Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ta Ruthile vihjanud, polnud sellised, nagu oleksid võinud olla.

      „Miles ja mina oleme alati väga lähedased olnud. Kuid Patricia, tema on alati raske iseloomuga olnud. Praegu on ta Londonis.”

      Ruth oleks tahtnud sellest rohkem kuulda, kuid see, mida tema ja Shirley teineteises hindasid, oli suursugune vaoshoitus; uhkus selle üle, et maailmale näidati vaid siledat pealispinda. Sestap surus Ruth kiusliku uudishimu maha, ehkki lootis salamisi, et saab omal ajal teada, mis Patricia iseloomus nii rasket on.

      Shirley ja Ruth hakkasid teineteisele kohe meeldima vastastikuse äratundmise tõttu, et teine on naine nagu temagi, naine, kelle suurim uhkus on oma mehe kiindumuse äratamine ja hoidmine. Nagu vabamüürlastele, oli oma aumõiste neilegi oluline ja nad tundsid selle tõttu end teineteise seltskonnas turvalisemalt kui ühegi teise naisega. Nende süükaaslus oli veelgi nauditavam, kuna seda vürtsitas üleolekutunne, sest salamahti haletses kumbki naine teist abikaasa valiku pärast. Ruthi meelest oli Howardi välimus groteskne ja ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks oli sõbranna, kelle täidlane, kuid õrn ilu oli säilinud, nõustunud sellise mehega abielluma. Shirley, kes ei mäletanud, et oleks kunagi Simonit näinud või kuulnud teda Pagfordi kõrgemate sfääridega seoses mainitavat ja kelle arvates Ruthil puudus igasugune seltsielu, pidas Ruthi meest eraklikuks äpuks.

      „Niisiis ma nägin, kuidas Miles ja Samantha koos Barryga haiglasse tulid,” ütles Ruth ilma sissejuhatuseta põhiteemast kinni haarates. Tal oli palju vähem vestluslikku lihvi kui Shirley’l ning tal oli raske varjata janu Pagfordi kõmu järele, millele ta ligi ei pääsenud, kuna elas alevi kohal kõrgel künkal ning oli Simoni seltsimatuse tõttu alevist ära lõigatud. „Kas nad nägid seda pealt?”

      „Oo jaa,” vastas Shirley. „Nad sõid golfiklubis õhtust. Pühapäeva õhtu, tead küll, tüdrukud olid kooli sõitnud ja Sam eelistab väljas süüa, ta pole eriti hea kokk …”

      Ühiste kohvipauside ajal oli Ruth vähehaaval Milesi ja Samantha abielu tõelisest loost üht-teist teada saanud. Shirley oli talle rääkinud, et tema poeg pidi Samantha ära võtma, sest Samantha jäi Lexie’ga rasedaks.

      „Nad on elanud nii hästi, kui võimalik,” ohkas Shirley rõõmsalt ja vapralt. „Miles käitus õigesti; teisiti poleks ma lasknudki tal käituda. Tüdrukud on toredad. Kahju, et Milesil poega ei ole; ta oleks poisile imetore isa olnud. Kuid Sam ei tahtnud kolmandat last.”

      Ruth hoidis tallel viimse kui looritatud kriitikakübeme, mille Shirley oma minia kohta poetas. Ruth oli juba ammu, siis kui ta koos nelja-aastase Andrew’ga Püha Tooma kooli lasteaiaklassi läks ning seal Samanthat ja tema tütart Lexie’t kohtas, esimesest pilgust Samanthale vimma kandma hakanud. Oma valju naeru ja sügava dekoltee ning kahemõtteliste naljadega, millega ta teiste laste emasid lõbustas, oli Samantha Ruthile ohtliku kiskja mulje jätnud. Aastaid oli Ruth põlglikult jälginud, kuidas Samantha lastevanemate õhtutel Vikram Jawandaga rääkides oma suure rinna letti lõi, ning koos Simoniga mööda seinaääri hiilinud, et ei peaks selle naisega juttu tegema.

      Shirley jutustas ikka veel ümber Milesilt kuuldud lugu Barry haiglateekonnast ning rõhutas Milesi kiiret tegutsemist, kui oli vaja kiirabi kutsuda, seda, kuidas tema poeg Mary Fairbrotherile toeks oli ja otsustas koos naisega Wallide saabumiseni haiglasse jääda. Ruth kuulas tähelepanelikult, ehkki veidi kärsitult; Samantha puudusi loetledes oli Shirley palju huvitavam kui Milesi voorusi ülistades. Enamgi: Ruth oli pakatamas põnevast uudisest, mida ta tahtis Shirley’ga jagada.

      „Seega on vallavolikogus vaba koht,” ütles Ruth hetkel, mil Shirley jõudis jutuga sinnamaale, kus Miles ja Samantha näitelava Colin ja Tessa Wallile loovutasid.

      „Meie nimetame seda ajutiselt vabanenud kohaks,” ütles Shirley lahkelt.

      Ruth tõmbas sügavalt hinge.

      „Simon,” ütles ta pelgalt rääkimisest erutudes, „tahab kandideerida.”

      Shirley naeratas masinlikult, kergitas viisaka üllatusega kulme ja rüüpas lonksu kohvi, et oma ilmet varjata. Ruthil polnud aimugi, et ta oli öelnud midagi sellist, mis sõbrannat ärritas. Ruth oli arvanud, et Shirley rõõmustab mõttest, et nende mehed hakkavad koos vallavolikogus istuma, ja ta aimas ähmaselt, et Shirley võib selles abiks olla.

      „Ta ütles seda mulle eile õhtul,” jätkas Ruth tähtsalt. „Ta on juba mõnda aega sellele mõelnud.”

      Mõne teise asja, millest Simon oli rääkinud – võimalus Graysilt pistist võtta, et ta endiselt volikogu peatöövõtjaks jääks –, oli Ruth mõtteist välja tõrjunud, nagu ta tõrjus meelest kõik Simoni väikesed riukad, tema pisikuriteod.

      „Mul polnud aimugi, et Simonit huvitab kohalikku omavalitsusse pääsemine,” ütles Shirley kergel ja meeldival toonil.

      „Oo jaa,” vastas Ruth, kellel polnud sellest samuti aimugi olnud, „ta on väga huvitatud.”

      „Kas ta on doktor Jawandaga rääkinud?” küsis Shirley taas teed rüübates. „Kas tema soovitas Simonil kandideerida?”

      Küsimus jahmatas Ruthi ja tema ehe hämming oli silmaga näha.

      „Ei, ma … Simon pole aastate viisi arsti juures käinud. See tähendab, tal on väga hea tervis.”

      Shirley naeratas. Kui mees tegutseb üksi, Jawanda fraktsiooni toetuseta, siis ei kujuta Simon endast mitte kui mingisugust ohtu. Ta tundis isegi Ruthile kaasa, sest teda ootas ebameeldiv üllatus. Temal, Shirley’l, kes tundis kõiki, kel Pagfordis vähegi kaalu oli, oleks raske Ruthi meest äragi tunda, kui too delikatessipoodi sisse astuks: kes küll vaese Ruthi arust tema poolt hääletab? Teisalt teadis Shirley, et on üks küsimus, mille rutiinset esitamist Howard ja Aubrey temalt ootavad.

      „Kas Simon on alati Pagfordis elanud?”

      „Ei, ta sündis Fieldsis,” vastas Ruth.

      „Aa,” kostis Shirley.

      Ta tõmbas jogurtitopsil hõbepaberist kaane pealt, haaras lusika ja võttis mõtlikult suutäie. Tõsiasja, et Simon kaldub tõenäoliselt Fieldsi poole, ükskõik millised tema valituks osutumise väljavaated ka polnud, tasus teada.

      „Kas see, kuidas kandideerida, pannakse koduleheküljele kirja?” küsis Ruth hilinenud abivalmidusele ja innule lootes.

      „Oi jah,” vastas Shirley ebamääraselt. „Küllap vist.”

      III

      Andrew, Paksu ja veel kakskümmend seitse õpilast istusid kolmapäeva pärastlõunal viimases tunnis, mida Paksu nimetas „spasmaatikaks”. See oli tagantpoolt teine materühm ja tundi andis osakonna kõige saamatum õpetaja: äsja õpetajaks koolitatud, laigulise näoga noor naine, kes ei suutnud klassis korda pidada ja näis tihti nutu ääre peal olevat. Paksu, kes oli eelmisel aastal nimme halvasti õppinud, oli tipprühmast spasmaatikasse üle viidud. Andrew, kes oli eluaeg numbritega vaeva näinud, elas hirmus, et ta viiakse koos Krystal Weedoni ja tolle tädipoja Dane Tullyga viimasesse rühma.

      Andrew ja Paksu istusid kõrvuti tagapingis. Aeg-ajalt, kui ta klassi lõbustamisest või korralagedustele õhutamisest tüdis, näitas Paksu Andrew’le, kuidas ülesandeid lahendada. Kära oli kõrvulukustav. Preili Harvey karjus neist kõigist üle ja palus vaikust. Töölehti rikkusid roppused; õpilased tõusid toolijalgadega põrandat kriipides iga natukese aja tagant, et üksteise pingi juures käia; väikesed viskerelvad lendasid üle klassi iga kord, kui preili Harvey pilgu ära pööras. Mõnikord leidis Paksu põhjust mööda klassi ringi kõndida ja Suhvli vedrutavat СКАЧАТЬ