Mürgiliblikas. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Nojah, mul on ju niisugune perekonnaseis – lahu.” Valli muigas.

      „Misasi? Lahu?”

      „Nojah, kui üks abikaasadest sureb, jääb järele lesk. Kui aga abielu lahutatakse, jääb lahu.”

      „Selle mõtlesid ise välja, eks?”

      „Ütleme, et jah…” Valli viivitas, ise kramplikult mõeldes, kuidas edasi käituda, et oma plaan kõigiti väärikalt ellu viia. Ta aimas, et Valdur oli Leiliga vägagi lähedaseks saanud, aga kas see takistaks meest ka teda himustamast?

      „Kahju, kui nii kena naine nagu sina üksikuks jääb,” arvas mees.

      „Minul pole sugugi kahju! Elu on niimoodi palju vabam, kui kellegagi arvestama ei pea,” ütles Valli kergelt, ise vilksamisi mehe ilmet jälgides. Näis, et sõnum jõudis pärale, sest Valdur reageeris kohe:

      „Nagu sa tead, pole ka minul kellegagi vaja arvestada.”

      Leiliga vist on… oleks Valli õigluse nimel lisada tahtnud, aga see praegusel juhul kahtlane õiglus jäi vaid mõtteks. Ja mõte liikus kohe edasi põhiteema juurde: tõesti, sa oled kena poiss ja sinult tahan ma midagi saada. Midagi sinu jaoks täiesti väärtusetut, midagi niisugust, mille mehed minema viskavad nagu sigaretikoni… Ma loodan, et sa oled selleks õige mees!

      „Ega sul kiiret ei ole? Ma panen televiisori mängima!” ütles ta mehe pilku vältides ja lülitas pildimasina sisse. Nagu tellitult tuli sealt mingi välismaa armastusfilm, täis suudlemisi ja kallistusstseene, mille kallal tsensor oli pidanud rohkelt kääre pruukima. Aga sellest piisas, et vaatajaid vajalikule lainele häälestada. Nii Valli kui ka Valdur vaatasid üksisilmi ekraanile ja vaikisid. Ning korraga leidis naine mehe käe oma põlvelt.

      Kuidas reageerida? Tõrjuvalt? Aga see ongi ju samm sinnapoole, mida ma tahtnud olen, veikles mõte kiiresti siia-sinna. Ma pean ära kannatama, tulgu mis tuleb. Nüüd ja tõenäoliselt mitmeid kordi ka edaspidi, senikaua kuni on kindel, et…

      Siis ütles Valdur kuidagi kähiseval häälel:

      „Ma oleksin pidanud pudeli veini kaasa võtma…”

      „Pudeli veini leiab ka minu elamisest!” See oli luba edasi minna. Nii nagu roheline valgusfoor, et enam pole vaja kahelda ja kõhelda, vaid gaasi vajutada. Valli tõusis, otsis kapist veinipudeli ja klaasid ning Valdur hakkas sedamaid korgitseriga tegutsema.

      Kui nad pool tundi hiljem kitsukesel kušetil kõrvuti lamasid, ütles mees hingeldamist maha surudes:

      „Valli, sa olid lihtsalt suurepärane!”

      „Palun, sellest me ei räägi!” Naist oli haaranud kahetsus, viimsel hetkel oli ta kahtlema hakanud, et kas ta pole oma väärikust mitte peenraha vastu vahetanud. Sest oma mõttes oli ta endale kinnitanud – tema tulevase lapse isa peab olema võõras, kõigile tundmatu inimene. Nüüd oli aga hoopis teistmoodi juhtunud, Valdur oli nende noortekamba liige… Aga kõige tähtsam oli siiski kindel teadmine, et tegemist ei ole mõne patoloogilise või koguni kuritegeliku tüübiga, ning seda Valdur päris kindlasti ei olnud.

      Ära räägi midagi, oli Valli äsja öelnud, aga siis oli tema see, kes juttu alustas.

      „Valdur, sellest ei tohi keegi midagi teada, et me sinuga niiviisi… Mitte keegi, luba mulle!”

      „Loomulikult! See jääb vaid meie kahe vahele! Peaasi, et sul halb ei olnud.”

      Halb… Äsja üleelatu oli Valli füüsiliselt külmaks jätnud, ta polnud kergesti süttiv tüüp. Aga tõele au andes pidi naine endale tunnistama, et oli hullemat kartnud. Sest Mauno suutis nende lühikese abieluaja jooksul talle sisendada, et mees peabki vägivaldne, isegi jõhker olema. Niisugune, kes ennast täiel määral vaid isasena välja elada saab ja Valli üleolevat eneseväärikust vähemalt sel viisil kas või ajutiselt ohjeldada suudab.

      „Sa ei öelnud midagi, tähendab – sulle ei meeldinud!” jonnis Valdur nagu kiitust nooliv laps. „Ütle siis kohe välja, et sul oli halb.”

      „Ei, halb mul ei olnud…” See polnud vale, aga siit edasi jätkata Valli ei saanud. Sest valik oli langenud, suhet oli vaja hoida senikaua, kuni selgub, et sel tõesti on tagajärg. „Kas sa… tuled veel minu juurde?”

      „Kardinapuid või midagi muud panema?” püüdis mees oma arust vaimutseda, olles ilmselt solvunud, et naine tema võimekust ei kiitnud. Sellega aga soolas ta rängalt üle.

      Tegelikult on ta ikka üks labane tüüp nagu kõik mehed, mõtles Valli ja tõusis otsustaval moel kušetilt püsti. Ning see oli küllaldane märk, et Valdur oma mõtlematult pillatud repliigist aru saaks. „Anna andeks, ma ei… Muidugi ma tahan tulla, ütle vaid, millal!”

      Nende suhe kestis vähem kui kaks kuud. Siis oli Valli kindel, et sellel on soovitud tagajärg. Ning naise suureks kergenduseks selgus, et Valduri väljatõrjumine oma elust ei osutunudki raskeks – mees oli temast nähtavasti küllastunud ning endale uued sihtmärgid leidnud.

      6

      Valdur Rohtmets ei olnud põrmugi ebausklik. Otse vastupidi, ratsionaalselt mõtlevaks tehnikainimeseks koolitatuna oli ta alati igasugustesse ennetesse ja eelarvamustesse üleolevalt, isegi põlglikult suhtunud. Nii usk kui ka ebausk olid talle võõraks jäänudki ning oma arvamust mõlema kohta oli ta alati enesekindlalt ja üleolevalt avaldanud. Valdur oli läbi ja lõhki reaalinimene, uskus raudselt Darwini evolutsiooniteooriasse ning pidas õigeks vaid seda, mille tema ratsionaalne mõistus tõepäraseks oli tunnistanud. Ning seda kummalisem tundus talle nüüd, pärast juhuslikku kohtumist naisega, kellega nad kunagi väga lähedaseks olid saanud, et ta oma kõrvus ikka ja jälle kuulis Leilit kordamas: sa kannad endas needust… Ma soovisin sulle samasugust piinarikast lõppu…

      „Tobedus… Arulage jutt!” pomises hallipäine mees mööda tänavalaternatest vaevaliselt valgustatud kõnniteed kodu poole astudes. Kuigi, jah, vähi tekkimisel võib närvipingel oma osa olla, selle vastu ei saa vaielda. Psüühikasse salvestunud negatiivsed emotsioonid võivad inimeses tõesti mõne haiguse esile kutsuda, sest inimkeha ja selle funktsioneerimine on kuratlikult keeruline värk. Sellest pole isegi maailmakuulsad teadlased täielikku pilti saanud, rääkimata raskemate haiguste radikaalsest ravist, kuigi inimese põhimõtteline ehitus ja organite tegevus on neil ammugi selge. Aga on lõpmatu arv tegureid, mis organite funktsioneerimist ja selle hälbeid ettearvamatult mõjutada suudavad. Ja Ilmar, jah… Muidugi on mul kahju, et see kõik niimoodi läks, kuratlikult kahju, aga kas tõesti olen mina üksinda süüdi? Sest kui Leili oleks lõpuni kindlaks jäänud, poleks meie suhe nii kaugele arenenud, vähemalt mitte nii kaua kestnud. Kindlasti mitte!

      See mõte andis Valduri kõnnile rühikust juurde. Sadakond sammu astus ta päris nooruslikus tempos, siis aga hakkas kuskil seespool valukripeldust tundma, jälle seda rahutukstegevalt piinavat torkimist, mis teda viimasel ajal aina sagedamini külastamas käis.

      „Ma olen vist tõesti ära neetud,” pomises mees süngelt ja püüdis selle peale mürgiselt muiata. „Just nagu keskajal, et kõik usuvad nõidustesse…”

      Ta surus käe vastu külge, kus tüütu valu kõige enam tuikas, ja hakkas aeglasemalt astuma. Kiirustada polnud kuskile, elukaaslane Kadri oli juba eelmisel nädalal maale oma poja juurde lapselapsi kantseldama sõitnud ja keegi teda ei oodanud. Üldse viibiski Kadri viimasel ajal aina rohkem poja peres ja nende juba aastaid jahe vahekord oli peaaegu juhututvuse tasemele taandunud.

СКАЧАТЬ