ja reeglina määrab tema käitumise just nimelt nina. Mida ta tunneb? Ta tunneb laiba lõhna, loomulikult ka opossumi lõhna. Ja imekombel ka lõgismao mürgi lõhna.

      Seda laadi etendusi on antud laialdaselt paljudes Ameerika piirkondades – nii kagu-, lõuna- kui lääneosas, aga ka Kesk-Ameerikas. Lõgismadusid oli seal vähemalt kunagi väga palju. Lõgismadu lööb saakloomasse välkkiirelt hambad sisse, pritsib välja väga suure mürgiportsjoni ja laseb siis looma otsekohe lahti, võttes ise sisse kaitsepoosi või minnes koguni peitu. Madudel on halb nägemine ja nad pole füüsiliselt kuigi tugevad. Neil on täiusliku ehitusega, kuid haprad kihvad. Nad ei taha hambaidpidi sureva looma küljes rippuda, sest nii võib hammastest ilma jääda, ja see on lõgismao jaoks katastroof. Mürgiannuse saanud loom sureb üsna lühikese aja jooksul ja lõgismadu hakkab teda oma mürgi lõhna järgi otsima. Nii et noore koioti jaoks, kellel on juba mõningaid elukogemusi, tähendab opossumiema korraldatud etendus täiesti kindlat ohtu: varsti tuleb lõgismadu, kes otsib oma saaki. Koiott laseb jalga.

      Opossumid elavad Ameerikas praegu palju paremini kui koiotid. Loomulikult on neil ka inimese poolt palju vähem ohte oodata. Koiotti inimene kardab, opossumit vaid kütib, ja sedagi peamiselt sportlikust hasardist, nii et opossumit on võimalik seadusega kaitsta. Katsu sa aga kaitsta kedagi, keda inimene kardab!

      Kui rääkida loomade käitumisest kui holistlikust nähtusest, kui terviklikust süsteemist, tuleb kõigepealt hoiduda ühe või teise käitumisvormi ülehindamisest. Täpselt nii, nagu me mitte mingil juhul ei tohi arvata, et aju on kopsudest tähtsam või et maks on tähtis asi küll, aga süda on ikka palju rohkem väärt. Pole ju nii, et kui mu lihased ja pea on terved, siis pole üldse tähtis, mis seisus on mu kopsud või magu. Lapsedki mõistavad, et ei ajust ega lihastest pole suuremat kasu, kui magu on tõsiselt haige. Ja sama kehtib ka käitumise puhul – kõik käitumise vormid on võrdõiguslikud.

      Päritavad käitumisvormid ehk instinktid on meisse sisse programmeeritud ja geneetiliselt normeeritud. Nagu on öelnud Konrad Lorenz, moodustavad sellised käitumisvormid n-ö parlamendi, kus kõik „hääled” on võrdsed. Ehkki käitumisest rääkides tuleb paratamatult järgida temaatilist jaotust ja vaadelda eraldi toitumiskombeid, enesekaitset, seksuaalset käitumist, komfortkäitumist, vanemlikku käitumist jne.

      Alustagem kas või merepõhjast. Vaatame, kuidas elatakse korallrahul, mis on üks maailma tihedamaid ja liigirikkamaid kooslusi. Olgu meie vaatluspiirkonnaks ca 1 ruutmeetri suurune ala merepõhjast ja umbes 10 meetri kõrguse veesammas selle kohal. Me näeme seal sadu miljoneid elusorganisme, kes kõik on loomad. Loomulikult on seal vähemalt teist sama palju taimseid organisme, baktereid, sinivetikaid, kuid piirdugem faunaga. Seal on nematoodid, ümarloomad, ussid, neid on põhjasetetes vähemalt 100 miljonit. Seal on sadu tuhandeid väga ürgseid loomi – koralle, mis moodustavad kolooniaid ja mis on korallrahu eksistentsi põhialuseks. Ookeani elu ei ole võimalik ilma korallideta. Me näeme seal sadu, kui mitte tuhandeid kalu, noori ja vanemaid. Seda kümnekuupmeetrist veesammast läbib minuti jooksul vähemalt kümmekond suurt kala, sealhulgas kivikohad, mis kaaluvad 80–90 kg. Aeg-ajalt vilksab kindlasti mõni mureen. Mureenil on tihti korallrahu praos püsielupaik, kuid iga ruutmeetri peale neid siiski ei jagu. Siis on veel tohutu hulk vähilaadseid: krevette, krabisid, erakvähke, parasiitvähke, kellest paljud elavad kala seljas või koguni poolenisti kala sees, nii et ainult suguorganid paistavad välja. Ja loomulikult lõputult igasuguseid ainurakseid loomi.

      Planeedi jagu elusaid asju nii väikesel ruumalal – kuidas kõik need liigid on saanud seal aastast aastasse, sajandist sajandisse, aastatuhandete vältel üksteise kukil elada? Loomulikult tänu sellele, et kõik need loomad, igaüks vastavalt oma liigiomadustele, käituvad bio-loogiliselt, st loogiliselt ellujäämise ja elu jätkamise mõttes. Ja kui kirjeldada seda väikest ruumi loomade käitumise terminites, ei jätkuks kogu maailma kompuutrite koguvõimsusest, et koostada kõigi nende loomade kohta täiuslik ja täpne nn etogramm – käitumisgraa-fik – näiteks ühe minuti kohta.

      Kui loom hakkab suguküpseks saama, tekivad tal põnevad impulsid, ilmnevad huvitavad huvid. Tema käitumist hakkab aina rohkem motiveerima ja häälestama seksuaaltung. Seksuaaltung suunab looma partnerit otsima, sunnib teda partnerit veenma ja võluma, ning kõigele sellele järgneb loomulikult kopulatsioon. See on looma elus väga tõsine muutus, kogu käitumisprogramm korraldatakse ümber. Tuletame meelde oma lapsepõlve. Me olime ju tublid lapsed, head lapsed, me käisime lasteaias, me käisime koolis, me imetlesime oma vanemaid, kes kindlasti olid ja on seda väärt. Ja nii kestis see kaua aega. Aga me teadsime, et me oleme lapsed. Kui me olime midagi pahasti teinud, siis ütlesime: „Ma enam ei tee!” ja olime absoluutselt veendunud, et meile antakse andeks. Me olime ju lapsed. Laps on hoopis midagi muud kui täiskasvanu. Niivõrd põhjalikult ja niivõrd tõsiselt midagi muud, et ta võib dramaatilises olukorras mõjuda lahendava, otsustava märgina. Näiteks mida teevad suured võimsad isased täiskasvanud paavianid, kui neil on vaja mingist eriti tõsisest konfliktist välja astuda – kui nad tunnevad, et ei saa olukorraga hakkama, et nad saavad kolki, et neid hammustatakse, et neid ähvardab koguni surmaoht? Nad haaravad väikese paavianipoja sülle ja teevad spetsiaalset kisa, mida võiks tõlgendada nii: „Vaadake, vaadake, mind ei tohi puutuda, mul on laps süles!” Loomulikult hakkab kisendama emane paavian, kelle käppade vahelt laps haarati, ja iseenesestki mõista, et kisendavad ka väikesed paavianid. Olukord aga laheneb sellise käitumise peale tõesti: lapsega isane jäetakse rahule!

      Kui aga noorlooma käitumist hakkab juhtima seksuaaltung, avastab ta, et kari, parv, populatsioon, perekond ei suhtu temasse enam kui lapsukesse. Teda võetakse suguküpse loomana. Ja pannakse tihtipeale vägagi karmilt proovile. Looma elus on midagi väga tõsiselt muutunud. Sedasama võime näha ka inimese elus. Ega inimene selles suhtes teistest loomadest väga palju ei erine. See hetk on otsustav väga paljude loomade elus, kõikide imetajate, kõikide lindude, võibolla üldse kõikide selgroogsete elus. Selgrootutega on veidi teisiti, kuigi kaheksajalgade eest ma selles küsimuses pead ei annaks …

      Kõik instinktid töötavad koos, kuid see või teine instinkt võtab juhtpositsiooni vastavalt sellele, millises olukorras või seisundis loom parajasti on – kas tal on alles munad või juba pojad pesas. See on nagu ideaalne parlament, kus juhtimine ja kogu võimutäius lähevad kiirelt ja sujuvalt selle kätte, kes on momendil olukorras kõige pädevam, ja kõik teised alluvad vastuvaidlematult. Nii on see iga loomaga, kõigi loomaliikidega, nii on see kogu ökosüsteemis.

      Loomulikult võib ette tulla ka äärmiselt huvitavaid instinktidevahelisi konflikte.

      Mida teeb näiteks emapart, kui tema pesale, kus on pojad või munad, hakkab lähenema rebane. Emapart hakkab rebast peibutama. Ta tõuseb õhku – „plahvatuslikult”, järsult, mürinal, nagu pardid seda teevad –, ja kukub maha. Lendab umbes 10 meetrit ja langeb potsti alla. Rebane jookseb loomulikult talle järele. Kui rebane jõuab küllalt lähedale, siis tõuseb part rebase eest õhku, olles vahepeal isegi tiibu lohistades mööda maad paterdanud. Oh kui raske on tal lennata! Rebasel kõht juba koriseb, südames on aga rõõm – kohe saab ta pardi kätte! Kuid part tõuseb taas õhku. Ta ei lenda mitte pesa poole, vaid otse vastassuunas. Ta lendab nüüd veel paarkümmend meetrit, rebane kannul, ootamas, millal part kukub. Ja ennäe, kukubki! Kohe saan ta kätte, loodab rebane.

      Aga ei, ei saa. Sest ega pardil midagi viga ei ole. Tema „hinges” (ma ei tea, kas mul on õigust rääkida pardi hingest, pangem siia siis jutumärgid, sest hing, isiksus, kõne – kõik need mõisted on rohkem nagu inimesele kohased) võitlevad praegu kaks instinkti: järglaste eest hoolitsemise instinkt kutsub teda laste juurde, ei lase tal päriselt ära lennata; enesekaitse aga ajendab teda ikka ja jälle õhku tõusma. Ja see võitlus on niivõrd tasakaalustatud, et rebane peibutatakse poole kilomeetri, kilomeetri kaugusele pesast, siis aga võtab pardi meeltes juba võimust järglaste eest hoolitsemise instinkt. Part tõuseb lendu ja lendab kilomeetri kaugusele oma pesa juurde. Reeglina on ta üsna väsinud ja tüdinud. Rebane talle ei järgne. Muidugi kehtib see kõik ainult noorte ja kogenematute СКАЧАТЬ