Sissejuhatus filosoofiasse. Cyril Edwin Joad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõik on kaunis rasked. Praegu parim mittetehniline tajumise käsitlus realistlikult vaatepunktilt seisab Bertrand Russelli köites Home University sarjas pääldatud “The Problems of Philosophy”. A. C. Ewingi “Idealism” sisaldab ulatusliku ülevaate mitmesugustest idealismi vastu ajetatud argumentidest.

      IV. MILLINE ON MEIE TUNNETUSE ÜRGUS JA OLEMUS?

      Ratsionalism ja empirism

      Kas meeleline kogemine hangib meile kogu me tunnetuse? Eelnevates päätükkides oleme arutlenud probleeme, mida on esitanud meelelise kogemise olemuse vaatlemine. Ükskõik millise vaate vaidlusküsimuste suhtes võtame, paistab vähemalt siiski ebatõenäolisena, et meeleline kogemine varustab meid tunnetusega, või täpsemalt, (eeldades, et oleme valmistunud vääristama tunnetuse nimega teatava punase laigu nägemist või teatava kareda pinna tundmist, milleks meeleline kogemus uurimisel paistab purunevat) ta ei anna meile tunnetust maailmast, mis pisimalgi määral sarnaneks sellega, milles igapäevases elus usume end viibivat. Milline on väline füüsiline maailm, me vast ei tea, kuid on vähemalt kaunis kindel, et ta on hoopis erinev asi sellest ruumis ulatuslike tahkete objektide kogust, mida “tervemõistus” väidab. Aga kui see vaade maailmast, mille eest meie igapäevase kogemise “tervemõistuslik” tõlgendus on vastutav, osutub vigaseks, kas meil on mingisuguseid teisi vahendeid saavutamaks välismaailmast tunnetust, mis esitaks meile seda tõetruumalt? Kas võime näiteks saavutada tunnetust spekuleeriva mõttemõlgutamise teel, arutlemise teel või koguni mõne intuitiivse võime teel, mida harilikult arvatakse olevat kunstnikel ja müstikutel? Matemaatika näiteks kindlasti paistab andvat meile definiitseid tunnetusi – mitte keegi, niipalju kui mina tean, pole iialgi edukalt sõdinud vastu arvamusele, et seitse korda seitse on nelikümmend üheksa – ja on ilmne, et seda tunnetust ei saavutata meelte abil. Siin meid seatakse silm silma vastu mõnede filosoofia tähtsaimate küsimustega, nimelt: kuidas me saavutame tunnetust ja kuidas me teame, et ta on paikapidav? Just nende küsimuste juurde tuleb meil nüüd pöörduda.

      Ratsionalistlikud väited. Filosoofia varustab meid, lihtlabaselt öeldud, kahe päämise ajaloolise vastusega küsimusele, kuidas saavutame tunnetuse. Esimene on see, et tunnetust tegelikult saavutatakse täielikult meeltekogemuses ning selle läbi. Seda vastust oleme eelnevates päätükkides juba uurinud koos muuga. Nüüd vaatleme teist vastust, nimelt, et tunnetust saavutatakse mõistuse kaudu. Selle teise vastuse on andnud harilikult need filosoofid, keda tuntakse ratsionalistidena, kes väidavad, et mõistus on varustatud algselt teatava arvu valmis printsiipidega või võimetega, ja selleks, et saavutada tunnetust, mõistusel tarvitseb vaid arutleda vastavalt neile printsiipidele ja kasutada neid võimeid. Just nagu matemaatik, istudes töötoas, võiks (eeldatud, et ta arutleb küllalt hästi) palja arutlemisprotsessi teel tuletada ühest või kahest põhiaksioomist kogu matemaatika, nii õpetasid ratsionalistid, et filosoof võib (eeldatud, et ta on küllalt hea filosoof) avastada samade meetodite varal tõe universumi kohta. Siit järgneb, et ratsionalistlik filosoof oli üks neist, kelle arvates mõistus ise ilma vaatlemise kaasaavituseta võib hankida meile filosoofilist tunnetust, mis on õige tunnetus. Niisugust tunnetust nimetatakse üldiselt aprioorseks.

      Ent kui universum oleks sarnane matemaatilisele probleemile, siis võiks toetada filosoofide-ratsionalistide poolt esildatud kinnitust mõistuse kasuks. Kahjuks on aga eksisteerivate asjade valdkond erinev matemaatika valdkonnast. Ta sisaldab küll seda liiki fakte, milledega matemaatikud tegelevad, ja niivõrd, kui ta neid sisaldab, võib teda õigustatult uurida puhta mõistusega, aga ta sisaldab samuti ka teisi fakte.

      Paratamatus ja kontingentsus. Seda liiki fakte, milledega tegelevad matemaatikud, tuntakse harilikult paratamatutena. Neid võib defineerida, nagu Leibniz neid defineerib, kui fakte,36 mida tunnetame sel viisil, et me tunnetuse kindlus ei kasva kordamise teel. Ta rõhutab ka, et need faktid on niisugused, millede vastandid pole võimalikud või kujuteldavad. Leibniz arvas, et seda liiki fakti olemasolu toob endaga kaasa Jumala olemasolu, sest paratamatute faktide paratamatus on seletatav vaid eeldusel, et Jumal mõtleb neist. Sel põhjusel ta nimetab Jumala aru “paratamatute tõdede valdkonnaks”. Peatselt mõistutame põhjendeid hüljata sel arutlusetüübil põhinevaid Jumala olemasolu tõestusi.

      Paratamatu fakti näiteks on, et kolnurga kolm sisenurka võrduvad kahe täisnurgaga. See fakt on paratamatu, sest ta järgneb paratamatult Eukleidese kolmnurga definitsioonist. Seepärast, et kolmnurk on, mis ta on, on see paratamatult fakt kolmnurga kohta. Teiseks paratamatu fakti näidiseks on see, et kui A on suurem kui B ja B on suurem kui C, siis A on suurem kui C. Ja veel, et kolm liidetud kahega annab viis. Seda liiki fakte võib avastada arutlemisprotsessi teel. Nad on ka faktid, mida ei saa kujutella teistsugustena mis tahes kujuteldavas maailmas. Võin kujutleda maailmu, mis sisaldavad hoopis erinevat liiki asju võrreldes siinse maailma sisuga, aga ükskõik kui erinevad nad ka oleksidki, ma ei saa kujutleda, et kolm ja kaks asja mingist muust maailmast annaksid kokku kuus.

      Leibnizi vaated: Piisava aluse printsiip. Ratsionalistid kaldusid pidama kõiki fakte paratamatuteks. Nii kasutab Leibniz printsiipi, mida ta nimetab piisava aluse printsiibiks, näitamaks, et iga asi universumis peab olema just selline, nagu ta on. Ta defineerib seda printsiipi kui seda, “mille tõttu me usume, et ükski fakt ei saa olla reaalne ega eksisteeriv ning mitte ükski väide tõde, ilma et oleks olemas piisav alus, miks ta peab olema nii ja mitte teisiti”. Leibniz tuletas selle printsiibi Jumala olemasolust. Iga eksisteeriv asi oli tema arvates vaimse kogemise ja tegevuse tsentrumiks, mida ta nimetas monaadiks, ja ta väitis, et iga monaad on mõte Jumala mõistuses. “Jumal,” ütleb ta, “vaatleb universumi kõiki aspekte igal võimalikul viisil,” ja “iga erinevalt seisukohalt nähtud universumi vaatlemise tulemus on üks substants.” Et Jumala mõtlemine peab olema kõigist võimalikest parim, siis järgneb, et iga asi maailmas peab paratamatult olema nii, nagu ta on, sest ka tema niisamuti peab olema kõigist võimalikest parim. Leibniz polnud alati järjekindel selles vaates, sest ta väitis, et ratsionaalseiks hingedeks olevate monaadide aktid, see tähendab, inimolendite aktid, polnud paratamatud, vaid vabad. Ta uskus ka, et universumis on kontingentseid fakte, ja võttis abiks piisava aluse printsiibi postuleerimaks esimest põhjust, see tähendab Jumalat, et takistada kontingentsete faktide rea jätkumist piiramatult: “Nii,” ta ütleb, “on vajalik, et leiduks piisav alus, mis ei vaja enam teist põhjust väljaspool kontingentsete asjade rida mingis substantsis, mis on kontingentsete asjade põhjuseks, s.t. paratamatus olendis, kes kannab endas oma eksisteerimise põhjuse: vastasel korral poleks veelgi piisavat alust, millega võiks lõpetada. Ent seda asjade viimast põhjust nimetatakse Jumalaks.”

      Nüüd aga on ratsionaalsete monaadide vabadus ja kontingentsete faktide olemasolu selgelt vastuolus vaatega, et iga eksisteeriv asi maailmas peab olema nii hea kui võimalik ja et kõik, mis juhtub, peab juhtuma parimal võimalikul viisil. Tõepoolest, kui Jumal eksisteerib ja põhjustab maailma, mõeldes tema üle, nagu Leibniz ütleb Ta tegevat, siis on raske näha, kuidas võib üldse olla selliseid asju nagu kontingentsed faktid.

      Tegelikult aga Leibnizil äpardub pakkuda mingit rahuldavat tõestust Jumala eksistentsi kohta. Vihjates ülal tsiteeritud argumendile, võiksime sobivalt küsida, miks ta peaks arvama tagatuks, et kontingentsete faktide rida on lõplik, või õigemini, miks tal on algus. Miks, tõepoolest, peaks olemagi olemas esimene põhjus üldse? Isegi kui see oleks, paistab kaunis selge, et ta ei saa seda funktsiooni teostada, milleks Leibniz ta esile manab. Ta ütleb, et tegelikult peab olema esimene põhjus kontingentsete faktide rea alustamiseks. Aga see põhjus oleks kas rea sees või sellest väljaspool. Kui ta oleks sees, peaks ta ise ka olema kontingentne ja seepärast omama põhjust, kui väljaspool, ta ei saa olla suhtes reaga sel viisil, nagu tuleneks rea postuleeritud põhjustamisest. Tegelikult ta ei saa üldse seda rida põhjustada. Kui me aga ei võta omaks Leibnizi tõestust Jumala olemasolu kohta, siis kaob põhjus teha lõppotsustust, mida edukalt seadistatud tõestus oleks pannud teda tegema (kuigi ta tegelikult seda ei teinud), nimelt, et kõik faktid on paratamatud.

      Eeldagem СКАЧАТЬ