Mürgiliblikas. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ka mööblit müksides tantsida vihtusid, jälgisid kaks vabaks jäänud naishinge peamiselt Valdurit.

      „Kena poiss, mis? Nagu šokolaadikomm!” ütles Taimi Leilile, kes jalakeerutusest veel õhetavana laua äärde toolile maandus.

      „Jah, ja pealegi veel täiesti vaba ja vallaline!”

      „Tõesti? Kuidas see võimalik on, et keegi pole teda ära võtnud?”

      „Paistab, et on kindla iseloomuga. Valib, mis muud… Aga sul on täielik võimalus ta ära võluda!” soovitas Leili muiates.

      „Ta on kindlasti meist noorem… Jah, oleks ma mõni iludus, siis ehk prooviks tõesti.”

      „Tark mees tabab naise sisemise ilu ära, see on talle tähtsam.”

      Taimi ei vastanud, vaid jälgis, kuidas Valdur Valliga foksisammude taktis kitsas ruumis osavalt manööverdas ja vahepeal elegantse pealiigutusega oma tumedaid laubale vajuvaid lokke tagasi heitis, ning ohkas tahtmatult. Loodus polnud temale välist ligitõmbavust andnud, ka oli ta oma tagasihoidliku iseloomu tõttu seltskonnas alati silmapaistmatuks jäänud ning juba harjunud, et pidi omaette nurgas istudes teiste tantsimist jälgima. Muidugi unistas ka tema salamisi õilsast rüütlist, kes tema sisemisi väärtusi märkaks; ennast aga mis tahes moel nähtavaks teha või koguni välja pakkuda, see oli Taimi tagasihoidlikule iseloomule võõras ja vastuvõtmatu.

      Sellel õhtul pidi aga ka tema peale hakkama päike paistma, vähemalt korraks – järgmisena kummardas Valdur Rohtmets tantsule paludes just tema ees.

      „Ma tantsin viletsasti… Nagu puuhobune!” püüdis noor naine end vabandada, aga siis olid nad juba tantsupõrandal. Ruum oli aeglase valsi jaoks kohutavalt kitsas, pika ja graatsilise tagasisammu asemel tuli leppida vaid tippimisega, kuigi Taimi tundis, et selle mehe käte vahel tahaks ta osjana paindudes pikki samme võtta.

      „Teie tantsite ju väga hästi, preili…”

      Preili… See sõna oli ammugi käibelt kadunud, aga kujutlus, kuidas see lokkisjuukseline ligitõmbav mees teda seltsimehena kõnetaks, ajas vägisi muigama. Nõukogulikke puiselt standardseid kõnetuspruuke võis ju kuskil ametiasutustes kasutada, aga siia poleks nad kuidagi sobinud. Preili… Olgu, tähendab – ta teab, et ma ei ole abielus. Aga kust ta seda teada sai? Ning Taimi võttis kogu julguse kokku ja küsis:

      „Aga kust te teate, et ma ei ole proua?”

      „Teil ei ole laulatussõrmust,” vastas Valdur naeratades ja tegi sujuva pöörde just enne, kui nad oleksid vastu lauanurka põrganud.

      Selle peale ei osanud Taimi midagi öelda. Tal tekkis kummaline tunne, et Valdur Rohtmetsal on võime inimesi läbi näha ja tema eest ei saa midagi varjata. Isegi mitte seda, et ta niisuguse mehega tantsides enneolematut õndsust tunneb. Püüdlikult mehe juhtimist jälgides oleks ta oma salaunistuste realiseerumisele nagu sammukese lähemale astunud. Tõepoolest, niisuguse mehe käte vahel võiks loobuda kõigest, isegi oma mõtetest, jääks vaid suur ja kõikevõitev ühtesulamistunne…

      Tantsimise vaheaegadel istuti laua ääres ja rüübati veini. Ning jällegi oli Valdur Rohtmets see, kes oskas vaimukaid tooste öelda, seejuures pelgamata ka tollaseid juhtpoliitikuid parodeerida.

      „Sjeltsi…mjehed! Mina tjeen sjee jettepanek kõik viisaastaku vein nelja aastaga jara juua! Ura, tovatištši!”

      Ilmar Ruuden muheles ja tõstis klaasi, tema noor sõber Valdur oli tõesti kogu seltskonna hing. Aval ja sõbralik, sootuks mitte niisugune nagu Agnese mees, kes end nähtavasti kõigist kohalolijatest tähtsamaks pidas. Temast kui maakooli õpetajast oli mingi kombinatsiooniga saanud ministeeriumi osakonnajuhataja; Leili teadis rääkida, et tõus oli toimunud tänu usinale pugemisele, seda muidugi poliitilises liinis. Kõigepealt rajooni komsomolisekretär, siis sealsamas parteikomitee haridusosakonna funktsionäär ning selle jätkuks oligi hüpe ministeeriumi. Ning Ilmar otsustas sõpra hoiatada.

      „Võta natuke maha, see sell on ministeeriumis kõrge koha peal… Mine tea, äkki paneb kella külge, parteiline kuju!” ütles ta Valdurile, kui nad kahekesi nagu kogemata esikusse sattusid.

      „Pah, eks ta on samamoodi redis kui meie kõik! Väljast punane, aga seest valge,” arvas Valdur. „Tead, mina ei ole oma elus õiget kommunisti näinudki!”

      „Kõige hullemad ongi karjeristid, neid peab kartma. Minu arusaamise järgi peaks tõeline kommunist olema hoopiski aus inimene, kes salakaebustega ei tegele.”

      „Sellepärast neid ei olegi, et need kaks mõistet ei sobi kuidagi kokku – kommunist ja aus… Aga olgu, eks ma katsun ennast vaos hoida, kuigi tahaks sellele mehele öelda, mida ma temasugustest arvan. Keel lihtsalt sügeleb!”

      „Ole ilusti, jätame poliitika kõrvale. Sa oled sutsu vindine ka, paned äkki liiga kõva laengu…”

      Tõepoolest, totalitaarses riigis valitsev jäik poliitiline tsensuur ahistas kõiki ja sõprusringis oli valitseva poliitika ja poliitikute kirumine pea kõikidele otse vajaduseks muutunud. See kergendas hinge ja aitas sissepoole kogunenud auru välja lasta.

      Mehed läksid teiste juurde tagasi ja pidu jätkus. Valdur kummardas Leili ees ja heitis kõrvalpilgu Ilmarile.

      „Kas ma tohin?”

      Leili oli hea tantsija, nõtke, tabas suurepäraselt rütmi ning Ilmar vaatas rahuldusega, kuidas naine Valduri igale liigutusele adekvaatselt reageeris. Leili oli lihtsalt suurepärane partner ja mitte ainult tantsides. Naisega oli tal tõepoolest vedanud – Ilmar Ruuden mõtles tänutundes tagasi ühele palavale suvele, mil Eestimaa teises nurgas Mädasaare jõele rajatav väike hüdroelektrijaam noorte löökehituseks kuulutati ning talle pakuti võimalust kolm kuud selle monteerimisel töötada. Aeg oli selline, et partei algatusele pidid kõiksugused ametkonnad kaasa aitama; Ilmar läks, küll mitte partei kutsel, vaid noorusliku seiklusjanu pärast. Ning seal, elektrijaama tammi rajamisel, tegutses üliõpilaste ehitusmalev, terve hulk toredaid poisse ja tüdrukuid. Õhtuti korraldatud ühisüritustel jäi talle üsna peagi silma väheldane tragi piiga… Jah, aeg kaob kiirelt – nüüd elasid nad Leiliga juba kuuendat aastat koos ning nende vahel polnud seni suuremaid pahandusi sündinud.

      „Ilmar, kas su sõber on tõesti vaba ja vallaline?”

      See oli Agnes, kes end peremehele lähemale küünitas, et vaikselt esitatud küsimus teiste kõrvu ei jõuaks.

      „On tõesti! Mis on, kas hakkas meeldima? Rohkem kui sinu oma mees?” küsis Ilmar muiates, ise pilguga kaaslasi jälgides. Leili kooliõdedega oli ta juba aastaid tuttav, üksteise kallal aasimist ei pannud keegi pahaks. Peaaegu alati oli Ilmar taolistel kokkusaamistel ainus meeshing, sest Gustav eksis sellesse seltskonda harva.

      Agnes tõmbas otsmiku krimpsu ja otsustas siis kaardid avada.

      „Me läheme lahku,” ütles ta veelgi vaiksemalt, tantsivat Gustavit morni pilguga silmitsedes.

      „Tohoh! Su mees on ju ministeeriumis kõrge koha peal…”

      „Mees? Mehed peaksid minu arust hoopis teistmoodi olema! Gustav perekonnainimeseks ei kõlba.”

      „Mis sa siis…” Ilmar taipas, et edasi pole mõtet rääkida, Leili kaudu oli ta Agnese ja Gustavi tormiliselt alanud armuloost teadlik, naine oli algul enesekindlalt lootnud karjeristist meest ümber kasvatada, aga nähtavasti tulutult.

      Lugu lõppes, järjekordne kauamängiv vinüülplaat oli СКАЧАТЬ