Sissejuhatus filosoofiasse. Cyril Edwin Joad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katkendlikud andmed üheks täielikuks objektiks, mida aga ei taga need tõigad või mida nad tagavad üheksal juhul kümnest, kuid kümnendal enam mitte.

      Eksimuse eriomane joon paistab olevat see, et näivused, mida mõistus arvab osutavat teatavat füüsilist objekti, toimivad petturitena ja tegelikult tähendavad teist objekti.

      Seda võib kõige selgemalt näha juhtudel, mil asjade näivusi on sihilikult pandud toimima petturitena, nagu näiteks mänguvastase petmise eesmärgil. Nii näiteks tennisemängus oletab vastuvõtja tavaliselt palli lendu pakkuvat osutuse oma tagasipõrkumise viisist. Mõistus tegelikult konstruib ette palli põrkumise tema lennu poolt pakutud andmetest. Kuid otsemaid servija, andes pallile vintliikumise, põhjustab sellesama näiva lennu tootma erinevat tulemust, ja järelikult mõistus satub eksitusse just seepärast, et läheb kaugemale temale pakutud näivustest ning teeb nendest väära konstruktsiooni.

      Kokkuvõte. Ülaltoodu moodustab lühikese ülevaate “tervemõistusliku” realismi argumentidest, mis püüab säilitada need kaks seisukohta – et välismaailm koosneb füüsilisist objektest ja et meeleline kogemus on protsess, mis neid otseselt ilmutab kogeva isiku mõistusele. Ei ole suur nende filosoofide arv, keda tänapäeval võiks tabada säilitamas neid seisukohti. Tähendab, meil tuleb nüüd vaadelda põhjusi, mis on viinud paljud kaasaegsed filosoofid loobumisele katsest toetada “tervemõistuse” naiivseid eeldusi. Need on ühtlasi ka põhjused, mis on andnud lisatõuke omaks võtta see realismi arenenum vorm, mis kinnitab, et meie otsese tajumise aktide vahetud objektid on meelteandmed ja mitte füüsilised objektid.

III. MEELTEANDMETE TEOORIA

      Kui suures ulatuses tajutakse objekti? Alakem kaalutlemisest, mida siis toob endaga kaasa vasttehtud oletus, et tajumises mõistus läheb kaugemale katkendlikest andmeist, milledega meid meie meeled varustavad, ja passitab nad kokku, et kujundada füüsilisi objekte. Mis on siis see, mida selle vaate järgi oletatakse juhtuvat teataval kindlal puhul, puhul, mil mind öeldakse tajuvat lauda? Vaadelgem seda juhtumit pisut detailsemalt, kui oleme seni teinud. Kui vaatlen lauda normaalsest asendist, siis see, mis tegelikult asetseb minu vaateväljas, on paar jalgu, etteulatuv serv päälse all, osa päälse pinnast, päälispinna äär ja vast raasukene alumisest küljest. Praktilises elus ma ometi oletan, et näen ja kindlasti teen väiteid nii, nagu oleksin näinud tervet lauda. Tähendab, selle vaate järgi on terve laud osalt taju ning osalt mentaalne konstruktsioon, kusjuures mõistus läheb kaugemale temale tegelikult esitatud andmeist ja hangib puuduva osa nende laudade mälestustest, mida ta on näinud minevikus, ja nende koetise ning käitumisviisi tähelepanekuist minevikus. Nõnda tajuti siis tegelikult laua kogutaju tuuma, just nagu oleks see antud väljastpoolt; ülejäänu nõutab mõistus, mis automaatselt rüütab tuuma mälust ning assotsiatsioonist kasvanud lisanditega. Teisisõnu, tegelikult nähtud katkend vihjab tervele või on selle esindaja ja mõistus, mis täheldab esindamist, on otsemaid valmis järgnema vihjele ning valama sisse oma varudest selle sisu, mida esindatakse.

      Füüsiline objekt tunnetamatu substantsina. Esimesel pilgul tundub see kirjeldus piisavalt sirgjooneline, kuid temas kätkeb kaks raskust. Esiteks mööndakse, et see laud, mida mina ütlen ennast tajuvat, on liitlaud. Meid kästakse uskuda, et osa temast on tegelikult antud minu meeltele, teise osa on nõutanud minu mõistus. Aga kas ma olen võimeline üht osa teisest eraldama? Ei ole. Tähendab, ma ei saa siis väita teataval määral kindlalt ühestki osast, et ta on minu meeltele antud väljastpoolt, teisisõnu, et teda ei ole hankinud minu mõistus. Aga kui ma seda ei saa, siis pole mul võimalik anda vastust idealistile, kes ütleb mulle, et seda kõike hangib mu mõistus või et see on mu mõistuses. Teiseks, kui nii, nagu mööndakse, on olemas erinevus nende katkendlike andmete vahel, mida ma otseselt tajun meelelises kogemuses, ja füüsilise objekti vahel, millele nad öeldakse kuuluvat, mis laadi tunnetust on mul siis füüsilisest objektist? Kas ma tunnetan teda oma meelte abil? Oletatavasti mitte, vähemalt mitte tervenisti. Kui tahes kangesti ma iganes püüaksin, mul üksnes õnnestuks otseselt tajuda rohkem katkendlikke andmeid. Mul ei õnnestuks iial saavutada kogu füüsilise objekti otsest meelelist kogemist.

      Siis võib ju küsida, mis õigus on mul üldse postuleerida säärast entiteeti. Kas pole “tervemõistusliku” realismi lõppotsustused redutseerunud seisukohale, mis ei erinegi väga representatsionalismi seisukohast, see tähendab, seisukohast, mis käsib meid postuleerida lisaks sellele, mida tegelikult tajutakse, – nimelt, meie meeltele ilmuvaile katkendlikele andmeile – midagi, mis on aluspõhjaks tajutud andmeile ning millele kuuluvaiks neid andmeid peetakse? Ja kas see midagi ei sarnane kangesti Locke’i substantsiga selles, et ta ei ole ise midagi otseselt tajutavat, vaid midagi imandatavat? Tõepoolest võibki seda seisukohta väljendada selle kolmetermilise valemi varal, mida kasutasime representatsionalismi kirjeldamiseks. On olemas tunnetav mõistus (M), tunnetatavad katkendlikud andmed (A) ja füüsiline objekt (O), mida oletatakse andmeid põhjustavat või millele oletatakse andmeid kuuluvat. Nüüd aga alati tunnetab M A-d ega tunneta iialgi O-d. Mis õigust on tal siis postuleerida O-d lisaks A-le olema A põhjuseks? Sest kui M ei tunneta O-d, siis ta ei saa tunnetada, et O põhjustab A või et A kuulub O-le.

      Meelteandmete definitsioon. Nende küsimuste tähtsus ja nende läbi tekkinud kriitika kaugeleulatuv loomus saab ilmseks, kui kaalutleme lähemalt nende niinimetatud katkendlike andmete olemust, mida praegu enamik realiste peab meie otsese tajumise aktide objektideks. Siiani oleme neist rääkinud, nagu nad oleksid seda, mida esmasel pilgul paistavad olevat, s.t. füüsiliste objektide osad. See tähendab, oleme rääkinud justnagu (kuigi mööndavasti me ei näe kogu lauda) oleks see, mida näeme, selgesti tuntavalt laua jalad ja päälne. On see aga tõsi? Kas me jalgugi näeme tervenisti või kogu lauapäälset? Enamik realiste väidaks, et me ei näe, et meie otsese tajumise aktide vahetud objektid ei ole tegelikult laudade jalad ega päälsed, vaid see, mida hüüdsime meelteandmeiks, ning et eeldus, mille oleme seni teinud, et need meelteandmed on füüsiliste objektide äratuntavad osad, hiilib mööda väga tähtsast küsimusest.

      Mida mõtlevad selle vaate pooldajad meelteandmetega? Järgnevas on antud Bertrand Russelli kuulus definitsioon. Ta ütleb: “Andkem nimi “meelteandmed” asjadele, mida aistingus vahetult tunnetame, sellistele asjadele, nagu värvused, helid, lõhnad, kõvadused, karedused jne. Nendest asjadest vahetult teadlikolemise kogemusele anname nimeks “aisting”. Niisiis, iga kord kui näeme üht värvust, on meil aisting värvusest, kuid värvus ise on meelteandmeid, mitte aistinguid.”

      Tegelikult sarnanevad meelteandmed meeleliste omaduste lihtsaile ideile, mida oleme juba kohanud Locke’i ja Berkeley teooriais, selle vahega, et olemata mõistuses lihtsate ideedena nad on väljaspool mõistust ja on objektid tema otsese tajumise aktidele (mida Russell nimetab “aistinguteks”), kusjuures nad on nendest sõltumatud. See tähendab, meie jaatame nüüd Berkeley teist lõppotsustust selle realistlikul kujul, nimelt, et meil pole meelelist kogemust füüsilisist objektidest, vaid lihtsaist meelelisist omadusist, mida normaalselt öeldakse kuuluvat füüsilisile objektele.

      Ja ma mõtlen, on võimalik selgesti näidata, et entiteedid, milledega meie meeled meid tutvustavad, kui kogeme välismaailma, ei ole nii, nagu “tervemõistus” oletab, füüsilised objektid, vaid on meelteandmed. Selle väite kaitseks kavatsen tsiteerida rea kaalutlusi, millede enamik on kohastatud prof. Broadi raamatust “The Mind and its Place in Nature”.

      Meelteandmed ei ole identsed füüsiliste objektidega. (1) Kui vaatlen kella (bell), siis keegi ei kinnitaks, et see, mida näen, on kella kogupind või identne sellega. Kellal näiteks on nii sisemus kui välimus, kuid see, mida näen, on ebamääraste piiridega värviline laik, mis, kuigi ta võib olla osa välimust, kindlasti pole osa sisemust. Seepärast see, mida näen, pole identne füüsilise objekti kogupinnaga.

      (2) Kellal füüsilise objektina võetult pole ulatuvust üksnes ruumis, vaid ajaski. Tal on minevik ja tulevik ja tema eluiga valamise ajast vanametalliks sulatamise ajani on teoreetiliselt mõõdetav. Mida ma näen, on üksik võrdlemisi üürikene sündmus. Võib olla СКАЧАТЬ