Loomult loom I. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ faktoriks. Võimalik, et see aitab ära hoida ka sellist hirmsat mesilaste haigust nagu varroatoos, mille põhjustajaks on suured pruunid Afganistanist pärit lestad, 3 mm laiad ja 1,5 mm pikad.

      Nagu tondisuru röövik, nii toitub maavitsalistest ka koloraado mardikas, Ameerika päritolu kauni välimusega kahjur, kelle eest Euroopa kollektsionäärid maksid 18. sajandi keskpaiku 10–12 Saksa hõbetaalrit. Praegusajal on koloraado mardikas tuntud kui kohutav nuhtlus, kes ründab kartulipõlde. Mardika tõrjeks on kasutatud DDT-d ja teisi tugevatoimelisi keemilisi vahendeid, mis ehk mõningal määral tõepoolest piirasid ka mardikate arvukust, kuid mis kindla peale tapsid tuhandeid hoopis teistest liikidest putukaid, sealhulgas ka tondisurusid. Näiteks Stavropoli piirkonnas Venemaa lõunaosas seda liblikat praktiliselt enam ei ole.

      Kui võtame vaatluse alla näiteks lepiskloomad ja kiskjad, siis jääb esmapilgul mulje, et nende söömiskombed on väga erinevad. Aga kas ikka on?

      Mida sööb koger või karpkala või piison või kits? Näib, et seda, mis on uimede või siis jalgade-sõrgade all lihtsalt olemas. Muudkui ujub või kõnnib ja nosib. Paraku see nii lihtne ei ole. Näiteks kodulehm sööb metsikute veislastega võrreldes peaaegu kõike, kuid siiski mitte päris kõike. Näiteks ei puutu lehm mahlakaid värskeid rohuliblesid, mis kasvavad läbi lehmakoogi või sellisel kohal, kus mõni aeg tagasi on olnud lehmasõnniku lasu – nende peal võib olla parasiitide mune või vastseid.

      Pole mingit kahtlust, et loomad oskavad teatud viisil mõelda ja olukorda hinnata, näiteks et nad oskavad rehkendada nende objektide liikumistrajektoore, mille suhtes nad ükskõiksed ei ole. Iga rebane, kui ta tunneb maastikku, teab täpselt, kuidas tema eest põgeneval jänesel tee ära lõigata ka siis, kui ta vahepeal jänest ei näe ja tema lõhna ei tunne.

      Võtame aga mõne metsiku, vabalt elava sõraliste liigi – gaselli või antiloobi, või veel parem, võtame terve savannikoosluse näiteks suures Krügeri rahvuspargis Lõuna-Aafrikas. Mida söövad kaelkirjakud? Loomulikult seda, mis kasvab hästi kõrgel, peamiselt 3–4 või koguni 5–6 meetri kõrgusel kasvavaid lehti. Kaelkirjakul on väga ebamugav rohtu süüa ja ka vett juua. Ja õigupoolest ongi see suur, väga jõuline ja osav loom ohustatud ainult siis, kui ta üritab süüa rohtu või juua jõest või lombist vett. Savannis elab ka impala-antiloop ja temagi sööb 1,5–2 meetri kõrguselt lehti, aga need on juba põõsaste, mitte puude lehed. Siis on seal pühvlid. Nemad söövad keskmise ja väiksema pikkusega rohtu. Siis on seal gnuu-antiloobid. Nemad söövad keskmist ja kõrgemat rohtu, mingil määral ka madalat rohtu. Siis on seal sebrad, kes söövad peamiselt madalat rohtu, sekka mõnikord pisut puukoort.

      Kõik hobused ja nende sugulased üle maailma on bioloogiliselt väga edukad, nimelt suudavad nad toetuda ainult ühe varba otsale ja see annab eeliseid liikumisel – summutab vibratsiooni ja lööklaineid, võimaldab joosta kiiresti ja kaua, lausa tundide kaupa. Lisaks suudavad nad rohtu süüa. Umbes 15–16 miljonit aastat tagasi oli nende eelkäijate seas selliseid, kes toetusid küll ühe varba, keskmise varba kabjale, nii et liikuda said nad hiilgavalt, kuid need hobuse eellased toitusid lehtedest. Ja lehed on palju haruldasem toit. Rohi annab vabaduse, sest rohtu leiab peaaegu igalt poolt. Rohusöömiseks on aga vaja vastavaid hambaid, ja need on hobuslastel olemas.

      Nii et toitumiskäitumine on ka mittekiskjatel loomadel äärmiselt põnev. Savannis liigub ja tegutseb ju mitu tuhat tonni elusat taimetoitlaste biomassi. Ja savann elab ning õitseb, ükski taimeliik pole kadunud. Kui aga lasta näiteks kodulehm savanni sööma, siis oleks selle koha peal varsti kõrb, nagu seda on korduvalt juhtunud nii Euroopa kui ka Ameerika rohtlates (stepis, pustas ja preerias).

      Aga räägime nüüd minu lemmikutest, kiskjatest. Ma tunnen neile pisut kaasa, sest kujutage ette, mis elu see on, kui teie toit üritab ennast peita, ja kui olete ta avastanud, siis jalga lasta, ja kui te talle järele jõuate, siis hakkab ta vastu, ja mõnikord vägagi tõsiselt, nagu näiteks kahvripühvel. Ta võib teil koguni jala otsast ära hammustada, kui talle võimalus anda.

      Kui aga olete lõpuks nii kaugele jõudnud, et võiks sööma hakata, tulevad konkurendid. Ja ärge arvake, et näiteks tähnikhüäänid on ainsad sellised tüütajad, kes tulevad lõvi jahipaika, kui lõvil on parasjagu käsil maitsev sebra, ning hakkavad nii vastikut häält tegema, et lõvi jätab sebra puht kuninglikust vastikustundest neile.

      Kuigi enamasti on lugu siiski hoopis vastupidi. Tähnikhüäänid on suurepärased jahimehed. Nad on väga seltsingulised loomad. Kui tähnikhüään tapab saaklooma, hakkab ta valjusti häälitsema, kutsudes noori hüääne sööma. Lõvid reeglina nii ei tee. Ja kui lähedal juhtub olema lõvi, eriti emalõvi, siis läheb ta kindlasti sinna, kust kostab hüääni signaal: lapsed, siia, siin saab süüa! Lõvid tulevad ja üritavad hüäänide toidu enestele võtta.

      Lõvi magab päeva jooksul kuni kakskümmend tundi, keskmiselt 16 tundi, ka kodukass magab mitu korda päevas mitu tundi. Tunnen üht kassi, kes talvel armastab üle kõige magada kõrgel korvis (lae all on ju kõige soojem õhk) või pere vanaema süles, kusjuures kass väga veenvalt palub, et vanaema seaks end mugavalt istuma, ja hüppab siis talle sülle, keerab ennast ilusti kerra ja jääb magama. Ja kui vanaema julgeb ennast liigutada, saab kass väga ilmekalt pahaseks. Meie ütleme, et laisk loom, kujuta ette, milline lontrus – kakskümmend tundi järjest niiviisi magada! Tegelikult pole see mingi laiskus ega vaba aja surnukslöömine. See on väga tähtis päevane töö, mille eesmärgiks on videvikuks vormis olla.

      Kiskja peab olema maksimaalselt vormis. Energia- ja jõuvarude taastamisest, heast lihastoonusest, meelte reipusest ja teravusest sõltub tema elu. Nii et kiskjate suhtes on alust austust tunda.

      Võiks arvata, et väga ürgsed varitsejad kiskjad – lõvid – on üksildased olevused. Kuid tegelikult on lõvid ainsad täielikult seltsingulised kaslased, kuna nad peavad koos jahti. Ja on täiesti võimalik, et inimene sai inimeseks suurel määral tänu lõvidele. Inimene kui liik on kindlasti pärit savannist ja kui meie väga ürgsed esivanemad, suured kõrgemad primaadid, ronisid puu otsast alla, tulid metsast välja ja hakkasid savannis elama, kohtasid nad seal hirmuäratavaid konkurente. Muidugi oli savannis ka suisa vaenlasi – kiskjaid, kes inimest meelsasti toiduks tarvitasid. Lõvid ja hüäänid üritavad veel tänapäevalgi aeg-ajalt inimjahti. Kuid eelkõige olid nad primaadile konkurentideks. Lõvid ja hüäänid elasid kunagi ka Euroopas, Iraanis ja Lähis-Idas, praegu on neid Aafrika savannis ja Aasias, eelkõige Indias.

      Nii et savanni elama asunud suur ja vägev kõrgem primaat pidi koopereeruma täpselt samamoodi, nagu seda teevad tähnikhüäänid ja lõvid sealsamas savannis. Teisiti lihatoitu lihtsalt ei saa. Ja ilma lihata poleks selline suur 70-kilone esikloom nagu inimene savannis läbi löönud. Me pole võimelised toituma nagu sõralised. Me oleme puuviljatoidulistest pärit kõigesööjad, mitte rohusööjad. Me ei suuda elada ainult taimsest toidust, mida savannis piisavalt leidub. Lisaks peab olema vähemalt puu- ja juurvilju.

      Tihtipeale kiskjad lihtsalt peavad koopereeruma. Paljud liigid ja seltsid eksisteerivad ainult tänu kooperatsioonile, ja see kehtib nii kiskjate kui ka mittekiskjate puhul. Näiteks koerlased, kuigi seal on suhteliselt üksildasi liike, on ilmselt pärit loomadest, kelle põlvnemises ja evolutsioonis mängis jahipidamisel tohutu suurt rolli just nimelt seltsingulisus, kooperatsioon.

      Hundid on uhked loomad. Neid on 32 alamliiki ja talviti kutsub hunt kokku suure seltskonna, et jaht oleks edukam. Suvel piisab jahipidamiseks pereliikmetest. Kõige fantastilisem on koerlaste seas ühiselulises mõttes aga hüäänkoer, Lycaon pictus, kirju hundisarnane loom. Hüäänkoera ühiskondlikkus ulatub niikaugele, et igal talvisel hooajal jääb tiineks ja sünnitab üks kindel emane, kelle määrab matriarh, peregrupi või karja juht. Sellel emasel sünnib 18–20 või rohkemgi kutsikat, ja kuna kõigil noortel emastel hüäänkoertel on laktatsioon, toidavadki kõik noored emased neid kutsikaid. Need loomad on maailma parimad jahimehed, ja loomulikult toidavad neid nende jalad, nagu koerlasi ikka. Ja selge СКАЧАТЬ