Mürgiliblikas. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Valdur, sina võiksid Taimi koju saata, ta elab Pääskülas! Elektrirongid vist enam ei käi, eks pead takso võtma,” korraldas Ilmar, kui teised minekule kiirustasid.

      „Küll ma saan isegi…” tõrjus Taimi, aga see kukkus nii mannetult ja ebausutavalt välja, et mõjus pigem vastupidiselt. Ning Valdur haakis end sõnakuulelikult tüdruku käevangu, nad viipasid lahkumiseks ja hakkasid taksopeatuse poole kõndima.

      „Neist saaks kena paar, mis?” ütles Leili Ilmarile, aga öeldus oli mingi kummaline alatoon, mille peale mees naisele uuriva pilgu saatis ning nagu häiritult arvas:

      „Ega see pole meie otsustada, vast nad ikka ise… Ma arvan, et Valduril on kindlasti suur valik, ta ju kena poiss.” Selleski ütlemises oli mingi vaevumärgatav kadedusokas, aga see jäi naisele tähele panemata, ta oli veel äsja üleelatu mõju all. Leili saatis lahkujaid pilguga, kuni nad tänavalaterna valgusvihust kadusid. Avas siis suu, nagu tahaks omalt poolt midagi lisada, aga tundis, et seekord tal nagu ei sobigi Ilmari öeldut järele kiita. Sest Valdur oli tõesti ohtlikult kena poiss.

      Valdur Rohtmetsast sai Ruudenite juures sagedane külaline, peaaegu omainimene, sest meestel oli omavahel alati midagi arutada. Enamasti käis jutt autode, nende remondi ja tagavaraosade ümber, aga mida enam tutvus süvenes, seda rohkem räägiti üldistel teemadel ja siis liitus nende jutuajamisega ka Leili. Lapsed olid juba harjunud, et kui onu Valdur külla tuli, siis oli emmel kiire ja nad pidid omapead hakkama saama. Aga selle onu küllatulekut hakkasid nemadki ootama juba sellepärast, et alati olid tal nende jaoks mõned kommid kaasa võetud.

      5

      Valli Lemming pidi oma elule tagasi mõeldes tõepoolest nentima, et see oli kohati täielikult viltu läinud nagu mõne vaevaliselt edasijõudva õpilase kontrolltöö, mis on tulvil oskamatusest ja hooletusest tulenevaid vigu. Liiga hilja sai noorikule selgeks, et Mauno juures teda ahvatlenud kaunid eluõied kuulusid hoopis petlikule, tüütult vohavale umbrohule. Asi algas kuulujutust, millest Valli linnaliini bussis sõites tahtmatult osa sai – üks mitte just usaldusväärse välimusega naishing rääkis teisele, et õhtukooli direktor annab naisõpilastele meelsasti koduseid järeleaitamistunde, kui nad on nõus selle eest natuuras tasuma… Muie, mis juttu saatis, selgitas ülejäänu. Valli esimene reaktsioon oli nördimus – kuidas saab tema mehe kohta nii alatult valetada! Kuuldu tundus nõmeda laimuna ja alles pärast pikka enesega võitlemist otsustas ta asjast Maunoga rääkida. Mees aga oskas veenvalt selgitada, et need kuuldused on vaid kättemaksuhimuliste õpilaste väljamõeldis, ja tekkinud kahtlused hajusid. Töölisnoorte õhtukoolis käis ju palju selliseid, kelle edasijõudmist tähistasid vaid puudulikud hinded.

      Alles teisel õppeaastal jõudis tõde Vallini. See tuli ühe pisaraisse uppuva tüdruku kaudu, kes ta üles otsis ja tunnistas, et on tema mehest rasedaks jäänud ega oska midagi ette võtta. Last ta ei soovi, aga abordi tegemine on seadusega keelatud… Tüdrukule ei osanud Valli küll nõu anda, aga tema enda mõõt sai sellest pilgeni täis. Ta oli enda arvates juba kooliajast peale olnud kindlate põhimõtete ja iseloomuga inimene, tundis nüüd oma esialgse kergeusklikkuse pärast meeletut häbi ega suutnud seda endale andestada. Valli otsis endale toakese, lahutas poolteist aastat kestnud abielu ja oli sedavõrd rängalt löödud, et otsustas, et ei seo end enam mitte kunagi; varsti leidis ta töökoha naaberrajoonis ning pühendus vaid koolitööle. Loomupärane auahnus piitsutas teda mööda ametiredelit järjest kõrgemale turnima ja ennastsalgava tööga silma paistma. See pidi olema omalaadne kättemaks mehele, kes oli teda alatult petnud.

      Nüüd tagasi mõeldes ei tundunud tolleaegne edu enam sugugi nii ahvatlevalt peadpööritav kui siis, nooruses. Kahekümne kuue aastasena sai ta paarisaja õpilasega maakooli direktoriks, oli rajooni koolijuhtidest kõige noorem, aga kuulus vaieldamatult aktiivsemate hulka; tema juhtimise ajal teenis Umbjõe kool nii õppetöös kui spordis rohkesti tunnustust ja aukirju. Kuuldus noorest aktiivsest direktorist jõudis Haridusministeeriumi kaudu ka pealinna koolielu juhtideni, ning talle tehti ettepanek Tallinna tööle asuda, õppealajuhatajaks ühte pealinna suuremasse kooli. Ring sai täis…

      Siis aga hakkasid tulema esimesed vastulöögid. Pealinna kooli suures õpetajateperes oli kolleegidevaheline olelusvõitlus palju teravam kui maakoolis, kus kõik üksteist tundsid ja perekondlikke ühisüritusi korraldasid. Valli Lemming tunnetas esimest korda, et lisatundide, klassijuhatamise või mis tahes muu palgalisa nimel olid nii mitmedki õpetajad valmis kolleegide peale kaebama, nende pattusid või patukesi ette kandma või neid tagaselja kogunisti maha tallama. Selliste kaebuste lahendamine nõudis suurt taktitunnet ja kindlasti ka elukogemust, mida Vallil tookord kuskilt võtta ei olnud. Staažikamad pedagoogid ei suutnud maakoolist tulnud noorukest õppealajuhatajat kuidagi aktsepteerida, pealegi tekitas küllaltki paksu verd uustulnukast ülemuse soov ka ise rohkem tunde anda ja palgalisa teenida. Tollane poliitiline õhkkond lõi salakaebustele eriti soodsa pinnase, ning pärast mitmeid alusetuid süüdistusi otsustas Valli Lemming tuuleveskitega võitlemise lõpetada. Tegelik elu osutus palju lihtsamaks ja robustsemaks, kui tema oma maailmaparandajalikus õhinas oli arvanud. Ta palus end üle viia teise kooli lihtsale aineõpetaja kohale, võttis ka õhtukoolis lisatunde ning sai mitmeaastase rügamise järel senise ajutise üüritoa asemele oma kooperatiivkorteri. See oli tubli samm edasi, mis kinnitas, et hea tahtmise korral on kõik raskused võidetavad. Aga karjääritegemisest oli Vallil villand saanud, enam ei himustanud ta juhtivaid ametikohti, mis olid ainult kadetsemist ja pahandusi kaasa toonud. Selle asemel hakkas ta aina rohkem iseendale elama – tundis rahuldust käsitööst, külastas pea kõiki teatrietendusi ja temast sai kunagiste kooliõdede sõprusringi liige. Ja siis…

      Telefonihelin katkestas Valli mõttelõnga.

      „Halloo!”

      „Tere, Valli!” Naisterahvas. Hääl oli tuttav, aga kes?

      „Tere…”

      „Ei tunne või? Nojah, me pole juba mitu aastat kohtunud! Mina olen Leili!” sädistati telefonis.

      „Leili! Imelugu, et sa mulle helistad,” ütles Valli toonil, milles ei puudunud tilluke etteheide. Sest aastate eest, siis, kui ta lapsega koju jäi, oli ta püüdnud Leili kaudu sõprusringiga kontakti hoida, aga kooliõde omalt poolt samaga ei vastanud, pidas end solvatuks, sest… Valli raputas tõrjuvalt pead, temagi ei tahtnud neid vanu lahkarvamusi meenutada. Pärast seda oli Valli helistamisest loobunud.

      „Ah, tead – elu on ju nii kiire ja… Ega me sellepärast siis riius pole!” arvati torus leplikult.

      „Nojah, see on ju teada, et pensionäridel pole aega.”

      „Eks see ole nii, kuidas võtta… Pole ju midagi uudist ka olnud, et rääkida, eks sellepärast.”

      „Ja telefonijutt maksab ka, ega enam pole nõukogude aeg, et räägi, palju tahad,” torkas Valli, tema nii kergesti ei taandunud.

      „Siis meil telefoni ei olnudki! Nüüd mul on – tähendab, elu on paremaks läinud. Aga mul on uudis, kas tahad teada?”

      „Häid uudiseid on alati meeldiv kuulda. On see hea uudis?”

      „Kuidas võtta… Üks meie ühine tuttav on välja ilmunud, käis mul külas! Ja tead, kes?”

      „Kust ma seda…”

      „Arva!” narritas Leili.

      „Ei oska arvata… Keegi meie kursusekaaslastest?”

      „Ei! Aga mis ma sinust kiusan, see oli Valdur! Saime polikliinikus kogemata kokku ja siis ta tuli mulle külla. Rääkisime juttu ja…”

      „See et… Rohtmetsa СКАЧАТЬ