Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastata. Jah, olgu peale, lase siis käia, anna siia, ja siis: Ei, ma pole seda teind, ei teind, kurat, ma pole …

      „Kas oli mingi eriline põhjus, miks sa sel nädalal heroiini tarvitasid, samal ajal kui sa juba niikuinii suuri metadoonikoguseid võtad?” küsis Kay.

      „Jah,” vastas Krystal. „Jah, sest Obbo ilmus välja ja ema ei ütle talle kuradile kunagi ei!”

      „Pea suu,” ütles Terri, kuid ilma vihata. Paistis, et ta üritab aru saada Kay sõnadest, sellest kummalisest ja ohtlikust soovitusest tõtt rääkida.

      „Obbo,” kordas Kay. „Kes see Obbo on?”

      „Üks kuradi pasakott,” ütles Krystal.

      „Sinu diiler?” küsis Kay.

      „Pea suu,” soovitas Terri uuesti Krystalile.

      „Miks, kurat, sa talle lihtsalt ära ei öeld?” karjus Krystal emale.

      „Olgu peale,” ütles Kay taas. „Terri, ma helistan su tugiisikule. Ma katsun teda veenda, et minu meelest tuleb perele kasuks, kui sa võõrutusega jätkad.”

      „Ausalt?” küsis Krystal jahmunult. Ta oli Kayd jubedaks mõrraks pidanud, isegi jubedamaks mõrraks kui too kasuema oma laitmatu köögi ja lahke tooniga, mida ta Krystali puhul kasutas ja mille tõttu Krystal tundis end nagu viimane rämps.

      „Jah,” ütles Kay, „ausalt. Aga, Terri, mis meisse, see tähendab lastekaitsesse puutub, siis asi on tõsine. Me peame Robbie kodust olukorda hoolega jälgima hakkama. Me tahame muutust näha, Terri.”

      „Olgu’s, jah,” nõustus Terri, nagu ta kõige ja kõigiga nõustus.

      Kuid Krystal ütles: „Küll te näete, jah. Ta võtab ennast käsile. Mina aitan. Ta võtab ennast käsile.”

      II

      Shirley Mollison veetis kolmapäevad Yarvilis Edela-Inglismaa regionaalhaiglas. Siin tegid tema ja veel tosinkond vabatahtlikku abitöid, nagu raamatulaenutuskäru lükkamine ühe voodi juurest teise juurde, patsientide lillede eest hoolitsemine ning fuajees poes käimine nende eest, kes olid voodihaiged ja kellel külastajaid ei käinud. Shirley lemmiktöö oli ühe voodi juurest teise juurde käia ja toidutellimusi võtta. Kord, kui ta, märkmik käes ja kiletatud kaart rinnas, ringi kõndis, pidas üks mööduv arst teda haigla administraatoriks.

      Vabatahtlikuks mineku mõte tuli Shirley’le tema kõige pikema jutuajamise käigus Julia Fawley’ga, ühel imetoredal jõulupeol Sweetlove House’is. Just seal oli ta kuulnud, et Julia kogub kohaliku haigla pediaatriaosakonnale raha.

      „Tegelikult vajame mõne kuningapere liikme visiiti,” oli Julia öelnud, pilk üle Shirley õla uksele suunatud. „Ma palun, et Aubrey Norman Bailey’ga nelja silma all räägiks. Vabandust, ma pean Lawrence’ile tere ütlema …”

      Shirley jäeti tiibklaveri juurde seisma ja tühjusse korrutama: „Oh, muidugi, muidugi.” Tal polnud õrna aimugi, kes on Norman Bailey, kuid ta tundis, et pea käib veidi ringi. Juba järgmisel päeval helistas ta Edela-Inglismaa regionaalhaiglasse ja päris vabatahtliku töö järele, isegi Howardile ütlemata, mis tal plaanis on. Saanud kinnitust, et vaja on vaid laitmatut iseloomu, tervet mõistust ja tugevaid jalgu, küsis ta avalduse blanketti.

      Vabatahtlikutöö oli avanud Shirley’le terve uue toreda maailma. See oli unelm, mille Julia Fawley oli talle tiibklaveri juures kogemata kinkinud: unelm sellest, kuidas ta seisab, käed häbelikult kõhu peal koos, kiletatud läbipääsuluba kaelas, samal ajal kui kuninganna säravalt naeratavast abipersonalist pikkamisi möödub. Ta nägi end laitmatut reveranssi tegemas; see äratas kuninganna tähelepanu, ta seisatas, et juttu ajada; ta õnnitles Shirley’t selle eest, et too heldelt oma vaba aega haigetele pühendab … sähvatus ja foto ja järgmise päeva ajalehed … „kuninganna vestleb haigla vabatahtliku, proua Shirley Mollisoniga …” Mõnikord, kui Shirley sellele kujutluspildile tõeliselt keskendus, muutus ta peaaegu hardaks.

      Vabatahtlikutöö haiglas oli andnud Shirley’le uue helkiva relva, millega Maureeni upsakust kärpida. Kui Keni lesk poemüüjast äripartneriks muundus otsekui Tuhkatriinu, oli ta nii tähtsaks läinud, et see ajas Shirley marru (ehkki ta talus seda kõike leebe naeratusega). Kuid Shirley oli taas kõrgema seisundi hõivanud; tema ei töötanud raha pärast, vaid südameheadusest. Vabatahtlikutöö oli stiilne; seda tegid naised, kel polnud lisaraha vaja, naised nagu tema ja Julia Fawley. Mis veelgi tähtsam, haigla võimaldas Shirley’le juurdepääsu tohutule klatšimaardlale, millega summutada Maureeni tüütut loba uuest kohvikust.

      Sel hommikul teatas Shirley vabatahtlike juhendajale kindla tooniga, et eelistab palatit number kakskümmend kaheksa, ning ta saadetigi onkoloogiaosakonda. Palatis number kakskümmend kaheksa oli ta soetanud ainsa haiglaõest sõbranna; mõned noored õed võisid vabatahtlikke tõredalt ja üleolevalt kohelda, aga Ruth Price, kes oli hiljuti, pärast kuueteistkümneaastast vaheaega õetööle tagasi pöördunud, oli algusest peale meeldiv olnud. Nagu Shirley ütles, olid nad mõlemad Pagfordi naised, ja see ühendas neid.

      (Ehkki tegelikult polnud Shirley Pagfordis sündinud. Shirley ja tema noorem õde olid koos emaga kitsas räpases Yarvili korteris üles kasvanud. Shirley ema jõi ülearu; ta ei lahutanud end tüdrukute isast, kes nägu ei näidanud. Paistis, et kõik kohalikud mehed teadsid Shirley ema nimepidi ja muhelesid temast rääkides … kuid see oli ammu ja Shirley arvas, et minevik kaob, kui sellest iial juttu ei tee. Ta keeldus meenutamast.)

      Shirley ja Ruth tervitasid teineteist rõõmsalt, kuid hommikupoolik oli töörohke ja aega oli vaid kõige napimaks mõttevahetuseks Barry Fairbrotheri ootamatu surma teemal. Nad leppisid kokku, et saavad lõunavaheajal kell pool üks kokku ja Shirley läks pika sammuga raamatulaenutuskäru järele.

      Ta oli oivalises tujus. Ta nägi oma tulevikku niisama selgelt, nagu oleks see juba tõelisuseks saanud. Howard, Miles ja Aubrey Fawley panevad jõud kokku, et Fields igaveseks ära lõigata, ja see annab põhjust piduliku õhtusöögi korraldamiseks Sweetlove House’is …

      Shirley meelest oli see koht hunnitu: hiiglasuur aed oma päikesekella, pöetud hekkide ja tiikidega; avar paneelitud eeskoda; tiibklaveril seisev hõberaamis foto, mis kujutas mõisaomanikku kuningliku printsessiga naljatamas. Shirley ei märganud Fawley’de suhtumises endasse või oma mehesse vähimatki üleolevat armulikkust; kuid samas oli nii palju hälvitavaid lõhnu, mis tema tähelepanu endale tõmbasid, iga kord kui ta Fawley’de orbiidile sattus. Ta kujutas ette, kuidas nad istuvad viiekesi eraviisilisel õhtusöögil ühes imeilusas väikeses kõrvaltoas, Howard Julia kõrval, tema ise Aubrey paremal käel, ja Miles nende vahel. (Shirley kujutluses oli Samantha paratamatult ikka kusagil mujal.)

      Shirley ja Ruth leidsid teineteist kell pool üks jogurtileti ääres. Lärmakas haiglasöökla polnud veel nii rahvarohke nagu kella ühe ajal ning õde ja vabatahtlik leidsid seina ääres üsna hõlpsalt kleepuva raasukesi täis laua kahele.

      „Kuidas Simon elab? Kuidas poistel läheb?” küsis Shirley, kui Ruth oli laua puhtaks pühkinud ja nad olid söögi kandikutelt lauale tõstnud ning istusid teineteise vastas, lobisemiseks valmis.

      „Si elab hästi, tänan küsimast, hästi. Toob täna uue arvuti koju. Poisid ootavad pikisilmi; kujutad isegi ette.”

      See polnud päris tõsi. Nii Andrew’l kui ka Paulil oli odav sülearvuti; lauaarvuti kügeles tillukese elutoa nurgas ja kumbki poiss ei pannud sellele näppugi ligi, kuna ei tahtnud isa silma alla sattuda. Ruth rääkis Shirley’le oma poegadest tihti nii, nagu oleksid nad palju nooremad, СКАЧАТЬ