Sissejuhatus filosoofiasse. Cyril Edwin Joad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ niisuguste üldlausete uskumiseks nagu, et kõnesolevad meelteandmed põhjustatakse teatava füüsilise objekti poolt või kuuluvad sellele. Siit järgneb, et füüsilise objekti tunnetamine eeldab tõdede tunnetamist. See tähendab, objekti tunnetamine eeldab mingi lause tõesuse tunnetamist, mis väidab, et meelteandmed, mida tunnetame tutvumise teel, kuuluvad füüsilisele objektile ning on selle poolt põhjustatud ja nimelt ainult ühe füüsilise objekti poolt.

      See, mida me siis tegelikult tunnetame, kui tunnetame füüsilist objekti, on, tsiteerides Bertrand Russelli, “kirjeldus ja me tunnetame, et on olemas just üks objekt, mille kohta see kirjeldus käib, kuigi objekt ise pole meile otseselt tunnetatav. Niisugusel juhul ütleme, et meie objekti tunnetamine on tunnetamine kirjelduse abil.”

      Aga kuidas me võime tunnetada tõdesid? Russell arvab, et võime tunnetada neid vaid niivõrd, kui võime tutvumise teel tunnetada teatavaid entiteete, millede iseloom on meelteandmete iseloomust oluliselt erinev. Neid entiteete tunnevad filosoofid harilikult universaalide (üldmõistete) nime all. Universaalide iseloomu käsitellakse pärast pikemalt.34 Praeguseks piisab ütelda, et neid tähistatakse üldterminitega, nagu “valgedus” (whiteness), “õigus”, “inimkond”, suhetega, nagu “põhja pool sellest” või “suurem kui” ja verbide ning prepositsioonidega. Neist universaalidest, arvab Russell – või pigem arvas “The Problems of Philosophy” kirjutamise ajal – , on meil tunnetust tutvumise teel.

      Ent füüsiliste objektide tunnetus, kui teda võtta näiteks kirjelduse teel saadud tunnetusele, sisaldab alati mingit tõdede tunnetust, see tähendab, teatava üksiku lause tõesuse tunnetust. Aga me saame tunnetada ainult tõdesid, või täpsemalt, me saame vaid tunnetada, et teatav üksik lause on õige, kui me tutvumise teel tunnetame lause koostisosi. Ent iga lause sisaldab ühe või rohkem universaale. Sellest järgneb, et füüsiliste objektide tunnetamine on, kui see Bertrand Russelli vaade on õige, sõltuv mõlemast – universaalide olemasolust ja meie võimest neid tutvumise teel otseselt tunnetada. Autori vaate järgi iga füüsiliste objektide otsest sensoorset tunnetust eitav realistlik teooria peab möönma otsest tutvust universaalidega. On aga kahtlane, kas paljud realistid nõustuksid sellega.

      3. Füüsilise objekti kui aluspõhjaks oleva substantsi säilitamine. Ülaltoodud teooria vastu ei saa ässitada ühtki väga endastmõistetavat loogilist vaiet ja eeldusel, et oleme valmistunud tunnustama universaalide olemasolu ning nõustuma sellega, et neid tunnetame tutvumise teel, võidakse seda esitada siiani kaaluteldud probleemide mõistliku lahendusena. Kas pole aga mingit otsemat meetodit seadistada füüsiliste objektide eksisteerimist ja faktigi, et me neid tunnetame? Neid on niivõrd, kui uskumisakti tohib nimetada otseseks meetodiks.

      Kuid viimativiimaks polegi see, mida eeldatakse, muud kui just uskumisakt. Kuid see akt on üks sääraseid, mida paljude kompetentsete filosoofide meelest on mõistlik teha. Nende filosoofide seas on prof. Broad.

      Millised on, küsib ta, päämised eeldused, mida teeme füüsiliste objektide kohta. Esiteks, neid eeldatakse olevat permanentsemad otseselt tajutavaist meelteandmeist, mis ilmselt hakkavad eksisteerima ja lakkavad eksisteerimast meie keha asendi muutudes. Teiseks, neid eeldatakse olevat üleüldised, see tähendab, ühised paljudele vaatlejatele, ja kolmandaks, neid eeldatakse olevat ulatuslikud ruumis ja omavat piiratud pinda, mis määrab nende kuju ja suuruse. Kõigiks neiks kolmeks eelduseks on prof. Broadi arvates küllaldaselt kindlaid põhjusi. Esimeseks on põhjus, mida oleme juba maininud, nimelt, et kui lahkun toast ajal, mil tuli põleb heledalt, ja tulen tagasi tunni aja pärast ja leian, et tuli on põlenud tuhmiks, siis on muutunud näivus, mida vaatlen kooskõlas vaatega, et tuli on eksisteerinud, kuid on pikkamisi põlenud ära kogu mu toast väljasoleku aja jooksul. Veel enam, seda on äärmiselt raske ära seletada mingil teisel alusel. Päämine põhjus teiseks eelduseks on korrelatsioon hulga vaatlejate kogemuste vahel.

      Korrelatsioon penni näivuste vahel. Kaalutlegem juhtu, kus hulk vaatlejaid silmitseb penni päälmist külge. Siis on õige iga järgnev sedastus.

      (a) Nad kõik vaatavad sellises suunas, et kui nad liiguksid selles suunas, nad kõik kohtuksid samal kohal.

      (b) Kõigil vaatlejail on nägemisvälja keskel mingi kujuga pruune laike ja kõikide laikude kujud on ringi projektsioonid.

      (c) Kõik vaatlejad oleksid teadlikud teatavaist kirjeldatavaist kompimismeele andmeist, kui nad liiguksid kohani, kus nende vaatejooned lõikuvad.

      Mõistlik imandus neist kaalutlusist on, et erinevate vaatlejate korrelatsioonis olevad kogemused sõltuvad kahest faktorist; üks faktor, nimelt meelteandmete faktor muutub vaatlejate asendite muutudes, teine faktor jääb aga muutustest hoolimata konstantseks. Just sellele teisele me anname nime “penn”.

      Kolmanda eelduse kasuks on fakt, et meie nägemismeele andmed täidavad ruumi ja on ruumiliselt suhtes üksteisega. Nad muutuvad ka vastavalt perspektiivi seadustele, kui liigutame pääd ja keha. Ent need faktid on kõige hõlpsamalt seletatavad eeldusel, et on olemas füüsilisi objekte, et füüsiliste objektide hulka kuuluvad meie omad kehad ja et meie kehad ja kõnesolevad füüsilised objektid on ulatuslikud ruumis ning on ruumiliselt suhtes üksteisega. Teisisõnu, selleks et seletada meie tajutud nägemismeele andmete ruumilist iseloomu, on mõistlik oletada, et neid mingil teel tekitavad füüsilised objektid, mis on ka ruumilised. Mitte ükski teine hüpotees ei seleta sama hästi meie meelteandmete ruumilise korrelatsiooni fakti.

      Tagasipöördumine Locke’i vaate juurde. Ülalmainitud argument ruumilisest korrelatsioonist ei käi niisuguste omaduste kohta nagu maitse ja temperatuur. Tõepoolest, võib olla küll tõsi, et tingimused, mis määravad kindlaks, milliseid maitseid, lõhnu ja temperatuure on meie meelteandmeil, on sündmused, mis toimuvad täielikult vaatleja kehas. Seepärast on lõpptulemus sellelt meelteandmete termides otseselt tajutava analüüsi edasiarenduse kolmandalt joonelt võrdlemisi sarnane Locke’i omaga.35 Seda võib kokku võtta järgmiselt: välismaailm sisaldab primaarseid omadusi evivaid füüsilisi objekte, mis eksisteerivad meist sõltumatult. Kui need viia sobivatesse ruumilistesse suhetesse füüsiliste objektidega, mis on elusad inimkehad, siis nad tekitavad meelteandmeid, mida oma meelte abil otseselt tajume. Neid meelteandmeid kogevate isikute kehades valitsevad tingimused põhjustavad osalt kõikide omaduste meelteandmed ja põhjustavad täieliselt mõnede sekundaarsete omaduste meelteandmed. Nad seepärast ei eksisteeri muidu, kui kogeja keha on kohal.

      Peab möönma, et see pole väga rahuldav lõpptulemus. Aga ta väärtuseks on see, et ta võimaldab meil niihästi säilitada füüsilisi objekte kui ka astuda vastu enamikule vastuväiteist, mida on ajetatud nende säilitamise vastu. See on kahtlemata väärtuseks, sest igaüks usub või vähemalt toimib nii, nagu ta usuks füüsiliste objektide eksisteerimisse. See uskumus on seepärast juba algselt üpris tõenäoline. Kui seda algselt üpris tõenäolist uskumust saab toetada kaunis veenvate kaalutlustega, siis oleksime liigsel määral skeptilised, keeldudes seda omaks võtmast. Need, kes nagu prof. Broad võtavad omaks lõppotsustuse, mille üldjooned just andsime (3. arendusjoon), kalduvad arvama, et just loendatud kaalutlused on kaunis veenvad. Peab aga möönma, et selle kolmanda arvamuse kohaselt me ei taju otseselt füüsilisi objekte oma meelte abil ja selles suhtes see arvamus on omavoliline “tervemõistuslike” uskumuste vastu. Kui aga see on puudus, siis, nagu lugeja peagi leiab, on see puudus üks nendest, mis sellel vaatel on ühine peaaegu iga esildatud filosoofilise vaatega.

      Moodsat realismi käsitlevate raamatute arv on väga suur. Kõige tähtsamad on:

      MOORE, G. E. Philosophical Studies.

      BROAD, C. D. The Mind and Its Place in Nature.

      Vaata eriti lõik B, meelteandmete teooria sedastamise kohta.

      HOLT, E. B. ja teised. The СКАЧАТЬ