Sissejuhatus filosoofiasse. Cyril Edwin Joad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ erinevust, mille tõstsime välja ülal, ja keskendame tähelepanu vaid esimesele, s.t. aistimisele.

      (b) Kui me aga pöördume abi otsides introspektsiooni poole ja vaadates oma kogemusse, püüame öelda, kuidas just sinise aisting ilmub meile, siis on sama raske mitte teha vastupidist viga, nimelt ignoreerida aistingut ning keskenduda objektile. Seda, mis on tähistatud terminiga “sinine”, on küllaltki kerge eristada, kuid äärmiselt raske on saada jälile teisele elemendile, sellele, mis on sinise aisting.

      Ülal nägime, et see, mis sinise aistingul on ühist rohelise aistinguga, on teadvuse element. Aga kas me saame tegelikult leida seda elementi oma kogemuse introspektsiooniga? Kahjuks me ei saa ja olma, et me ei saa, kutsuvad materialistid27 sageli tõendama vaadet, et polegi sellist asja nagu teadvus, kui teda vaadelda meie olemises eristatava ja separaatse elemendina. Tsiteerides prof. Moore’i: “See, mis teeb sinise aistingu mentaalseks olmaks, paistab meil käest lipsavat. Paistab, kui tohin kasutada metafoori, olevat läbipaistev – me vaatame sellest läbi ja ei näe midagi pääle sinise. Ja et me pole võimelised saama jälile ja niiöelda fikseerime meie uurimise jaoks seda teadvuse elementi tema vastandamise kaudu objektiga, millele teadvus on suunatud, seepärast on meil tendents seda ignoreerida ja arvata, et eraldi oma objektist see ei ole midagi. Neil kahel põhjusel, mis on teatavas mõttes vastupidised, kaldume kergesti ignoreerima kas üht elementi tajumises – kogevat, või teist – kogetud objekti, n.ö. valama kokku objekti ning kogemuse ja kaldume mõtlema neist, nagu oleksid nad üks ja seesama. Siit tuleneb sõna “idee” kahetähenduslik kasutamine kogemise akti ja kogetud objekti tähistamiseks.

      4. Tajumiskogemuse õige analüüs. Kui hülgame aistingu ning objekti idealistliku samastamise – mis on siis selle kogemuse õige analüüs, mida ma kirjeldan väljendi “minu sinise aisting” abil? Aisting, ütlevad realistid, on ainult nimi, mille anname ühele äratuntavale kogemuse liigile. Nimelt sellele kogemuse liigile, mis meil on, kui tunnetame objekti väljaspool meid endid, kusjuures see, mida nimetame aistinguks, on vaid meie viis seda objekti tajuda või kogeda. Suhe, mis on mõistusel objektiga, tajudes või kogedes objekti, on ainulaadne suhe. See on suhe, mis on ühine kõigile mentaalseile aktidele, aga see on eri-omane neile ses mõttes, et ainult mõistus on võimeline alustama sellist suhet.

      Ent Locke ja Berkeley arvasid kindlasti, et mõned asjad võivad eksisteerida, milledest nad ometi polnud teadlikud, ses mõttes, et kuigi nad teadsid neid asju eksisteerivat, nad tegelikult ei kogenud neid selsamal hetkel. Locke näiteks uskus substantsi olemasolusse, Berkeley teiste mõistuste ja Jumala mõistuse olemasolusse. Tähendab, nad nõustuksid, et me võime olla teadlikud mõnedest asjadest, nimelt mõistustest, mis ei ole meie kogemuse osad ses mõttes, et nad võivad eksisteerida ainult siis, kui meie neid kogeme. Hume, kuigi tegelikult uskus välismaailma, arvas, et see uskumus oli filosoofiliselt õigustamatu. See tähendab, ta ei suutnud näha mingit meetodit, mille varal mõistus võiks valestada vaadet, et iga asi, mis eksisteerib, on osa meie kogemusest. Aga kui kord oleme möönnud, et mõned asjad, mis pole meie kogemuse osad, võivad eksisteerida, kaob päämine alus olla Hume’i kombel skeptiline põhjendi suhtes. Tähendab, kui lugu on nii meie teadlikkuse suhtes mõnedest asjadest (nimelt teistest mõistustest), et see, millest oleme teadlikud, pole osa meie kogemusest, miks siis, võidakse küsida, ei võiks lugu nii olla meie teadlikkuse suhtes teistest asjadest, näiteks meie sinise teadlikkuse suhtes nii, et sinine ei ole meie kogemuse osa? Ja kui lugu on nii, siis järgneb, et omada sinise aistingut tähendab olla teadlik millestki, mis ei ole sellest teadlik oleva mõistuse kogemuse osa.

      Nende psühholoogiliste argumentide üldtulemus on pääjoontes seesama, mis loogiliste argumentide oma. Kogu teadvus just oma loomuse tõttu on suhetes millegi muuga kui enesega, nimelt teadvuse objektiga. See suhe millegi muuga on ühine ning eriomane kõigile teadvuse aktidele ja on selline, et teadliku akti objekt ei saa kunagi olla seda tunnetava teadliku akti osa. Me võime nüüd siirduda sedastama mõningaid realistlikke tajumisteooriaid, mis lähtudes vastsaavutatud lõppotsustusest kui aksioomist, võtavad probleemi käsile uuelt vaatepunktilt, mille võimaldab selle aksioomi eeldamine.

II. “TERVEMÕISTUSLIK” REALISM

      Realismi areng. Eeldagem, et ülaltoodud argumentide valgusel tunneme end õigustatud hülgama esimest Berkeley seisukohta, nimelt, et eksisteerida on olla idee mõnes mõistuses või vähemalt olla sõltuv mõnest mõistusest. Peame siiski veel uurima teist, nimelt, et meie ideed ei ole füüsiliste asjade ideed, vaid lihtsate meeleliste omaduste, nagu sinise, magusa, kõva ning jaheda ideed või tõlgendades terminitesse, mida esimese lause hülgamine paratamatult nõuab: meie otsese tajumise aktide objektid ei ole toolid ja lauad, vaid on meelteandmed, mida iseloomustavad teatavad meelelised omadused, nagu sinise ja magusa, kõva ja jaheda omadused.

      Nagu juba algul vihjasin, on paljud realistid tänapäeval valmis vastu võtma teist Berkeley kahest seisukohast vastnenditud modifikatsiooniga. Tähendab see, mida nüüd peame vaatlema, on põhjused, mis on mõjustanud seda vastuvõttu. Üks neist põhjustest on raskus säilitada naiivse ehk “tervemõistusliku” realismina tuntud seisukohta, mis püüab jääda selle juurde, et sensoorne kogemus on protsess, milles mõistus astub otsesesse kontakti füüsiliste objektidega, nagu toolid ja lauad, isegi siis, kui ta iial ei tajuks millist tahes objekti terviklikult. Tõepoolest on see seisukoht, mida paljud realistid kunagi pidasid õigeks, ja tema sedastamine valmistab teed realismi arenenumale vormile, mida arvati tinginud olevat “tervemõistusliku” realismiga kaasnenud raskused.

      Tajumine kahetermilise protsessina. “Tervemõistuslik” realism lähtub selle päätüki esimeses osas sedastatud aksioomist, et sensoorses kogemuses tunnetav mõistus alati astub kontakti millegi muuga kui iseendaga.

      Arvestades asjaoluga, et representatsionalism28 kujutleb tajumist kolmetermilise protsessina, milles mõistus tunnetab ideid, mis temasse toodab välisobjektide maailm – ja seetõttu, et ta on võimetu näitama põhjust, miks säilitada tunnetatamatut välismaailma – , ei ole tal võimalust vältida redutseerumist subjektiivse idealismini, sellega arvestades rõhutab realism, et kui tahame vältida seda redutseerumist, on oluline alata sellega, et vaatleme tajumist nii, nagu teda vaatleb “tervemõistus”, see tähendab, kahetermilise protsessina, milles otseselt ilmutatakse mõistusele midagi muud kui mõistust ennast. “Et ei saa olemas olla tunnetamise akti ilma selleta, mida tunnetada, või üldisemalt, et ei saa olla üldse mingit otsustamise akti, isegi mitte tajumise akti ilma selleta, mille üle otsustada või mida tajuda – see on üks endastmõistetavaid lauseid, mida on andnud nende protsesside täitsa elementaarne kontseptsioon.” See tsitaat on Austria filosoofilt Meinongilt (1853–1916), kes on üks varasemaid moodsaid realiste.

      Ükski realist ei tahaks eitada, et enamiku aistingute põhjuseks ning allikaks on närvisüsteemi ärritused, see tähendab, väliste stiimulite põrkamine meeleorganite vastu. Mida eitatakse, on see, et just too närvisüsteemi ärritus ongi see, millest tajumisel oleme teadlikud või et too mis tahes arvestatavas mõttes määrab selle, millest tajumisel oleme teadlikud. Arvatakse siis, et närvisüsteemi ärritus on ainult mehhanismi küsimus. Ta moodustab meetodi, mille abil saame teadlikuks stiimulitest. Lihtne analoogia aitab asja selgitada. Kui pistan penni šokolaadiautomaati, siis toimib penn stiimulina, ärritades teatavat mehhanismi masina sees, mille tulemuseks on šokolaad. Kuid keegi ei näeks undki penni segiajamisest mehhanismi ärritusega ega ka mehhanismi ärrituse segiajamisest šokolaadiga. Samuti, kui tahame teada, mis on see, mis kõigepealt põhjustab meid tajuma, ja mis on see, mida me tajume – siis on füüsilised ja füsioloogilised vaatlused ning kaalutlused laineliikumise, silma võrkkesta muutuste, närvivoolude, ajuhäirete jne. kohta irrelevantsed. Pole kahtlust, et need asjad on mehhanismi osad, mis peavad funktsioneerima enne, kui ärrituse nidunemine meeleorganitega lõpeb tajuga. Aga nad ei heida mingit valgust küsimusele “Mis on see, mida me tajume?” Tajumise probeem on osalt algstiimuli loomu probleem ja osalt algstiimuli tajumise akti loomu probleem. Temas ei ole probleemiks meetod, mille kaudu see ärritus kantakse pääajusse.

СКАЧАТЬ