Loomult loom I. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

      Ultra posse nemo obligatur

      Ultra posse nemo obligatur – keegi pole kohustatud tegema midagi üle oma võimete. Aga see, mida vanad roomlased oma sententsiga silmas pidasid, polegi ju ilmselt nii väga ühemõtteline. Mida tähendab ultra posse – üle võimete? Kas siin on silmas peetud seda, et vahel tuleb pingutada, kuid pole mõtet üritadagi ilmselgelt võimatut?

      Mis puutuvad siia loomad? Niipalju, et just selle ütlemise osas on loomad tohutult ettenägelikud. Loomad käituvad reeglina väga targalt, nii et neil ei teki võimatuid olukordi. Just seda pidaski silmas paavsti nuntsius kardinal Hieronymus Rorarius, kes 14. sajandil kirjutatud traktaadis märgib, et loomad ei satu olukordadesse, kus nad peaksid üritama võimatut. Traktaadi nimi oli „Quod animalia bruta ratione utantur melius homine” (Miks metsloomad kasutavad oma mõtlemisvõimet paremini kui inimesed).

      Rorarius pidas silmas just seda, et loomad on ettenägelikud ega ürita midagi, mida Jumal pole neil käskinud üritada. Rorarius väidab ka, et loomad ei saa ka kunagi olla milleski süüdi, sest neil ei ole patutunnetust, st tarkust või vaimu, ega ka mitte tahtevabadust.

      Kuid vaadelgem looma tehistingimustes. Tehiskeskkond ei pruugi looma jaoks veel tähendada puudulikku keskkonda. Kui tehiskeskkond on puudulik, kui pole rahuldatud looma kõiki nõudeid, kolib loom varsti topise või skeletina muuseumi. Liigiliselt õige on tehiskeskkond looma jaoks siis, kui ta paljuneb. Kui loom on viljakas, on järelikult peamised liiginõuded rahuldatud.

      Kuid tehistingimused pakuvad loomale ka midagi pealekauba, midagi, mida ta looduses väldib. Looduses on loomal võimalik käituda vastavalt sellele, mida ta eelistab. Loom ei jää sinna, kus on liiga palav, ega ka sinna, kus on liiga külm. Kui tal on külm, siis ta jookseb. Või otsib rohkem süüa, kui ta on soojavereline. Kui ta ei ole soojavereline või kui ta on väga väike püsisoojane loom, kes lihtsalt talvel endale toitu ei leia, siis näeb liiginormatiiv ette, et ta koliks soojale maale, nagu teeb näiteks pääsuke. Kui oleks toitu, siis saaks pääsuke –20 ºC külmaga suurepäraselt hakkama – tal on ju „ahi sees”. Aga kuna toitu – kütust – ei ole, siis lendab ta Aafrikasse.

      Nagu lõoke, on ka siil putuktoiduline (siilid ei söö õunu – siil võib õunast profülaktika või ravi mõttes ampsu võtta, kuid ta ei toitu õuntest) ja talvel pole tal putukaid kusagilt võtta. Siil jääb kevadeni talveunne. Talveunes siil hingab kord päevas, tema süda lööb ainult mõne korra päevas ja ta on kõva ja kange nagu rauatükk, nii et piltlikult öeldes võiks selle siiliga naelu lauda taguda. Siili kudedes on tõeline antifriis – glütseriin ja glütseriiniühendid, ja kui jääkristallid moodustuvadki, siis sellises kohas ja sellisel viisil, et nad ei vigasta rakumembraane. Kevadel siil „sulab üles” ja jätkab harjumuspärast elu. Tehistingimustes siil talveunne ei jää, kuid talv pole tema jaoks mingi õige talv, vaid mingi veider ja harjumatu aeg.

      Vaadake, kui lihtne ja mõnus on pidada troopilisi kalu akvaariumis – ei mingit „klimaatilist” probleemi. Nad on pärit sealt, kus aasta läbi valitseb küllalt kõrge temperatuur ja nad on sellega harjunud. Aga katsuge pidada kodus akvaariumis koha, ahvenat või kiiska, rääkimata lutsust, räimest või kilust – see on tohutult keeruline ülesanne, räime ja kilu puhul isegi võimatu. Nende bioloogiline tsükkel on nii komplitseeritud, et teil peab olema mereakvaarium, ja mitte lihtsalt mereakvaarium, vaid selline, kus temperatuur langeb pikaks perioodiks madalamale kui +4 ºC.

      Kui loom on tehistingimustes, sunnib instinktiivse käitumise programm teda tegema selliseid asju, milleks tal ei ole võimalusi. Kasvab stress, kasvab pinge. Loom satub neurootilisse seisundisse, eriti siis, kui tehistingimustes on momente, mis panevad erinevad instinktiivse käitumise programmid üksteisele vastu töötama. Ühest küljest tahaks loom kogu aeg põgeneda, ennast peita, teisest küljest aga on ta seksuaalselt kõrgseisundis ja peaks otsima endale paarilist. Kujutage siis ette – loom tunneb end ohustatuna, kuid toitumistingimuste, füsioloogilise seisundi ja vanuse tõttu pulbitseb temas ka tohutu seksuaaltung. Nii üritabki loom teha talle üle jõu käivaid asju. Konflikte erinevate instinktide vahel tuleb tingimata vältida või koguni kompenseerida – seda teab iga „loomaaednik”.

      Inimeste puhul on üle jõu pingutamine tunduvalt tavalisem.

      Muidu ei oleks meil ilmselt ei Egiptuse püramiide ega kosmoseuuringuid, ma usun, et meil ei oleks ka hiilgavaid kunstiteoseid ning suurepäraseid romaane ja väärtmuusikat. Sellised asjad viivad alati mõttele, et inimene on üritanud võimatut ja et tal on see ka õnnestunud.

      Kuid tagasi loomaaia loomade juurde. Paljud arvavad, et loomaaed on vangla, kus loomad piinlevad otsekui koonduslaagris. See ei ole just kõige terasem ettekujutus loomaaiast. Ma ütleksin, et see on ülitundeline suhtumine, ja mitte niivõrd loomadesse, vaid vabaduse mõistesse. Inimene, kes ei lähe loomaaeda sellepärast, et ta ei suuda näha vangistatud loomi, ei hooli loomadest, sest ta ei tunne neid. Ta hoolib pigem vabaduse mõistest. Kuid vabadust on väga mitmesugust. Vabaduse astme määrab see, mida ma võin, mida mitte. Kuid see pole veel kõik. Vabadus ei ole määratletud seni, kuni me ei tea väga kindlalt ja täpselt, mida me sellega peale hakkame. Vabadus sigatseda on inimese jaoks äärmiselt vastuvõetamatu ja sellist vabadust piiratakse muidugi igal võimalikul moel, ka demokraatlikus ühiskonnas. Vabadus midagi luua võib samuti olla üsnagi piiratud mõne totalitaarse reþiimi poolt.

      Kõik see kehtib ka loomade puhul. Ja loom on vaba siis, kui ta ei ole sunnitud üritama midagi, mis on üle tema liigiliste võimete, üle normi. Teate, mis on loomaaia loomade esimeseks mureks, kui nad avastavad, et võivad puurist välja tulla? Nad ei ürita hoopiski mitte kähku plehku panna. Meie õnn, et see niimoodi on, sest vahel jääb mõni uks tõepoolest lahti – kas on keegi huligaanitsenud, kas on torm ukse valla sakutanud või aia lõhkunud või suur puu elektrikarjusele peale kukkunud. Mida teeb siis loomaaia loom? Mis on tema esimeseks, kõige suuremaks mureks?

      See on mure, kas tema, kelle ees nüüd on võimalus minna väljapoole oma intiim- ja personaalset territooriumi, leiab tagasitee. See puur on tema kodu. Ümberringi on küll väga huvitav, kuid loom ei torma meeletus vaimustuses seda uurima, ilma et tal oleks väga selget ettekujutust, et ta saab kindlasti koju tagasi, et tal ei katke seos kodupaigaga ja et ta täpselt teab, millal ja kuidas tagasi tulla. Jääkaru avastab, et tema sisepuuri uks on paokil. Mida ta teeb? Ta ei torma välja. Ta nuusutab, ta kogub peamiselt kuulmise ja haistmise abil informatsiooni selle kohta, kas õhk ümberringi on puhas, kas ta julgeb nina välja pista. Ja kui ta arvab, et julgeb küll, siis pistab nina välja, vaatab, ega kedagi ei tule. Kui keegi ei tule, siis läheb ta uurima – aeglaselt, ettevaatlikult ja äärmiselt põhjalikult. Kuhu ma jõuan, kui lähen paremale? Kuhu ma jõuan, kui lähen vasakule? Mõni koridor kulgeb otse. Jääkaru uurib uut territooriumi lausa ruutsentimeetri kaupa.

      Loomulikult kehtib see nende loomade kohta, kes on piisavalt kaua ja piisavalt heades tingimustes elanud loomaaias, farmis või rantšos. Loom, kes on äsja kohale toodud ja puuri pandud, hakkab kõigepealt just niiviisi uurima oma uut territooriumi, pidades koduks transportpuuri. Ta tuli selles puuris, viibis selles ühe ööpäeva, kuid see on tema teada ainus, mis on tema oma, kõik muu ümberringi on uus. Mõisted „oma” ja „võõras” on kaunis suhtelised, äärmiselt huvitavad ja väga tähtsad. Nad vajavad ja väärivad pikemat ja põhjalikumat juttu.

      Nii et loom, kes alles äsja saabus loomaaeda, klammerdub oma transportpuuri, mis on kitsas ja pime, aga tema enda oma, tema lõhnaga, see ruum on looma „hinges” esindatud. Ta teab, mis jääb sabast tahapoole, mis on selja kohal, mis on vasakul, mis paremal. Ta tunneb end seal kaitstuna.

      Veel üks huvitav küsimus. Kuidas on tehistingimustes lood haigustega? Loomaaias piiravad loomi tehistingimused, mis ei anna loomale vabadust otsida endale kõige mõnusamaid, kõige õigemaid СКАЧАТЬ