Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Andrew, Paksu ja mõni teine poiss Sukhvinderit pikast sinakasmustast patsist sikutanud; kullimängus oli sellest väga hõlpus kinni haarata ja toona oli pats olnud vastupandamatu kiusatus, kuna see nõnda õpetaja pilgu eest varjatult tüdruku seljal rippus. Kuid Andrew’l polnud enam mingit tahtmist seda kiskuda ega üldse Sukhvinderit puudutada; Sukhvinder oli üks väheseid tüdrukuid, kellest tema pilk vähimagi huvita üle libises. Pärast seda, kui Paksu sellele tema tähelepanu juhtis, oli Andrew hakanud märkama pehmet tumedat udet tüdruku ülahuulel. Sukhvinderi vanemal õel Jaswantil oli väike vormikas keha, peenike piht ja nägu, mis oli enne Gaia tulekut oma kõrgete sarnade, sileda kullakarva naha ja niiskete pruunide mandlisilmadega Andrew’ meelest ilus olnud. Muidugi polnud tal lootustki Jaswanti kätte saada: too oli kaks aastat vanem ja kuuenda klassi kõige targem tüdruk, kellest õhkus teadlikkust oma viimsest kui võlust.

      Sukhvinder oli ainus inimene klassis, kes mingit kära ei teinud. Selg kühmus ja pea töö kohal madalale langetatud, oli ta justkui keskendumuse kookonisse tõmbunud. Ta oli kampsuni vasaku varruka niimoodi alla tõmmanud, et see kattis tema käe täielikult, ning varrukaots moodustas villase rusika. Tema täielik liikumatus näis vaat et hooplemisena.

      „Suur hermafrodiit istub vaikselt ja vagusi,” sosistas Paksu, pilk Sukhvinderi kuklal. „Vuntsidega, aga suurte tissidega – teadlased on karvase meesnaise vastuoludest jahmunud.”

      Andrew itsitas, ehkki ei tundnud end päris mugavalt. Tal oleks parem tunne olnud, kui ta oleks teadnud, et Sukhvinder ei kuule, mida Paksu ütleb. Kui Andrew viimati Paksu juures käis, oli Paksu talle näidanud sõnumeid, mida ta korrapäraselt Sukhvinderi Facebooki leheküljele saatis. Ta oli internetist hirsutismi kohta infot ja pilte otsinud ning saatis tsitaadi või pildi päevas.

      See oli omamoodi naljakas, kuid tegi Andrew’ kohmetuks. Otse öeldes polnud Sukhvinder selleks põhjust andnud: tundus, et ta on liiga kerge saak. Andrew’le meeldis kõige rohkem see, kui Paksu oma teravat keelt autoriteetide, upsakate või enesega rahul olevate tegelaste vastu pruukis.

      „Oma rinnahoidjat kandvast habetunud karjast eraldatud,” ütles Paksu, „istub ta mõttesse vajunult ja juurdleb, kas kitsehabe sobiks talle.”

      Andrew naeris, tundis siis süümepiinu, kuid Paksu kaotas huvi ja asus oma töölehe nullidest kipras pärakuid sehkendama. Andrew üritas ära arvata, kuhu panna kümnendkoma, ning mõtles koolibussiga kojusõidule ja Gaiale. Koolist koju sõites oli alati raskem sellist kohta leida, kust saab tüdrukut silmas pidada, sest Gaia oli enne tema bussijõudmist sageli juba sõitjate summast ümbritsetud või liiga kaugel. Nende esmaspäevahommikusel kogunemisel jagatud lust polnud kusagile viinud. Gaia polnud Andrew’ga bussis silmsidet loonud ei hommikul ega hiljem, ka polnud tüdruk ühelgi teisel moel märku andnud, et ta poisi olemasolust midagi teab. Oma kiindumuse nelja nädala jooksul polnud Andrew õieti Gaiaga rääkinudki. Ta üritas avalauseid moodustada, sellal kui tema ümber käis spasmaatika melu. „Esmaspäevasel kogunemisel sai ikka nalja …”

      „Sukhvinder, kas sul on midagi viga?”

      Preili Harvey, kes oli Sukhvinderi töö kohale kummardunud, et seda hinnata, vahtis tüdrukule näkku. Andrew nägi ikka veel töö kohal küürutavat Sukhvinderit pead raputamas ning käsi näo ette löömas.

      „Wallah!” sosistas Kevin Cooper kuuldavalt kaks rida eespool. „Wallah! Maapähkel!”

      Ta üritas tähelepanu sellele juhtida, mida nad juba teadsid: et õlgade kerge värina järgi otsustades Sukhvinder nuttis ja et preili Harvey tegi lootusetuid ja vaevalisi katseid välja uurida, mis lahti on. Klass märkas, et õpetaja valvsus on kahanenud, ja lärmas valjemini.

      „Maapähkel! Wallah!”

      Andrew ei teadnud kunagi, kas Kevin Cooper ärritab nimme või kogemata, kuid Kevin käis inimestele kogu aeg närvidele. Hüüdnimi „Maapähkel” oli väga vana ning Andrew’le külge jäänud algkoolis; ta oli seda alati vihanud. Paksu tõrjus nime käibelt sellega, et ei kasutanud seda kunagi; sellistes asjades oli Paksu alati peakohtunik. Cooper pruukis valet nime isegi Paksu kohta: „Wallah” oli vaid möödunud aastal lühikest aega populaarne olnud.

      „Maapähkel! Wallah!”

      „Mine persse, Cooper, sa munninahast idikas,” ütles Paksu sosinal. Cooper oli üle pingi seljatoe röötsakil ja vahtis Sukhvinderit, kes oli küürus, nägu peaaegu vastu lauda, samal ajal kui preili Harvey tema kõrval kükitas ja koomiliselt kätega vehkis, sest ta ei tohtinud õpilast puudutada ega suutnud tema masenduse põhjust välja uurida. Veel mõni õpilane oli seda tavatut korralagedust tähele pannud ja vahtis, kuid klassi esimestes pinkides mürgeldas mitu poissi ikka veel, märkamata midagi peale omaenda lusti. Üks neist haaras preili Harvey hüljatud laualt puupidemega tahvlikummi. Ta laskis selle lendu.

      Kumm kerkis kõrge kaarega klassi kohale ja tabas tagaseinal rippuvat kella, mis kukkus põrandale kildudeks: plastmassi ja metallmehhanismi tükid lendasid igale poole laiali ja mitu tüdrukut, preili Harvey kaasa arvatud, kiljatasid kohkunult.

      Klassiuks lendas lahti ja pauguga vastu seina. Klass jäi vaikseks. Seal seisis näost lõkendav ja tulivihane Suhvel.

      „Mis siin klassis toimub? Mis kisa see on?”

      Preili Harvey hüppas Sukhvinderi pingi kõrval püsti otsekui vedrunukk, ilme süüdlaslik ja hirmunud.

      „Preili Harvey! Teie klass lööb kohutavat lärmi. Mis lahti on?”

      Tundus, nagu oleks preili Harvey keele alla neelanud. Kevin Cooper röötsutas oma tooli seljatoel, nägu nalja täis, ning tema pilk vilas preili Harvey’lt Suhvlile ja Paksule ja jälle tagasi.

      Paksu tegi suu lahti.

      „Noh, kui täiesti aus olla, isa, siis tegime parajasti selle vaese naisterahva elu põrguks.”

      Vallandus naer. Preili Harvey kaelale ilmus pruunikaspunane lööve. Paksu kõõlus muretult tooliga, ilme täiesti rahulik, ning vahtis Suhvlit väljakutsuvalt ja ükskõikselt.

      „Aitab,” ütles Suhvel. „Kui ma veel siit klassist sellist lärmi kuulen, jätan teid kõiki pärast tunde. Saite aru? Kõiki.”

      Ta pani õpilaste naeru saatel ukse kinni.

      „Te kuulsite, mida asedirektor ütles!” hüüdis preili Harvey klassi ette rutates. „Jääge vait! Vaikust! Sina, Andrew, ja sina, Stuart – teie koristate killud ära! Korjake kõik need kellatükid üles!”

      Nad tõstsid selle peale tavapärast kisa, mida toetas kiledahäälselt ka paar tüdrukut. Hävingu tegelikud põhjustajad, keda preili Harvey kartis, nagu kõik teadsid, istusid oma pingis ja irvitasid. Kuna koolipäeva lõpuni oli jäänud vaid viis minutit, venitasid Andrew ja Paksu koristamisega, kuni võivad selle pooleli jätta ja lahkuda. Sellal kui Paksu Suhvli kõnnakut järele tehes ja siia-sinna keksides, käsivarred jäigad, uusi naeruhooge esile kutsus, pühkis Sukhvinder villasesse kampsunisse mässitud käega vargsi silmi ja vajus taas pimedusse.

      Kui kell helises, ei teinud preili Harvey katsetki ukse poole tormajaid tagasi hoida või korrale kutsuda. Andrew ja Paksu lõid kellatükid jalaga klassi tagaseina ääres seisvate kappide alla ning viskasid koolikoti õlale.

      „Wallah! Wallah!” hõikas Kevin Cooper kiirustades, et koridoris Andrew’le ja Paksule järele jõuda. „Kas sa kutsud Suhvlit kodus „isaks”? Tõsiselt? Kutsud või?”

      Ta arvas, et tal on Paksu vastu trump pihus; ta arvas, et Paksu on tal käpas.

      Конец СКАЧАТЬ