Mürgiliblikas. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laps tahab midagi saada – algul hakkab jonnima, siis kavaldama, siis võibolla isegi valetama… Aga sinule ma ei ole valetanud! Kui ma sulle armastusest rääkisin, siis mõtlesin tõesti niimoodi!”

      „Mõtlesid? Kui kaua? Senikaua, kuni meie korteri ukse enda taga kinni panid, et tormata kuskile mujale sedasama rääkima?”

      „Ei, kindlasti mitte nii… Aga kas sa saad öelda, et ma olen sinult midagi jõuga võtnud? Või põlvitades sind anduda palunud? Ei ole! See, mis meie vahel toimus, oli ju kahepoolne. See oli vabatahtlik suhe, oli ju nii?” Rääkides püüdis Valdur naisele otse silma vaadata, aga nende pilgud kohtusid vaid hetkeks. Ning naine jätkas endise trotsiga:

      „Tegelikult oled sa minu kõikide sõbrannadega… või kooliõdedega, kellega sa siin minu juures tuttavaks said, maganud!”

      Mees vaikis. Musta valgeks rääkida pole võimalik, aga lingvistiliselt…

      „Ma ei ütleks, et maganud. Maganud kindlasti mitte!”

      „Hea küll, räägime siis nagu tänapäeval kombeks – seksinud!”

      „See on juba täpsem.” Olgu, kaotada polnud enam midagi. Nii nagu polnud siin ka midagi saavutada, mis pingutamist vääriks. Imelik, kuidas need vanad asjad Leilile nii valusad on, mõtles mees.

      „Kas sa tead, kes sa oled? Liblikas, kes õielt õiele lendab ja arvab, et kõik lilled on tema omad! Esmapilgul ilus ja huvitav, aga sisuliselt vaid tühine, iseennast imetlev putukas… Sa, Valdur, oled lihtsalt liblikas! Isaliblikas!”

      „Isa…liblikas? Huvitav, nii pole mind varem keegi nimetanud!” Mees püüdis halva mängu juurde head nägu teha.

      „Ja veel… Mina tean, miks sa täna arsti juures käisid ja üldse… Ainult mina tean seda!” jätkas naine lõkkele löönud sisemisest vihast pimestatuna. „Sa vist tead, et Ilmar läks vähiga? Ma olen kindel, et tema vähk tuligi sellest närvipingest, mis teda sinu pärast aastaid vaevas. Ning siis ma mõtlesin tõemeeli, et saagu sulle osaks samasugune piinarikas lõpp, sest sa olid tema sõprusele sülitanud. Nüüd näribki sind see needus, mille ma tema surivoodi juures sulle peale panin. Sest sina rikkusid tema… meie perekonnaelu!”

      Naise süüdistus oli ootamatu ja erapoolik, aga mees ei saanud sellele samamoodi ründavalt vastata, ammugi mitte solvunult püsti karata ja ummisjalu põgenema pista. Mingitesse needustesse või ärasõnumistesse polnud ta küll kunagi uskunud, kuuldu kõlas esmahetkel vaid tobeda ähvardusena, mille vastu tuli end kaitsta. Aga et Leili tahtis ülekohtuselt ennast kogu loos täiesti kõrvalseisjaks jätta…

      „Sa räägid, nagu sind ei oleks olnudki! Kuidas ma sain ilma sinu abita teie abielu rikkuda?” küsis mees nüüd varjamatu õelusega. Maskid olid langenud, enam polnud varjata midagi.

      „Mina olen oma karistuse juba saanud… Kas sul on üldse aimu, mida tähendab halvatud vähihaige põetamine?”

      4

      Suure linna elektrivarustus kujutab endast keerulist süsteemi võrguna hargnevatest kõrgepingekaablitest ja sadadest alajaamadest, mis elektripinge tarbijaile sobivaks transformeerivad ning millest omakorda tuhanded madalpingeliinid ämblikuvõrguna iga majani ulatuvad. Pole põhjust imestada, kui siin-seal alatasa midagi ettenägematut juhtub, elektrivarustus katkeb ning kiiret remonti vaja läheb.

      Ilmar Ruuden töötas vahetusdispetšerina juba kaheksandat aastat ja teda peeti kolleegide seas üheks võimekamaks, kes kiiresti suudab igasuguste avariide põhjusi kindlaks määrata ja vooluga varustamise taastada. Ning kõigile tundus üsna loomulik, et uue vahetusdispetšeri väljaõpetamine just temale usaldati. Vanim kolleegidest, Voldemar Raus, pidi poole aasta pärast pensionile minema ja tema järeltulija oli määratud.

      Äsja tehnikainstituudi lõpetanud Valdur Rohtmetsaga sujus Ilmaril koostöö juba esimesest päevast hästi. Algul oli ta uustulnukat küll kerge ebalusega tervitanud – Valduril oli seljataga kõrgkool, temal aga vaid sõjajärgsetel kitsikuseaastatel lõpetatud tehnikum, kuid sellest ei tekkinud õpetaja ja õpilase vahel võõristust. Valdur Rohtmets oli usalduslik, avala pilguga, nagu süüdlaslikult naeratav ja pealegi andekas õpilane, kes kõike lennult haaras. Ilmarist oli ta küll ligi kümme aastat noorem, kuid igapäevasuhtluses polnud vanusevahet tunda. Pealegi oli neil ühine nõrkus, nimelt autod, mida nendel aastatel ainult vähestel leidus. Nendestki suhteliselt algelistest sõidukitest oli suurem osa Saksa päritolu ning valmistatud enne sõda. Ilmar oli niisuguse endale juba mõni aasta tagasi muretsenud, Valdur oli aga alles hiljuti leidnud kuskile heinaküüni peidetud pooleldi rüüstatud autokere ja püüdis seda nüüd sõidukõlblikuks taastada. Selle töö juures kulusid kogenuma näpunäited marjaks ära.

      Rohkem tuttavaks saades räägiti ka oma perekonnaasjadest. Ilmar oli just teist korda isaks saanud ja unistas omaette korterist, sest elas ämma-äia juures, kuue inimese peale kolm mitte just suurt tuba. Õnneks vastsündinu ja tema kaheaastaseks saanud vennake esialgu veel palju ruumi ei vajanud, kuid ta oli korteri saamiseks mitmeid palvekirju ja avaldusi esitanud ja saanud ametiühingukomitee esimehelt ka vihje, et tänu saavutatud reputatsioonile on tal korteri saamiseks üsna head väljavaated. Valdur Rohtmets oli aga veel poissmees, kes elas koos emaga sajandi algul ehitatud puumajas kahetoalises mugavusteta korteris. Isa oli neljakümne esimese aasta mobilisatsiooniga laevale viidud ja koos laevaga uppunud.

      Sündiski ime, mis sel ajal üsna vähestele osaks sai – Ilmar Ruudenile eraldati ühes vähestest äsja valminud elamutest korter. Kogu maja oli keskvõimu poolt välja kuulutatud säästliku ajastu musternäide; pärast sõda valitsenud sammaste, rõdukeste ja tornikestega ehitusstiili asemel hakati nagu kontrastiks vaid ilmetuid viiekorruselisi kivikasarmuid ehitama. Ruudenitele eraldatu polnud kaugeltki mingi unelmate korter, sest ehitamisel olid kokku saanud kolm tollal tüüpilist häda: nigelate oskustega ehitajad, vähene nõudlikkus ja ehitusmaterjalide puudus. Viimati nimetatu kutsus omakorda esile mis tahes kvaliteediga materjali kasutamise, tähtajad surusid peale ja ehitajail tuli mitmeidki puuduvaid asju lihtsamalt kättesaadavaga asendada. Näiteks olid tillukese vannitoa seinad glasuurplaatide asemel kaetud tavalisest aknaklaasist lõigatud ruudukestega; eelnevalt olid need altpoolt lohakalt pintsliga valgeks värvitud ja halli tsementmördiga veelgi lohakamalt seina pandud. Tulemus oli kohutav, aga see oli siiski tühiasi. Hullem lugu oli toorestest laudadest tehtud ja tumepruuniks värvitud põrandaga, kuhu juba paari nädala jooksul sõrmelaiused praod tekkisid ning mis sedamaid kriuksuma ja nagisema hakkas. Ning see, et vaheuksed kiiva kiskusid ning neid korralikult sulgeda ei saanud, polnud muude vajakajäämiste kõrval üldse kõneväärt.

      Aga kõigist puudustest hoolimata oli see Ilmarile siiski esimene tõeliselt oma kodu ja üsna peatselt pärast sissekolimist otsustas ta kitsamas ringis väikese peo korraldada. Tema poolt oli ainsaks külaliseks Valdur, Leili aga lubas kolm-neli endist kooliõde kutsuda, kes pärast pedagoogilise lõpetamist olid üksteisega läbikäimist jätkanud ja sõprusringi moodustanud. Ning selleks, et oma perenaisekohustusi paremini täita, otsustas peoperenaine lapsed selleks õhtuks isa-ema juurde viia.

      Piduliste sooline koosseis oli küll tasakaalust väljas, kolme meeshinge kohta (ka üks kooliõdedest, Agnes, oli abiellunud ja saabus koos mehega) tuli viis naishinge, aga kellegi peotuju see ei rikkunud. Oldi ju noored, tollaste kõikjal valitsevate kasinate tingimustega harjunud ning ainuüksi võimalus koos olla, veinist lõõgastuda ja elektrigrammofoni muusika saatel tantsida, innustas kõiki. Suupistete poolest oli pidulaud kasinavõitu, aga vein selle eest odav ja seda jätkus.

      Ei saa salata, et Valdur Rohtmets võitis sedamaid kogu naispere tähelepanu ja võeti kiiresti seltskonda. See mustapäine, kergelt lokkis juustega noor mees oskas igaühele võluvalt naeratada ning polnud sugugi suu peale kukkunud. Ilmar jälgis rõõmuga, kuidas naised-tüdrukud üksteise võidu СКАЧАТЬ