Sissejuhatus filosoofiasse. Cyril Edwin Joad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on seesama, mis akti objekt. Tegelikult on füüsilisel objektil kahekordne side tajumisaktiga. Ta niihästi virgutab akti kui moodustab selle objekti. Mis tegelikult Meinongi vaate kohaselt meie tajumisel juhtub, on lühidalt järgmine. Mis tahes meeleorganitega sobivalt kõrvutatud objekt tekitab nende organite ärrituse, mis omakorda virgutab närvisüsteemi. Erutus närvisüsteemis kandub ajju, kus virgutab ühe teadvusakti. See teadvus, nagu Meinong seda sõnastab, on “suunatud millelegi”, kusjuures see miski on füüsiline objekt, millest meelte ärritus algselt väljus. Niisiis, füüsiline objekt on niihästi asetleidva teadlikkuseakti põhjus kui ka akti objekt.

      Ent see teadlikkuseakt, mis on tajuja teadvuses asetleidev sündmus, ei ole “tühi ja paljas”. Vastupidi, tal osutub olevat eristavaid jooni, millede kaudu üht teadlikkuseakti võib eraldada teisest. Nii on punase teadlikkuseakt erinev rohelise teadlikkuseaktist. See ei tähenda, et punase teadlikkuseakt oleks kahest elemendist – teadlikkusest ja punasest – koosnev mentaalne liitolek. Vastupidi, see on jagamatu tervik, mida ei saa jagada eri komponentideks või osadeks nagu materiaalset tervikut. Tervikuna on ta aga kvalitatiivselt erinev igast teisest mentaalsest aktist, nagu rohelise teadlikkusest. See jagamatu tervik, nimelt punase teadlikkus, ei saa – nii kinnitatakse – iialgi “olla selle akti objekt, mille sisu ta on”,29 kusjuures kõnesoleva akti objekt on üks punane objekt. Sel teel katsuvad need, kes säilitavad “tervemõistusliku” arvamuse, et välisobjekt, mida kaks inimest tajuvad, on reaalselt üks ja seesama, seletada, kuidas ühe inimese objekti taju võib olla tunduvalt erinev teise omast.

      Aga kas arvestab siiani antud seletus küllaldaselt I päätükis kerkinud probleeme? Kas ta näiteks tõepoolest seletab ära subjektiivsete idealistide poolt rõhutatud olma, nimelt olma, et erinevail inimesil ilmselt on erinevad tajud sellest, mida tavaliselt hüütakse üheks ja sekssamaks asjaks? Kas võib olla tõepooolest nii, et kui mina näen sinist, värvipime aga rohelist nelki, meie otsese tajumise aktid, millede sisu neil juhtudel on nii teravalt erinev, on suunatud sellelesamale välisasjale?

      Mentaalse aktiivsuse tähtsus tajumisel. “Tervemõistuslik” realism vastaks, et ainult siis, kui oleme valmis ülaltoodud seletust avardama, andes koha ka mõistuse aktiivsusele. Sest mõistus, seda rõhutatakse tugevasti, ei ole tajumisel passiivne, vaid aktiivne. Vaadelgem pisut detailsemalt, millised kujud see mõistuse aktiivsus võtab. On kaks päämist kuju:

      (1) Ta eraldab ning valib välja esitatud ümbruskonnast.

      (2) Ta läheb sellest kaugemale ning lisab sellele juurde.

      Mis puutub (1), siis eraldamisprotsess seletab ära selle erineva viisi, kuidas sama objekt paistab erinevaile tajujaile.

      Kui võtta prof. Dawes Hicksi poolt antud näide, on ilmne, et punane roos, mida nimetame R, paistab erineval viisil kunstnikule, botaanikule ja värvipimedale inimesele. Neid erinevaid näivusi nimetame r1, r2 ja r3. Ent need erinevad näivused hakkavad eksisteerima sel põhjusel, et teeme eraldamisi esitatud tervikus ja rõhutame teatavaid jooni teiste kulul.

      Niisiis, r1 sisaldab ainult teatava protsendi kõigist esitatud roos R-i atribuutidest ja r2 sisaldab jällegi erineva protsendi. Seepärast muutuvad r1 ja r2 esitatud terviku R-i selleks osaks, mida tegelikult tajutakse. Tajutud atribuutide protsent moodustab tajutud sisu ja ja see tajutud sisu on midagi muud kui täielik sisu, see on – selle füüsilise objekti kõigi omaduste kogusumma, millest oleme teinud oma valiku. See ei tähenda, et r1, r2 ja r3 eksisteerivad sõltumata nende tajumisest. R eksisteerib tajumiseaktist sõltumatult, kuid r1, r2 ja r3 on sellised valikud R-ist, mis hakkavad eksisteerima selle akti kaudu. Niisiis, iialgi meie ei aisti reaalsust täielikult, vaid oleme alati otseses kokkupuutes ühe valitud osaga sellest.

      Viis, kuidas me teeme selle eraldamise või valimise, sõltub meie üldisest vaimsest loomusest. Tavaliselt valime, nagu psühholoog ütleks – vastavalt tajujat huvitavaile süsteemidele. Mõistuse, kehaliste võimete ja eelkõige huvi erinevused tingivad selle r-i liigi, mille endale lõikame kogu R-ist.

      Niisiis, eraldamise erinevused, mis sõltuvad erinevustest tähelepanu suunas, seletavad seda, mida mõnikord nimetatakse erinevateks näivusteks, mida üks ja seesama objekt pakub erinevaile isikuile.

      Otsustamise element tajumisel. Mis puutub punkti (2), siis paistab, nagu lööks mõistuse võime minna kaugemale temale antud tegelikest andmetest sekka tegelikult kõikidesse tajumisaktidesse.

      See reaalsuse annus, millega meie meeled meid tegelikult tajumisel tutvustavad, on pisikene. “Psühholoogid on meid teadlikuks teinud,” ütleb Bertrand Russell, “et palju sellest, mis esimesel pilgul paistab olevat antud, on tõepoolest imandatud.” Nõnda, kui arvame, et näeme lauda, võime tõepoolest otseselt näha vaid ühe horisontaalse puutüki kaht jalga ja pinda, nende ühinemiskohta tegelikult tajumata. Meie ei näe kahte teist jalga ega näe ka laua alumist külge, kuid sellest ebatäielikust annusest, mida näeme, konstruime kogu laua.

      Selle vaate järgi on mõistuse asi minna kaugemale neist meeltega tajutud katkendlikest näivustest ja need kokku passitada nii, et tulemusena kerkiks esile täielik füüsiline objekt. Me saame katkelise ja pidevuseta pildi reaalsusest igas tajumises, aga valides antud tervikust meid huvitavaid aspekte ning samal ajal liites ja kokku passitades valitud aspekte, me toodame endile selle, mis moodustab meie teadvuse sisu. See sisu ei ole midagi muud kui reaalsuse sisu. Aga ta on valik sellest, valik, mis võibolla on korraldatud ümber valimise protsessis.

      Öeldakse, et iga tajumine selles mõttes sisaldab otsustamise elemendi. Tegelikult pole olemas säärast asja nagu puhas teadlikkus millestki, mis on väljaspool meid endid. Igal tajumisel läheme kaugemale sellest, mida tegelikult tajume, ja just see “kaugemale mineku” aktiivsus pakub võimaluse otsustamisoperatsiooniks. Nõnda, kui oleme teadlikud punase värvi laigust, praginast ja soojuse aistingust, otsustame, et need aistingud koos osutavad tuld, ja ütleme, et me tajume tuld. Aga kui me tajumise all mõtleme otsest sensoorset tajumist, siis meie tegelikult ei taju midagi taolist.

      Ent just selle otsustamiselemendi sissetungimine tajumisse, mis, võimaldades meile füüsilistes objektides meie poolt eraldatud katkendlike näivuste liitmist, võimaldab meile liita neid ka sel moel, et konstruime midagi, mis on tegelikult erinevad füüsilised objektid, mida reaalselt pole “olemas”. Just nende reaalselt “olematute” füüsiliste objektide konstruimine seletab eksimuse fakti.

      Väärtajumise tekitatud raskus. Eksimuse30 seletamise raskus on üks neist raskusist, mis ründab iga katset seletada tajumist realistlikul joonel. Kui me loovutame mõistusele, nii nagu mõned idealistid teevad, võime konstruida täiesti või osaliselt oma tajutavaid objekte, neid n.ö. sünnitades omaenese teadvuse ainesest või lisades osa nendest oma-enese teadvuse ainesest, siis see olm, et ta võib teha vigu konstruides olemasolematut või lisades elemente, milledel pole paarikuid reaalsuses, ei tekita erilist raskust. Mööndavasti aga meil ei oleks sel alusel võimalik kinnitada seda, mida “tervemõistuses” me kindlasti soovitame kinnitada – et mõistuse tajud on täpsed, või et ta ideed on õiged sel määral, mil nad sobivad välisfaktidega otseseks tunnetamiseks, millede abil võiks kindlaks teha tajumiste täpsust või ideede tõepärasust ja avastada nende väärust. Aga idealistlikud teooriad, nagu näeme ühes järgnevas päätükis31 pakuvad oma kriteeriumi tõe ja väära kohta, mis loomulikult sobib idealistliku mõtlemise üldsüsteemiga. Kui aga asume realistlikule seisukohale ja arvame, et mõistuse funktsioon tajumises ei ole konstruimine, vaid uurimine, et tema aktiivsus pole looja oma – kes projitseerib oma sisemuse seest ideid, mida ta siis siirdub tunnetama, aga mis pole mingis mõttes eksisteerimas enne, kui ta neid tunnetab – , vaid pigem helgiheitja oma, mis valgustab maailma, millele ta on suunatud, siis kerkib paratamatult küsimus: kuidas võib ta valgustada seda, mida olemas polegi? Kuidas tõepoolest seletada väärititajumist?

      Võiks СКАЧАТЬ