Ajateenija tasuta kiri. Sergo Selder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaid miski masuudiks kutsutud kraam. Piisavalt kleepuv ja piisavalt vedel. Vastik asi, ühesõnaga.

      Niisiis tõmbasime endile kummiülikonnad selga. Keegi ütles, et nende nimi on L1. Keemiakaitseülikonnad. Osad olid teistsugused, aga minu oma oli täislaks, rinnuni vee- ja muu sodi kindel. Mõnede teiste omad olid ilma saabasteta, nii et nendega vette väga ei soovitatud minna.

      Nõnda me siis hakkasime ahelas mööda randa liikuma. Kõik mis vähegi pigi meenutas, läks kotti. Suurte loikudega oli lihtne, need kaevasid kas liivalt koos liivaga üles või siis lükkasid vees ühes mullis sinna.

      Kõige hullem oli aga see, et tohutult palju väikesi pigiplekke oli kivide otsas ja taimede küljes. Neid lihtsalt ei saanud kätte. Labidaga hõõrusid sellise pigem laiali. Aretasime rannas vedelevast sodist, puupulkadest, erinevaid vahendeid, millega kivid läikima lüüa.

      Mustad kilekotid täitusid päris kiiresti. Pealegi ei saanud neid lõpuni täis toppida, sest kotid ei pidanud suurele kaalule vastu.

      Vahepeal avastas keegi, et on olemas mingi lahe vees hõljuv mödi kogumise vahend. Asi, mis meenutas plastikust paati, aga tal oli auk kuskil vahel ja liikuvad käpad ja sõelad. Lahe oli sellega solistada, aga tast oli rohkem tüli kui kasu siiski. Võibolla suuremate asjade puhul oleks ära tulnud.

      Nii et palju kasulikum oli rinnuni vette jalutada ja seal ämbri ja labidaga solgutada.

      Alguses oli päris keeruline töötada, sest ei tahtnud ennast pigiga ära määrida. Aga teha polnud midagi, juba natukese aja pärast, pärast paari koti tassimist, avastasid kõik, et siit ja sealt on ikka pigine. Siis oli juba väga pohhui. Lõpuks olid kõik ülikonnad kenasti kõikjalt pigised. Haisesid kah päris hullult.

      Mässasime rannas, kuniks hämarduma hakkas. Kompaniisse jõudsime tagasi päris pimedas. Väga äge vaheldus esimesele karjumisrohkele päevale.

      Kõik meie riistad olid pigised. Minu väike sapöörilabidas oli peaaegu üleni pigine, minu kummiülikond, mille enne autosse istumist kenasti kokku pakkisime, ei vajanudki pakkimist, sest see kleepus ise kokku.

      Et oli juba päris hilja, kästi meil haisvad riistad ja riided lihtsalt kasarmu kõrvale puude alla visata, et eks homme vaatab, mis nendega peale hakata.

      Hoolimata väsitavast ja töörohkest päevast, ei saanud noored siiski sooja veega pesta.

      KALASED PÖÖRDUMISED

      22. september 2000

      Päev algas tavapärase karjumise ja protseduuridega. Võimlemist pole mõtet enam kirjeldada, see oli enamasti täpselt samasugune, tüütu, kurnav ja vastik kogemus, millest varem kirjutasin, nii et selle võib iga päeva juurde mõelda.

      Sel päeval oli meil aga põhjalikum ülevaatus, sest meid lubati hommikusele rivistusele. Varem arvati, et me pole piisavalt head sammu pidama ja valvelsammu kompaniiülema rõõmuks tegema.

      Niisiis rivistati meid pärast tubade ja endi koristamist riviplatsi nurka üles ja kästi hargneda. Nooremseersant Puru jalutas igaühe eest läbi ja kontrollis, kas kõik on korras. Minu meelest oli alati kõik korras, aga Puru ei näinud sellega nõustuvat.

      Ikka ta leidis siit ja sealt mõne lahtise nööbi, turritava niidi, viksimata ruutmillimeetri saapal, silmatorkava habeme- või kuklakarva või viltuse mütsi. Kõigil leiti midagi. Mis tähendas seda, et iga puuduse eest tuli teha kakskümmend kätekõverdust. Loomulikult tuli ka viga kõrvaldada ning pärast korralikult oma saavutusest ette kanda.

      Ettekandmine on üks hirmus tegevus. Ma ei tea, mitu kätekõverdust ma ainuüksi ettekandmisel tehtud eksimuste pärast olen juba teinud. Ei, see ei käi inimlikult, nagu võiks eeldada: „Tervist, härra nooremseersant, mul on heameel teile teatada, et leitud ebakorrapärasused minu välimuses on nüüdseks likvideeritud ja teen ettepaneku sõbralikult edasi tegutseda, või mis teie arvate?”

      Tegelikult tuleb selgeks saada veider pöördumissüsteem:

      Noor Selder: „Härra nooremseersant! Noor Selder. Lubage ette kanda!”

      Härra nooremseersant: „Kannab ette!”

      Noor Selder: „Kätekõverdused tehtud!”

      Härra nooremseersant: „Võtab rivvi!”

      No ei tule välja, noh! Ikka lähevad asjad sassi. Umbes nii:

      „Härra nooremseersant, lubage ette kanda, et teie käsk on täidetud!”

      „Kes teie olete?”

      „Noor Selder.”

      „Proovib uuesti!”

      „Vabandust…”

      „Mida te ütlesite?”

      „Vabandust.”

      „Kaitseväes ei vabandata, vaid tegutsetakse!”

      „Mismoodi?”

      „Parandab ennast!”

      „Selge, parandan!”

      „Teeb kakskümmend pumpa ja proovib uuesti!”

      „Härra nooremseersant, noor Selder, lubage parandada…” jne.

      Ikka tuleb mingi kala sisse. Ja ikka tuleb juurde pumbata. Appi kui keeruline on üht lausevärdjat meelde jätta. Aga ma usun päästeväe pumpa-ja-õpi meetodisse.

      Kogu aeg tuleb pumbata. Või lihtsalt seista mittemidagi tehes. Või marssida. Ja jälle pumbata või jänkut hüpata. Valus on, aga vaikselt hakkavad pöördumised meelde jääma.

      See tüüp, kes meid Saaremaalt Kosele sõidutas, üritas kohe bussi istudes meile selgeks teha, et nüüd me oleme juba sõjaväes ja enam pole mõtet ära jooksma hakata.

      „Võtke seda asja natuke naljaga pooleks!” Issand milline lollus! Mis kuradi naljaga pooleks?! Kui sa oled kätekõverdusi tehes nõrkemas ja sinu kokkukuivamise pärast kannatab kogu rühm, saab veel rohkem pumpasid või jänkusid, siis see selleks. Mis kuradi jaburus, et võtke naljaga pooleks. Puru võtab asju naljaga pooleks, meie läheme ise pooleks.

      Meie jaoülem on noor mees, aga talle ikka meeldib hirmsasti käsutada. Pohhui. Ta on nooremseeru, ju ta võib siis.

      Kurat, pärast sööki ei tohi pingutada nende pumpadega väga! Faagen. Nagu muud maailma poleks olemaski. Pumpa või sure. Mis kuradi Tartu ülikool?! Siin on betoonist seinad ja siin tuleb pumbata ja käsku täita. Kuradi lollimängimine käib.

      Kogu see asi on tegelikult naljakas, kui seda kõrvalt vaadata. Selles mõttes, et kui väga monty-pythonlik on kogu see olukord siin. Noored mehed ägisevad ja pingutavad, tormavad ja karjuvad, õpivad mingit salakeelt. Milleks!?

      Aga kui ei vaata kõrvalt, siis siin on ikka suht teine asi.

      Tahaks kitra mängida. Isegi kui pill oleks, siis selleks aega ikka pole. Ehk pärast baaskursust läheb asi asjalikuks.

      Tahaks mingit erialast asja õppida. Arvan, et inimene võib hea masuudikorjaja olla ka kätekõverdusteta ja üldse. Siin on kõik nii erinevad inimesed, aga ühte patta tuleb nad siin lüüa.

      Õnneks СКАЧАТЬ