Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilgamesist '' Puhastuseni ''

      SAATEKS

      Konspektide kogumik on koostatud uue õppekava nõudeid järgides ja sisaldab gümnaasiumis käsitletavate proosa- ja draamateoste ülevaateid. Teose sisuprobleemide kõrval on tähelepanu pööratud ka žanrile, stiilile ja keele kujundlikkusele. Nii maailma- kui ka eesti kirjanduse teosed on reastatud kronoloogiliselt. Kogumik sobib kasutamiseks koolitunnis, aga on abiks ka iseseisvas töös ja eeldab kirjandusteose läbilugemist, sest konspektide autori tõlgendus teoseist on vaid üks võimalus paljudest.

      GILGAMEŠ

      Mesopotaamias, Tigrise ja Eufrati jõe vahelisel alal elasid 4000 aastat eKr sumerid, teadaolevatel andmetel esimene rahvas, kes võttis kasutusele kirja – kiilkirja savitahvlitel. Sumeri aladele tekkis hiljem vallutuste käigus Akadi riik. Eepos „Gilgameš” ongi sumeri ja akadi pärimuse segu. Gilgameš oli aastal 2650 eKr Uruki tempellinna kuningas.

      Vanimad akadikeelsed eepose kirjapanekud pärinevad 19.–17. sajandist eKr. Eepose tegevus käib umbes IV ja III aastatuhande piiril eKr. Sumeritel olid oma jumalad: taevajumal Anu, õhu- ja maajumal Ellil, vete- ja tarkusejumal Ea, armastusjumalanna Ištar (Anu tütar), jumalanna Aruru, kes oli savist voolides loonud inimese jt.

      Eepos on filosoofiline mõtisklus inimese kohast maailmas, jutustab inimeseks saamisest (Enkidu lugu) ja inimeseks jäämisest, surmast ja surematusest (Gilgameš otsib surematust).

      Gilgameš on sureliku mehe ja jumalanna Ninsuni poeg, kes on ehitanud Uruki linnale võimsa müüri. Ta on vägev ja despootlik, nõudes alamatelt rasket tööd ning jahtides nende naisi ja tütreid: „Isale Gilgameš poega ei jäta! / Päeval ja öösi äge ta ihu. / Emale Gilgameš neitsit ei jäta, / sangar sigitab mehe mõrsja!”

      Rahvas palub jumalatelt kaitset, Aruru otsustabki voolida savist metsmehe Enkidu, kes elab looduslapsena metsloomadega koos. Enkidust peab saama Gilgamešile vääriline tugev vastane. Gilgameš aga teab meeste nõrkust ja saadab rõõmupiiga Šamhati Enkidut oma naiseliku võluga võrgutama ja inimeste maailma tooma. Gilgameš ja Enkidu proovivad jõudu, võitlevad, võidab Gilgameš, talle hakkab Enkidu meeldima, neist saavad hoopiski sõbrad: „See on mu sõber, kes mägedest ilmus, / kõikidest üle käib tema jõud, / Anu sõduri kombel kange ta ramm.”

      Koos Enkiduga võideldakse Humbaba vastu, et ajada maailmast minema kurjus. Humbaba kandis enda ümber inimeste hirmusid ja teda oli raske võita. Nõu küsitakse jumalanna Ninsunilt, mehi julgustab taevane Šamaš, taevajumal Anu poeg ja Ištari vend, päikese- ja õigusemõistmise jumal.

      „Gilgameš tabas kuklasse teda, / sõber Enkidu lõi talle rindu.” Maharaiutud seeder, mis oligi Humbaba, viiakse Eufrati kaldale.

      Ištar, taevajumal Anu tütar, pakub Gilgamešile abielu: „Ole sina minu mees, mina olen sinu naine!”

      Gilgameš ütleb ära: „Keda sa kaasadest lembinud lõpuni? / Vaatame üle, kellega kiimlesid!”

      Kättemaksuks laseb Ištar oma isal luua taevahärja, kellega Gilgameš peab võitlema, Gilgameš muidugi võidab nagu ikka. Tal on abiks sõber Enkidu. Ištari jalgade ette visatakse naeruks taevahärja kints. Ištar neab Gilgameši saatuse, samal ööl näeb Enkidu und, et ta on jumalate poolt surma mõistetud, ta jääb haigeks ja sureb 12 päeva pärast. See vapustab Gilgameši, ta nutab kaua Enkidu põrmu juures, lootes teda oma halaga ellu äratada: „Kas tõesti pean hingega istuma hinge ukse ees? / Et kunagi ei näe armast venda oma silmaga?”

      Lõpuks tajub Gilgameš, et teda ähvardab ka ükskord surm ja teda haarab kinnisidee pääseda sureliku inimese saatusest, ta tahab saada surematuks. Inimese surelikkust kinnitab Šamaš: „ … heidetud liisku ei tagasta, tühista, / inimsaatus möödub, ei jää midagi maailma. /-/ Gilgameš, kuhu sa püüdled? / Elu, mida otsid, sina ei leia! / Siis, kui jumalad inimest tegid, / surma nad määrasid inimesele, / elu nad jätsid enda kätte.”

      Gilgameš otsustab üles otsida veeuputusest pääsenud ja jumalatelt igavese elu saanud Utnapištimi, et temalt nõu ja abi paluda.

      Gilgameši teekonnal on palju katsumusi, ta peab läbima Mašu mäe värava, mida valvavad kaks surmava silmavaatega skorpioninimest. Aga seekord päästab Gilgameši tema jumalik päritolu, ta läbib värava ja selle taga oleva 12-tunnise õõnestee. Jõudnud mäe teisele küljele, võtab teda vastu nümf Sidur, kes arvab, et Gilgameši soov surematust pärida on tulutu, jumalad on inimesed surelikeks loonud. Sidur pakub Gilgamešile maiseid rõõme: „Seda naiste tööd sulle õpetan.”

      Gilgameš ei loobu oma soovist igavest elu otsida ja teda juhatatakse läbi surmavete Utnapištimi juurde. Teejuhiks saab paadimees Uršanabi, kes suudab madu taltsutada. Gilgameš satub sellest raevu, võitleb maoga ja tapab võlumao, millest ei kasva midagi head: „Ise sa, Gilgameš, teele tegid tõkke: / ohutised lõhkusid, mao püüdsid kinni – / ohutised lõhkusid, madu ei ole.”

      Utnapištim kinnitab veel kord inimese surelikkust: „Kas inimene valitseb? /-/ … saatusetegija Mametu (sünnijumalanna) saatuse määrab… /-/ … nemad määrasid elu ja surma, / surma päeva nad teada ei andnud.” Utnapištim jutustab oma loo, kuidas Ea õpetas teda veeuputuse eel: „ … küllus hülga, hoolitse elu eest, / rikkust põlga, hing hoia alles! / Igast elavast seeme oma laevale võta.” Utnapištim päästab elu oma laeval. Veeuputuse lõpul saadab ta laevast välja kolm lindu: tuvi, pääsukese ja varese. Vares ei tulnud tagasi, vesi oli taandunud. Jumalad kahetsesid oma tegu ja andsid lepituseks Utnapištimile igavese elu.

      Utnapištim annab Gilgamešile initsiatsiooniülesande (täiskasvanuks tunnistamise katse) – olla 6 päeva ja 7 ööd ärkvel, see on vaimse kontsentratsiooni proov. Gilgameš jääb aga kohe väsitavast teekonnast magama ja ärkab alles Utnapištimi äratamisel pärast 7. ööd. Gilgameš on õnnetu, ta ütleb, et tema magamisasemel magab surm, et teda ootab kõikjal vaid surm. Utnapištimi kaasa nõuandel ja pealekäimisel saab Gilgameš viimase võimaluse – leida igavese nooruse taim: „Gilgameš, sulle ütlen salasõna, / õiesaladuse sulle räägin: / see õis merepõhjas nagu okaspõõsas… /-/ Kui selle õie su käsi hangib, / alati nooreks sa jääd.” Gilgameš leiabki õie sügavalt merepõhjast. Pärast päevast teekonda otsustab ta pisut end suplemisega kosutada, unustab lille kaldale, tuleb madu, sööb lille ja Gilgameš peab igavesti jääma surelikuks. „Madu lille lõhna tundis, / urust tõusis, lille viis, / tagasi tuli, naha ajas maha.” Mao nahaajamine igal kevadel tähendab tema noorenemist Gilgamešilt saadud lille mõjul.

      Enkidu on jõudnud allmaailma ja kuuleb Gilgameši tusatujust. Gilgameš on õnnetu, sest Ištari kingitud trumm, millega ta rahvast tööle kutsus, on salapärasel moel maa alla kadunud. Enkidu lubab selle üles otsida. Ea laseb korraks allilma jumala Nergali loal Enkidu hingel maa peale tulla. Enkidu hing tuleb tuulena ja tutvustab Gilgamešile Maa seadust ning kõneleb surnute saatusest. Eriti raske on neil, keda maa peal ei meenutata. Maa seadusest räägib Enkidu Gilgamešile nii: „Ei ma ütle, mu sõber,ei ma ütle, mu sõber, / kui Maa seadust, mida nägin, räägiksin – / peaksid istuma ja halama! /-/ Mu ihu, mida puutusid, rõõmustas oma südant – nüüd uss teda õgib, ta põrmu on täis!”

      Inimesest saab maise elu lõpul põrm ja ei midagi muud.

      ILIAS ja ODÜSSEIA

      Homeros

      Homerost (kreeka k „pime”) peetakse laulikuks, kes ühendas eeposteks Kreeka iidsed ajaloolised sündmused ja rahvapärimuslikud müüdid. Lähtematerjal, mis on rahvasuus saanud nimetuse Trooja sõja müüt, on eelluguderohke, ajaloolisi hõimudevahelisi sõjakäike ja mütoloogilist ainest ühendav lugu, kus tegelastena sekkuvad Olümpose jumalad. Eepostes, kus kujutatakse valikulisi СКАЧАТЬ