Mürgiliblikas. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Halloo! Jäid tummaks või?” kostis torust.

      „Ei-ei, ma… Ah et Valdur? Nojah, eks teil oli ju… Soe vahekord, või kuidas seda…” Valli tundis, kuidas kramp käest järjest kaugemale ronis ja valmistus juba kogu keha haarama. Elus ei saa midagi teha niiviisi, et sellest jälge maha ei jää, ja naine oli salamisi lootnud, et ta sellest mehest enam midagi ei kuule. Aga ei…

      „Noh, ma mõtlen, et ka teil olid omavahel soojad suhted!” Nüüd oli Leili hääles tunda sarkasmi. „Tunnista üles, et olid!”

      Tunnistada? Eluilmaski mitte! Aga täielik salgamine oleks mõttetu, omal ajal olidki nad just Valduri pärast riidu läinud. Leili süüdistuse peale, et Valli on mehe endale meelitanud…

      Hiljem nad näiliselt küll leppisid, aga mitte sedavõrd, et endistviisi läbi käia.

      „Nojah, eks ta tikkus tõesti minu pool käima, aga mina ei võtnud vedu. Liiga kommi moodi poiss oli, sellepärast.”

      Telefonist kostis naer, aga see kõlas lühidalt ja isegi kuidagi ähvardavalt.

      „Räägid, nagu oleksime mõlemad alles kooliplikad! Ma ju tean, et see mees enne ei jätnud, kui ligi sai. Tal oli kohe niisugune iseloom!”

      „Mis te siis rääkisite… Kas läksite nüüd teisele ringile, jah? Kui ta juba sinu juures külas käis. Õnn kaasa, mind see asi ei huvita!” torkas Valli nüüd üsnagi tigedalt. Oodatud leppimise asemel olid vanad kired jälle ärganud – mõelda, et penskarid jagelevad mingi noorusarmastuse pärast! On see tõesti juba raugaea dementsus, mis välja lööb?

      „Ei, mitte sinnapoolegi, hoopis vastupidi, aga see pole telefonijutt… Me peame kokku saama, siis räägime pikemalt. Igatahes on see vaene mees nüüd ähmi täis, ma panin talle niisuguse kärbse pähe, et…” Leili naeris jälle, aga seekord kõlas see parastavalt.

      „Kokku saame…” osatas Valli. „Me pole ju nii ammu kokku saanud, miks me peaksime nüüd veel… Me ei tunne teineteist äragi!”

      „Tead, Valli – need vanad asjad tuleb ära unustada! Praegu on tobe mõeldagi, et me siis selle tühise klantspildi pärast riidu läksime, nagu lapsed liivakastis. Aga Valdur oskas nii lähedale pugeda ja mesijuttu ajada, eks ta sullegi… Ilmar oli hoopis teistmoodi, tema oli tõsine tehnikamees, meelitada ei osanud. Tema oli kuiv ja asjalik! Mis nüüd enam salata, eks Valdur ajas siis mul tõesti pea segi! Ta oskas ju nii vahutada, et…”

      „Ah, jäta, mind sinu tookordsed asjad ei huvita. Ja Valdurist ei taha ma midagi teada,” ütles Valli päris tõrjuva häälega.

      „Ega minagi taha, aga… Tead, kui ma teda nägin, mõtlesin, et tahan talle kätte maksta!”

      „Mille eest sa kätte tahad maksta?” imestas Valli.

      „Nende valede eest… ja reetmise eest! Arvad, et see oleks liig või?” Leili hääl telefonis muutus jälle kraadi võrra tigedamaks.

      „Olgu pealegi, teie omavahelised asjad mind ei huvita,” kordas Valli tüdinult. „Klaarige ilma minuta.”

      „Kas ta siis sulle ei valetanud? Et on hirmsasti armunud ja lihtsalt ei suuda endast võitu saada?”

      „Ei, seda ta ei rääkinud. Mina küll ei mäleta.”

      „Valetad!”

      Valli vaikis. Ei saanud ju öelda, et tema juures ei olnudki sel mehel vaja niiviisi rääkida. Leili ja Ilmari kodus oli tal küllalt võimalust Valdurit jälgida, et langetada otsus – see mees sobiks minu lapse isaks. Ja sellepärast oligi tee voodisse valla… Ilma liigsete avaldusteta.

      „Vait jäid? Mul on õigus, eks?” rõõmutses Leili.

      „Ei ole! Mina ei ole Valduriga vahekorras olnud!” See oli ülepingutatud vale, mida Valli sedamaid kahetsema hakkas. Sest võib ju vaielda, et mustana näiv värvitoon on tegelikult hall, aga väita, et see on hoopiski valge, on liig.

      „Tohoh! Kust see Kristjan sulle siis tekkis, pühast vaimust või?”

      See mõjus Vallile nagu pomm. Leili ei suutnud oma sarkasmi endale pidada ning tema toonist oli lihtne järeldada, et hoolega hoitud saladus on kunagise kooliõe jaoks ammu teada asi. Jäi üle vaid päästa, mis päästa annab.

      „Mis Kristjan siia puutub? Kristjani isa on hoopis keegi teine, isegi mitte eestlane!” vassis Valli umbropsu.

      „No-noh…” venitati telefonis kahtlevalt. „Otsi lollimaid, kellele seda rääkida!”

      „Just! Üks Norra meremees, ma ei tea tema nimegi… Ma ju tahtsin nii, et poleks mingit tagasisidet!”

      „Norra meremees ei pääsenud nõukogude korra ajal sadamast väljagi, ammuks veel sinu juurde. Minule ära niisugust muinasjuttu räägi. Aga Valduriga on mul omad arved klaarida ja nüüd ma otsustasin talle kätte maksta kõikide naiste eest, keda ta omal ajal pettis! Julmalt kätte maksta, kui sind huvitab!”

      „Jah? Ja mismoodi?”

      „Jäägu see esialgu minu teada! Olgu siis, ela hästi!”

      Valli pani telefonitoru aparaadile, aga kõne oli teda erutanud. Igapäevane vaikelu oli korraga lõhutud, Leili kõne pakkus talle hulga uut mõtlemisainet. Pealegi tundis ta, et käed värisevad, pea on kuidagi uimane ja südames pigistab. Ning Valli otsis käekotist validoolitableti ja pani keele alla. Seejärel istus ta tugitooli, toetas pea seljatoele, sulges silmad ja hakkas äsjase telefonikõne üle mõtisklema.

      Muidugi, ilmselt oli Leili Kristjani sünniloo primitiivsele loogikale üles ehitanud ja sidunud mõru teadmisega, et Valdur oli tema suhtes omamoodi truudusemurdjaks osutunud. Ning kättemaks, millest ta rääkis, võis olla ajendatud kõigepealt just sellest.

      Valli ja Valduri romanss oli tegelikult alguse saanud hoopiski juhuslikust kohtumisest Mustamäe trollibussis. „Tere, proua Valli!” ütles tuttav meeshääl just tema kukla taga. Naine pöördus ja nägi Valduri ülemeelikult naeratavat nägu.

      „Tere! Aga sul on ikka veel kodanlikud maneerid, kõik härrad ja prouad olevat enne sõda Saksamaale sõitnud.”

      „Olgu neil seal hea olla! Vaata, kui tore, et mu auto rikki läks – muidu me poleks kohtunud.” Mees naeris kaasakiskuvalt.

      „Saatuse sõrm! Sest ma mõtlesin just praegu, et kes mu korteris kardinapuud üles paneks. Äkki sa oskad?”

      Uued kardinapuud oli Valli juba mitu nädalat tagasi ostnud ja kavatsenudki nende ülespanekuks Valdurit enda juurde kutsuda, aga Ruudenite seltskonnas polnud sünnis niisugust ettepanekut teha, Leilile ei oleks see kindlasti meeldinud. Nüüd oli juhus talle appi tulnud.

      „Tühiasi! Kahju, et mul praegu tööriistu kaasas ei ole… Homme?”

      „Homme on mul õhtukoolis kolm tundi anda, ma saaks ainult hommikupoole…”

      „Mina saan, mul on vaba päev!” rõõmustas mees.

      „Ei, parem mõni teine kord!”

      „Ülehomme,” oli Valdur seepeale pakkunud ja nii ka jäi. Kokkulepitud ajal oli mees kohal, tööriistakohver kaasas.

      „Nüüd СКАЧАТЬ